Põhjus elada. Richard Roper

see üldse midagi teeb, siis tagab, et keegi ei saa haiget.“

      „Aga, vennake, elu ei käi niimoodi. Sa oled neljakümne kahe aastane, ikka veel täiesti parimas eas. Sa pead kaaluma, et lööd mängus kaasa, muidu keelad sa, tead, aktiivselt endale võimalikku õnne. Ma tean, et see on raske, aga sa pead tulevikku vaatama.“

      Andrew tundis, et tema süda hakkas veidi kiiremini lööma. Tal oli kohutav tunne, et tema õde kogub julgust paluda temalt midagi sellist, millest nad ei olnud kunagi rääkinud, ja mitte sellepärast, et Sally poleks tahtnud. See polnud mitte niivõrd elevant elutoas kui brontosaurus köögikapis. Ta otsustas selle eos lämmatada.

      „Ma olen väga tänulik, et sa minu pärast muretsed, aga selle järele ei ole mingit tarvidust. Ausalt. Minuga on kõik hästi.“

      „Ma saan sellest aru, aga päriselt, ühel päeval peame me rääkima … tead küll … asjadest.“

      „Ei, ei pea,“ vastas Andrew, häiritud asjaolust, et oli ebateadlikult sosinal rääkinud. Näidata välja ükskõik milliseid tundeid pidi mõjuma Sallyle kutsena sellel teemal ülekuulamist jätkata, nagu tahaks Andrew salamisi „asjadest“ rääkida – mida ta kindlasti, vaieldamatult, ei taha.

      „Aga vennake, mingil hetkel me peame seda tegema, see pole tervislik!“

      „Jah, noh ega terve elu kanepit kimuda ka ei ole, seega ma kaldun arvama, et sa ei saa päriselt kohut mõista, mis?“

      Andrew krimpsutas nägu. Ta kuulis, kuidas Sally suitsu välja puhus.

      „Palun vabandust. See oli ebaõiglane.“

      „Ma ütlen ainult,“ teatas Sally ja tema toon oli nüüd paikapanev, „et minu arvates tuleks sulle nende asjade selgeksrääkimine kasuks.“

      „Ja mina ütlen ainult,“ vastas Andrew, „et ma tõesti ei tunne nagu ma tahaksin seda teha. Mu armuelu või selle puudumine ei ole teema, mille ma meelsasti jutuks võtaksin. Ja kui jutt läheb „asjadele“, siis selle kohta ei ole tegelikult midagi öelda.“

      Vaikus.

      „Noh, heakene küll, mees. Küllap see on sinu otsustada. Tähendab, Carl räägib mulle kogu aeg, et ma sind sellega ei painaks, aga seda on raske mitte teha, saad aru? Sa oled mu vend, tibu!“

      Andrew tundis tuttavlikku enesehaletsuse hoogu. Juba mitmendat korda oli tema õde püüdnud temaga kontakti saada ja tema oli põhimõtteliselt palunud õel perse kerida. Ta tahtis päriselt vabandust paluda, öelda õele, et loomulikult on see talle oluline, et õde hoolib, aga sõnad jäid kurku kinni.

      „Kuule,“ ütles Sally. „Ma arvan, et me oleme peaaegu valmis koos lõunat sööma. Sõnaga, ma arvan … räägime varsti?“

      „Jah,“ vastas Andrew, frustratsiooni tõttu silmi kinni surudes. „Kindlasti. Ja tänan, tead, et helistasid ja üldse.“

      „Võta heaks. Aga palun, vennas. Hoia ennast.“

      „Jah. Hoian. Täiega. Ja sina ka.“

      Lühikesel teel köögikesest arvutini oleks Andrew peaaegu otsa astunud Lendavale Šotlasele, mis segamatult edasi popsutas. Kõigist tema veduritest tundus Šotlane ennast kõige rõõmsameelsema muretusega edasi vedavat (võrreldes näiteks Briti Raudtee Linnadevahelisega, mis tundus alati tõrkuvat selle vastu, et seda üldse reisima sunniti). See oli ka tema kõige esimene vedur ja esimene asi kogu talle kuuluvas rongimudelite kollektsioonis. Ta oli selle teismelisena kingiks saanud ja samal hetkel lummusesse sattunud. Võib-olla oli asi pigem ootamatus kinkijas kui asjas endas, aga aja jooksul hakkas ta selle täiuslikkust hindama. Kulus aastaid, enne kui ta endale uue veduri lubada sai. Ja siis veel ühe. Ja siis neljanda. Ja siis raudtee ja kõrvalrajad ja platvormid ja haruteed ja laternad, kuni lõpuks oli kogu tema korteri põrandapinna enda alla võtnud keerukas põimuv teedevõrgustik ja selle juurde kuuluv mitmekesine maastik: tunnelid, mis nägid välja, nagu oleks need mäekülje sisse raiutud, lehmad mäletsemas ojakeste kallastel, terved nisupõllud, põllulapikesed, mille vagudel on tibatillukesed kapsad ja lodumütsidega mehed nende eest hoolitsemas. Ei läinud kuigi kaua, kui talle kogunes piisavalt maastikku, et tegelikke aastaaegu jooksvalt kajastada. Oli alati erutav, kui ta tundis õhus üleminekut. Ükskord matustel, kus kadunukest olid ära saatmas ainult tema joomaseltsilised, oli vikaar järelehüüdes kohmaka metafoorina viidanud tagasi keeratavatele kelladele ja õnnelikuna väljavaatest, et ta saab veeta terve nädalavahetuse, asendades praegust rohetavat maastikku millegi sügisesemaga, suutis Andrew suurivaevu hoiduda võidurõõmu märgiks rusikat tõstmast.