Põhjus elada. Richard Roper

miski peale vaikuse.

      KOLMAS PEATÜKK

       Viis aastat varem

      Andrew jäi hiljaks. See polekski olnud eriline katastroof, kui ta poleks CV-s, mille ta oli selle hommikuse tööintervjuu jaoks varem saatnud, väitnud, et on „äärmiselt punktuaalne“. Mitte lihtsalt punktuaalne: äärmiselt punktuaalne. Kas selline asi oli üldse võimalik? Kas punktuaalsusel olid äärmused? Kuidas üldse saaks sellist asja mõõta?

      See oli ka tema enda loll viga. Ta oli teed ületanud, kui veider tuututav heli ta tähelepanu kõrvale juhtis ja sundis pilku tõstma. Hani lendas ta pea kohal, päike oli tema valge kõhualuse oranžiks võõbanud, kummalised karjed ja rapsivad liigutused andsid linnule tabamuse saanud hävituslennuki välimuse, mis püüab tagasi lennuväljale jõuda. Just hetkel, kui lind tasakaalu tagasi sai ja oma teed jätkas, libises Andrew jääl. Lühikese hetke vältel vehkis ta metsikult kätega ja tema jalad ei leidnud tuge nagu just üle kaljuserva jooksnud joonisfilmitegelasel, enne kui ta koletu pauguga maha prantsatas.

      „Kas teil on kõik korras?“

      Andrew kähises sõnatult vastu naisele, kes oli ta just jalule aidanud. Ta tundis ennast nagu keegi, kes on just saanud kuvaldaga paugu vastu alaselga. Aga mitte see ei takistanud tal leida sõnu naise tänamiseks. Midagi selles, kuidas naine teda vaatas – tärkav naeratus tema näol, see, kuidas tema juuksed olid kõrvade taha kammitud – oli nii jahmatavalt tuttavlik, et Andrew’l surid sõnad suul. Naise silmad paistsid tema nägu uurivat, nagu oleks tugev äratundmine ja valu tabanud ka teda. Alles siis, kui naine oli öelnud „Noh, kõike paremat“ ja minema kõndinud, mõistis Andrew, et too oli tegelikult oodanud, et mees teda tänaks. Ta imestas, kas peaks naisele järele tõttama ja püüdma asja parandada. Aga just siis hakkas tema peas mängima tuttav meloodia. Blue moon, you saw me standing alone. Ta pidi kogu oma keskendumisvõime kokku võtma, et sellest vabaneda, ta pigistas silmad kinni ja masseeris oimukohti. Selleks ajaks, kui ta uuesti silmad avas, oli naine läinud.

      Ta kloppis end puhtaks, korraga teadlik, et inimesed olid tema kukkumist näinud ja nautisid oma Schadenfreude’i (sks kahjurõõmu) annust. Ta vältis silmsidet ja läks edasi, pea maas, käed taskutesse surutud. Järk-järgult tegi häbitunne ruumi millelegi muule. Sedasorti äparduste järelmõjude hulka kuulus, et ta tundis, kuidas see tema keset kõigutab ja hakkab väljapoole levima – paks ja külm ning tekitab tunde, nagu kõnniks ta vesiliivas. Polnud mitte kedagi, kellele seda lugu rääkida. Mitte kedagi, kes aitaks tal sellest naeruga üle saada. Samas, üksindus oli alati valvel, alati valmis tema vähimagi tasakaalukaotuse peale aeglaselt, rõhutatult plaksutama.

      Ehkki libastumine oli ta veidi rivist välja löönud, oli temaga füüsiliselt kõik korras, kui mitte arvestada väikest kriimustust käel. Nüüd, kui ta hakkas neljakümneseks saama, oli ta korraga liigagi teadlik tillukesest, aga ilmsest punktist silmapiiril, mil selline tavapärane koperdamine võib teiseneda „väikeseks kukkumiseks“. (Ta tervitas salamisi kujutlust kaastundlikust võõrast, kes laotab kiirabi oodates tema soojendamiseks oma mantli ja toetab tema pead ning pigistab kätt.) Kuigi ta polnud ise viga saanud, ei saanud sama öelda tema varem valge särgi kohta, mis oli nüüd justkui üle piserdatud pruuni sogase veega. Ta kaalus hetkeks võimalust seda ja kriimustust käel oma intervjueerijale mulje avaldamiseks kasutada. „Mis, see? Oh, pole midagi, teel siia juhtusin ma hüppama bussi/kuuli/tiigri ette, et päästa väikelast/kutsikat/aukandjat. Igatahes, kas ma mainisin, et mõtlen oma peaga ja töötan hästi nii üksi kui ka osana meeskonnast?“ Ta otsustas mõistlikuma variandi kasuks ja sööstis lähimasse Debenhamsi uut särki ostma. Põige ajas ta higiseks ja võttis hingetuks ning sellisena ta ennast volikogu kontoritest koosneva betoonkatedraali vastuvõtulaua töötajale tutvustaski.

      Ta võttis istet, nagu kästi, ja hingas paar korda sügavalt, rahustavalt sisse. Tal oli seda tööd vaja. Hullusti. Ta oli läheduses asuva omavalitsusüksuse nõukogus eri administratiivsetes rollides töötanud alates kahekümnendate eluaastate algusest ja leidnud lõpuks positsiooni, mis oli jäänud püsima ja mida ta oli pidanud kaheksa aastat, enne kui see tseremoonitsemata liigseks kuulutati. Andrew’ ülemus Jill, lahke, roosipõsine lancashire’ilane, kelle ellusuhtumise võttis kokku „kõigepealt kallista, siis esita küsimusi“, enesetundele oli kohustus Andrew’le kinga anda nii halvasti mõjunud, et ta oli ilmselt läbi helistanud kõik Londoni volikogud ja tundnud huvi vabade töökohtade vastu. Jilli helistamiste tulemus oli ainult tänane intervjuu ja tema e-kiri Andrew’le, milles ta häirivalt ebamääraselt töökohta kirjeldas. Nii palju, kui Andrew aru sai, oli see midagi sarnast, nagu ta oli ennegi teinud, suures osas administratiivne töö, ehkki see nõudis ka midagi, millel oli pistmist eluruumide ülevaatamisega. Veel olulisem, seal maksti täpselt sama palju kui tema eelmises töökohas ja ta sai alustada juba järgmisel kuul. Kümme aastat tagasi oleks olnud võimalik, et ta oleks võinud töökoha kaotust uue algusena võtta. Võib-olla minna reisima või võtta ette julge karjäärimuudatus. Aga praegu täitis juba ainuüksi majast lahkumine ta ebamäärase rahutu närvilisusega, seega ei mahtunud Machu Picchule matkamine ega ümberõpe lõvitaltsutajaks päriselt tema võimaluste hulka.

      Ta sikutas hammastega sõrme küljest lahtist nahariba, väristas põlve ja püüdis lõdvestuda. Kui Cameron Yates viimaks ilmus, oli Andrew kindel, et on temaga varem kohtunud. Ta oli juba küsimas, kas see on tõesti nii – võib-olla saaks ta seda pugemiseks kasutada – aga siis mõistis ta, et tundis Cameroni ainult sellepärast, et ta sarnanes äravahetamiseni Wallace’ile „Wallace ja Gromitist“. Tal olid liiga lähestikku asuvad punnis silmad ja suured esihambad, mis rippusid ebatasaselt alla nagu stalaktiidid. Ainsaks tõeliseks erinevuseks olid tema mustad turris juuksed ja mingi Londoni ümbruse krahvkonna aktsent.

      Nad vahetasid kirstusuuruses liftis paar kohmetut viisakusväljendit, samas kui Andrew ei suutnud rebida oma pilku stalaktiitidelt. Ära vahi neid kuradi hambaid, nõudis ta endalt ainiti neid kuradi hambaid jõllitades.

      Nad ootasid, et keegi tooks neile kaks sinise sõrmkübaratäit leiget vett, enne kui intervjuuga tõepoolest algust tegid. Cameron tulistas alustuseks töökohustusi kirjeldada, võttes vaevu aega hingamiseks, kui selgitas üldjoontes, kuidas Andrew peaks selle töö saades tegelema kõigi rahvatervise seadusega kaetud surmajuhtumitega. „See tähendab koostööd matusekorraldajatega teenistuste organiseerimiseks, surmakuulutuste saatmist kohalikesse ajalehtedesse, surmade registreerimist, pereliikmete otsimist, matusekulude katmist kadunukeste kinnisvara arvelt. See, nagu te võite ette kujutada, tähendab tohutult palju paberimäärimist!“

      Andrew hoolitses selle eest, et noogutas seda kõike seedida püüdes kaasa ja needis südames Jilli selle eest, et too jättis kõik surmaga seonduva mainimata. Siis, enne kui ta arugi sai, pöörati valgusvihk temale. Häirival moel paistis Cameron olevat sama närviline kui temagi ja küsis lihtsaid, sõbralikke küsimusi vaheldumisi sihitute, segadusse ajavatega, hääles teravam noot – nagu mängiks ta üksinda nii head kui halba võmmi. Kui Andrew sai hetke Cameroni jaburustele vastamiseks, avastas ta, et ei leia sõnu. Kui ta suutis lause kokku panna, kõlas tema entusiasm meeleheitena ja tema katsed nalja teha paistsid lihtsalt segadusse ajavat Cameroni, kes tõstis rohkem kui ühel juhul pilgu, vaatamaks Andrew õlast mööda, lastes enda tähelepanu kaasa viia mõnel koridoris mööduval inimesel. Viimaks jõudis kätte hetk, mil Andrew tundis ennast nii löödult, et kaalus otsemaid allaandmist ja lihtsalt välja kõndimist. Ehkki masenduses asjade kulu pärast, ajasid Cameroni hambad teda endiselt segadusse. Muuhulgas oli ta hakanud kahtlema, kas need olid stalaktiidid või stalagmiidid. Kas ei olnud mingit kummalist keelemängu, mis aitaks neil kahel vahet teha? Sel hetkel sai ta aru, et Cameron oli temalt just midagi küsinud – tal polnud aimugi, mida – ja ootas nüüd vastust. Paanikas naaldus ta ettepoole. „Mmm,“ ütles ta toonil, millest lootis, et see annab edasi tema suutlikkust hinnata sedavõrd mõtterikast küsimust ja seega vajadust võtta selle üle järele mõtlemiseks kohaselt aega. Aga otsustades Cameroni üha mornima põrnitsuse järgi oli see viga. Andrew sai aru, et küsimus pidi olema olnud lihtne.

      „Jah,“ pahvatas ta, otsustades lühidalt vastata.