Põhjus elada. Richard Roper

      Kõik kolm reageerisid entusiasmiga, mida võiks üles näidata kana, kui tollel palutaks kanda prosciutto’st bikiine ja joosta rebaseurgu. „Puhkeruumi“ mööbel koosnes põlvekõrgusest lauast, mida piirasid kaks seletamatult väävli järele lõhnavat diivanit. Cameron oli visanud õhku idee kott-toolide lisamisest, aga seda ei tehtud kuulmagi, nagu ka tema pakutud igateisipäevast töölaudade vahetust, negatiivsuse korjanduskarpi – „see on nagu vandumisele pühendatud korjanduskarp, aga negatiivsuse jaoks!“ – ja ühist pargijooksu. „Mul on tegemist,“ oli Keith haigutanud.

      „Aga ma ei ole teile öelnud, mis päeval see on,“ ütles Cameron, naeratus näol laperdamas nagu leek tuuletõmbes. Laskmata ennast segada nende täielikust entusiasmi puudumisest, oli Cameroni viimane soovitus olnud soovituste karp. Ka sellele ei pööratud mingit tähelepanu.

      Nad kogunesid diivanitele ning Cameron jagas neile kooki ja teed ning püüdis neid igava lobaga kaasa tõmmata. Keith ja Meredith olid ennast pressinud kahest diivanist väiksemale. Meredith naeris millegi üle, mida Keith talle just sosistanud oli. Täpselt nagu vanemad suudavad mõista oma vastsündinute nutu eri variantide tähendust, nii oli ka Andrew hakanud mõistma, millele viitasid Meredithi naeruturtsatuste variatsioonid. Sel konkreetsel juhul osutas kõrgetooniline itsitus, et kellegi arvel tehti julma nalja. Arvestades, et nad piilusid üha ja üpris varjamatult tema poole, tundus, et see keegi oli arvatavasti tema.

      „Heakene küll, mu daam ja härrad,“ ütles Cameron. „Alustame olulisest: ärge unustage, et meil alustab homme uus töötaja. Peggy Green. Ma tean, et meil on olnud pärast Dani ja Bethany lahkumist raske, seega on ülilahe, et saame uue kätepaari.“

      „Kuni ta ei hakka „stressi“ käes kannatama nagu Bethany,“ ütles Meredith.

      „Või ei osutu munniks nagu Dan,“ pomises Keith.

      „Igatahes,“ ütles Cameron, „tegelikult tahtsin ma teiega täna rääkida oma iganädalasest … tuut! tuut! “ – ta vajutas kujuteldavat signaali – „ … vahvast mõttest! Mäletate, sõbrad, te saate kõik selles kaasa lüüa. Pole vahet, kui pöörane teie mõte on. Ainus reegel on, et see peab olema vahva.“

      Andrew judises.

      „Niisiis,“ lasi Cameron edasi, „minu selle nädala vahva mõte on – palun trummipõrinat – et tuleme igal kuul meist kellegi juures kokku ja teeme õhtusöögi. Midagi „Tule minuga lõunale“ vaimus, aga ilma mingite hinnanguteta. Me manustame veidi toitu, julgeksin pakkuda ka tilgakese vino’t ja see annab meile võimaluse kontorist eemal päriselt vennastuda, üksteist veidi paremini tundma õppida, kohtuda perekonnaga ja puha. Mul on megasuur rõõm ots lahti teha. Mida’s kostate?“

      Andrew ei olnud pärast fraasi „kohtuda perekonnaga“ midagi kuulnud.

      „Kas me ei võiks teha midagi muud?“ ütles ta, püüdes häält kontrollida.

      „Oh,“ kostis Cameron, kellest oli hetkega õhk välja lastud. „Ma mõtlesin, et see on tõepoolest üks mu parimaid ideid.“

      „Ei-ei, see ongi!“ ütles Andrew nüüd teistpidi üle pingutades. „Lihtsalt … kas me ei võiks lihtsalt restorani minna?“

      „Liiiiga kallis,“ ütles Keith igale poole koogipuru ajades.

      „Noh, aga midagi muud? Ma ei tea – lasermäng või midagi. Kas seda ikka mängitakse?“

      „Ma panen lasermängule veto, toetudes asjaolule, et ma ei ole kaheteistkümneaastane poiss,“ teatas Meredith. „Õhtusöögi idee meeldib mulle. Ma olen tegelikult salamisi pisut nagu meisterkokk.“ Ta pöördus Keithi poole. „Vean kihla, et mu lambakoot maitseb sulle pööraselt.“ Andrew tundis, kuidas sapp tema kõhus keerleb.

      „Ole nüüd, Andrew,“ julgustas Cameron, enesekindlus tänu Meredithi antud õnnistusele taastunud. Ta üritas semulikku müksu vastu käsivart, mille tõttu Andrew ajas teed jala peale. „See saab olema üliäge! Pole mingit sundust midagi peent küpsetada. Ja muidugi, ma kohtuksin hirmus hea meelega Diane’i ja lastega. Nõnda, mida’s kostad? Kas võtad vedu?“

      Andrew üritas paaniliselt mõelda. Kindla peale pidi olema midagi muud, mida ta võiks alternatiiviks pakkuda. Alastimodellide joonistamine. Mäkrade toitmine. Mis iganes. Teised lihtsalt vaatasid teda praegu. Ta pidi midagi ütlema.

      „Kurat ja põrgu, Andrew. Tonti nägid või?“ küsis Meredith. „Sa ei saa nii kehv kokk olla. Pealegi, ma olen kindel, et Diane on – lisaks tema muudele annetele – võrratu kokk, seega saab ta su välja aidata.“

      „Mm. Em,“ pobises Andrew sõrmeotsi vastamisi toksides.

      „Ta on ju advokaat?“ ütles Keith. Andrew noogutas. Võib-olla on lähipäevil ootamas mõni üleilmne katastroof, pisike mõnus tuumasõda, mis juhib nende kõigi mõtted sellelt lollilt ideelt kõrvale.

      „Sul on see ilus maja vanalinnas Dulwichi teel, eks?“ urkis Meredith, silmad kilamas. „Viie magamistoaga, oli nii?“

      „Nelja,“ parandas Andrew. Teda häiris, kui nad Keithiga sellisteks muutusid. Pilkamise kullimäng.

      „Ikkagi,“ ütles Meredith, „ilus suur nelja magamistoaga maja, kindla peale targad lapsed ja Diane, su andekas naine, kes toob leiva lauale. Oled sina vast üks saladuslik mees.“

      Hiljem, kui Andrew valmistus kontorist lahkuma, olles olnud liiga segaduses, et mingitki mõtestatud tööd teha, ilmus Cameron tema laua juurde ja kükitas laua kõrval kandadele. Jäi mulje, nagu oleks see sedasorti liigutus, mida talle on kuskil kursustel õpetatud.

      „Kuule,“ palus ta vaikselt, „ma tean, et sulle ei paistnud õhtusöögi mõte meeldivat, aga ütle ainult, et sa kaalud seda, eks?“

      Andrew sobras tarbetult paberites oma laual. „Oh, tähendab … Ma ei taha asju ära rikkuda, lihtsalt … Hästi, ma kaalun seda. Aga kui me seda ei tee, siis – olen kindel – tuleme mõne teise, saad aru, vahva mõtte peale.“

      „Õige suhtumine,“ kiitis Cameron ennast püsti ajades ja nende kõigi poole pöördudes. „Loodan, et see käib meie kõigi kohta. Nii, meeskond – võtame oma vennastumise ette pigem varem kui … Eks?“

      Andrew oli hiljuti köhinud välja raha, et ühissõidukis kasutada mürasummutavaid kõrvaklappe, nii et kui ta nägi meest enda vastas koledal kombel aevastamas ja mõnd jõmpsikat vestibüülis karjumas äärmise ebaõigluse pärast, et teda sunniti kandma ühe kinga asemel koguni kaht, ilmus see tema ette lihtsalt tummfilmina, mille taustal kõlas ühitamatult Ella Fitzgeraldi rahustav hääl. Paraku ei läinud kaua, kuni kontoris toimunud vestlus hakkas ennast tema peas kordama ja tähelepanu pärast Ellaga võistlema.

      „Diane, su naine, kes toob leiva lauale … targad lapsed … ilus maja vanalinnas.“ Keithi kõver muie. Meredithi kilavad silmad. Vestlus painas teda kogu tee jaama ja jätkus, kui ta läks õhtusöögi jaoks toitu ostma. Siis tabas ta ennast nurgapoes kuulsuste järgi nimetatud uudsete krõpsupakkide vahel seismast ja püüdmas mitte karjuma hakata. Kui ta oli kümme minutit kätte võtnud ja taas riiulile tagasi pannud neidsamu nelja eri sorti valmistoitu, tundis ta, et ei suuda neist üht valida ja lahkus tühjade kätega, astus vihma kätte ja suundus koju, kõht korisemas.

      Ta seisis värisedes ukse taga. Viimaks, kui külm muutus juba talumatuks, otsis ta võtmed välja. Tavaliselt juhtus üks selline päev nädala kohta, kui ta väljas peatus ja võtit lukuauku pistnuna hinge kinni hoidis.

      Võib-olla seekord.

      Võib-olla seekord on selle ukse taga tõesti kena vanalinna maja: Diane hakkab toitu valmistama. Küüslaugu ja punase veini lõhn. Stephi ja Davidi nääklemine ja küsimused nende kodutööde kohta, siis rõõmurõkatused, kui ta ukse avab, sest isa tuli koju, isa tuli koju!

      Kui ta koridori astus, kargas niiskuse lehk talle veel kõvemini ninna kui tavaliselt. Ja tuttavlikud