Põhjus elada. Richard Roper

      „Noh, paistab, et mul läheb loendamine aeg-ajalt sassi,“ ütles ta püüdes näole manada kahetsevat ilmet. Cameron reageeris võltsilt kõlava naeruga, nagu ei saaks ta päriselt aru, kas Andrew viskab ehk nalja. Lootuses rohkem infot saada, otsustas Andrew vastu tulistada.

      „Kas ma tohiksin teile sama küsimuse esitada?“ ütles ta.

      „Muidugi. Mul endal on üks,“ ütles Cameron. Ta torkas käe taskusse ja hakkas seal tuhlama. Andrew peast vilksatas läbi mõte, et teda töökoha asjus intervjueeriv mees tõmbab kohe välja üksiku munandi, sest lootes meeleheitlikult leida kaaslast ühemunalisuses, küsib ta seda igalt mehelt, kellega kohtub. Cameron kraamis välja hoopis oma rahakoti. Alles siis, kui ta võttis rahakoti vahelt foto talveriietesse mässitud lapsest suuskadel, jõudis Andrew’le kohale, mida temalt küsitud oli. Ta mängis vestluse kiiresti Cameroni vaatenurgast uuesti ette.

       Kas teil lapsi on?

       Mmm … Jah.

       Võrratu. Mitu?

       Noh, paistab, et mul läheb loendamine aeg-ajalt sassi.

      Jumal küll, kas ta oli just oma võimalikule uuele ülemusele jätnud mulje, et on mingisugune sugupullist don Juan, kes on sisustanud oma elu ohjeldamatu keppimisega ja rasestanud terve rea naisi ning lõhkunud hulga perekondi?

      Ta vaatas ikka veel fotot Cameroni lapsest. Ütle midagi!

      „Armas,“ ütles ta. „Armas … poiss.“

       Oh jumal, nüüd mõjud sa lapseröövlina. See läheb küll hästi. Alustame esmaspäeval, härra Pedofiil!

      Ta haaras oma ammu tühjaks saanud plastist veeanuma ja tundis peos selle praksatust. See oli üks kuradima katastroof. Kuidas suutis ta asjad juba tuksi keerata? Ta sai Cameroni ilmest aru, et tema võimalused on pöördumatult läinud. Andrew polnud päris kindel, mida Cameron võiks öelda, kui ta lihtsalt tunnistaks, et valetas laste kohta, aga tundus ebausutav, et see võiks asja parandada. Ta otsustas, et nüüd oli parim lahendus ülejäänud intervjuu lõpuni kannatada ja päästa oma eneseväärikusest, mis päästa annab – nagu jätkaks sõidueksamil peeglisse vaatamist, suunanäitamist ja manööverdamist pärast seda, kui oled just kooli juures alla ajanud proua, kes aitab lastel üle tee pääseda.

      Kui ta lõdvendas haaret plasttopsi ümber, märkas ta marrastust oma peopesal ja mõtles naisele, kes teda sel hommikul aidanud oli. Lainelised pruunid juuksed, see seletamatu naeratus. Ta tundis, kuidas veri ta kõrvades kohisema hakkas. Kuidas see olla võiks, elada üks hetk, mil ta saab lihtsalt mingis rollis olla? Mängida enda lõbuks läbi üks väike kujutluspilt. Mida halba sellest juhtuda võib? No tõesti, mida oleks halba selles, kui ta veedaks imelühikese hetke kujutledes, et teglikult oli kõik laabunud suurepäraselt?

      Ta köhatas.

       Kas ta teebki seda?

      „Kui vana ta on?“ küsis ta fotot Cameronile tagasi ulatades.

      „Sai just seitsmeseks,“ vastas Cameron. „Ja teie omad?“

       Kas ta teeb seda tõesti?

      „Noh … Steph on kaheksane ja David kuuene,“ ütles ta.

       Paistab, et teeb.

      „Ah, võrratu. Kui minu poiss Chris sai neljaseks, hakkasin ma päriselt aru saama, milline inimene temast kasvab,“ ütles Cameron. „Ehkki mu naine Clara on alati kinnitanud, et sai sellest kõigest aru juba siis, kui Chris oli veel tema kõhus.“

      Andrew naeratas. „Minu naine Diane räägib täpselt sama juttu,“ ütles ta.

      Ja niisama lihtsalt oli talle tekkinud perekond.

      * * *

      Nad rääkisid veel natuke aega oma naistest ja lastest, aga Cameron juhtis intervjuu liigagi kiiresti uuesti tööteemadele ja Andrew tundis, et tema fantaasia kadus tal käest nagu liiv sõrmede vahelt. Ei läinudki kaua, kui nende aeg oli läbi. Segadusse ajaval moel küsis Cameron selle asemel, et lüüa letti tavaline pakkumine kas Andrew’l on temale mingeid küsimusi, hoopis kas ta tahab veel „midagi öelda“, nagu veetaks ta kohe minema ja tõmmataks oksa. Ta suutis endast välja pigistada mingi ebamäärase pobina, kui huvitav roll see tundus olevat ja kui kõrgelt hindaks ta võimalust töötada Cameroni dünaamilist muljet jätvas meeskonnas.

      „Me võtame ühendust,“ ütles Cameron sama siiralt nagu poliitik, kes teeskleb raadiointervjuu ajal, et talle meeldib indie-bänd. Andrew vedas näole naeratuse ja pidas meeles Cameronile tema kätt surudes silma vaadata, käsi oli külm ja niiske, nagu silitaks forelli. „Tänan, et andsite mulle võimaluse,“ ütles Andrew.

      Ta otsis kohviku ja kasutas tasuta Wi-Fi-t tööpakkumiste otsimiseks, aga ta pea oli liiga laiali otsas, et korralikult süveneda. Kui ta oli Cameroni „võimaluse eest“ tänanud, siis ei olnud sellel töökohaga mingit pistmist: ta tänas selle eest, et Cameron oli andnud talle võimaluse järele anda, olgugi imelühikeseks hetkeks, fantaasiale, et tal on perekond. Kui veidralt vaimustav ja hirmutav oli olnud ennast nii normaalsena tunda. Ta püüdis seda unustada ja sundis ennast keskenduma. Kui ta ei leia uut töökohta mõnes volikogus, siis peab ta oma otsingut laiendama, aga see ülesanne tundus olevat võimatult heidutav. Ta ei leidnud midagi, mille jaoks oleks tundnud end kvalifitseeritud olevat. Pooled töökirjeldused olid iseenesest küllaltki tummakslöövad. Ta vahtis löödud ilmel suurt muffinit, mille oli ostnud, aga mida ta polnud söönud, oli vaid näpistanud selle küljest tükikesi, kuni see nägi välja nagu mutimullahunnik. Võib-olla võiks ta toidust teistegi loomade urge teha ja Turneri auhinnale kandideerida.

      Ta jäi kogu ülejäänud pärastlõunaks kohvikusse istuma ja vaatas kuidas tähtsad äriinimesed oma tähtsaid ärikohtumisi pidasid ja turistid erutatult reisijuhte lappasid. Ta jäi sinna veel kauaks pärast seda, kui kõik olid läinud, surus ennast vastu radiaatorit ja püüdis jääda varjule noore itaallasest ettekandja pilgu eest, kes tõstis toole kokku ja koristas. Viimaks küsis ettekandja Andrew’lt, kas too soostuks lahkuma ja vabandav naeratus kadus tema näolt, kui ta märkas lauale pudenenud muffinimutimullahunniku raasukesi.

      Täpselt sel hetkel, kui ta välja astus, helises Andrew telefon. Tundmatu number.

      „Andrew?“ kontrollis inimene liini teises otsas. „Kas te kuulete mind?“

      „Jah,“ kinnitas Andrew, ehkki vihiseva tuule ja huilgava sireeniga möödakihutava kiirabiauto kombinatsiooni tõttu kuulis ta vaevu.

      „Andrew, Cameron Yates siinpool. Tahtsin lihtsalt teile helistada ja öelda, et oli tõesti meeldiv teiega täna kohtuda. Te paistsite tõesti mõistvat saavutustele suunatud kultuuri, mida ma siin üles ehitada püüan. Niisiis, kokkuvõttes on selle pika jutu mõte, et mul on väga hea meel teatada, et mind vaimustaks, kui te meie meeskonnaga liituksite.“

      „Palun vabandust?“ ütles Andrew, surudes sõrme teise kõrva.

      „Me pakume seda töökohta teile!“ hõiskas Cameron. „Muidugi tuleb läbi teha tavalised formaalsused, aga ma ei usu, sõbrake, et sellega võiks mingeid probleeme tekkida.“

      Andrew seisis, tuulest räsitud.

      „Andrew? Kas sa kuulsid seda?“

      „Taevas. Jah, kuulsin. Vau! Suurepärane. Mul on … mul on väga hea meel.“

      Ja tal oligi. Tegelikult nii hea meel, et ta naeratas läbi akna säravalt ettekandjale. Ettekandja tasus talle veidi lõbustatud naeratusega.

      „Andrew, kuule, ma kihutan parasjagu seminarile, nii et ma palun kellelgi sulle meiliga kogu infi saata. Kindla peale on üht-teist vaja läbi rääkida, aga ära selles osas praegu millegi pärast põe. Mine koju ja rõõmusta Diane’i ja lapsi hea uudisega.“