Vundersepp. Morrigan Crow' kutsumus. Jessica Townsend

vaatama. Cadence tõmbas silmad pilukile. Morrigan tundis jälle tuttavat hüljatust, nagu ta seisaks kaldal ja vaataks, kuidas ta kõige kallimad unistused triivivad avamerele, ilma et ta saaks neid tagasi tõmmata.

      Need siin pidid olema tema vennad ja õed. Ustavad kogu eluks. Aga üheainsa sõna peale vaatasid nad teda sellise pilguga, nagu ta oleks nende vaenlane.

      „M-ma …” Morriganil hakkas kõris pitsitama. Ta tahtis midagi öelda, selgitada või rahustada, aga tegelikult … tal polnud midagi öelda. Ta oli juba nädalaid teadnud, kes ta on. Ainuke teine elusolev Vundersepp, Ezra Squall – kõige kurjem inimene, kes on iial elanud –, oli talle selle pommuudise teatavaks teinud. Ja kuigi Jupiter oli andnud endast parima, et kõike pärast siluda ja tüdrukule asja selgitada, polnud Morriganil endiselt aimugi, mida Vundersepaks olemine tähendab, ja see hirmutas teda.

      Jupiter oli korrutanud, et „Vundersepp” ei ole halb sõna. Et see pole alati midagi kurja tähendanud. Ta oli Morriganile rääkinud, et kunagi austati ja hinnati Vunderseppi – et nad kasutasid oma salapäraseid võimeid inimeste kaitsmiseks, isegi soovide täitmiseks.

      Kuid Morrigan ei teadnud Nevermooris ühtegi inimest, kes Jupiteriga selles asjas ühel meelel oleks. Ja kuna ta ise oli hirmsa Ezra Squalliga kohtunud, oli tal raske uskuda, et Vundersepad on üldse kunagi head olnud.

      Squalli käsutuses oli Suitsuvarju jahisalk, tema enda loodud, jahimeestest, hobustest ja koertest koosnev põlevapilguline koolnute armee, mille ta oli halastamatult Morriganile kaela saatnud, lootes, et nad toovad tüdruku tema juurde. Ta oli näinud, kuidas Ezra Squall üksnes randmeliigutusega painutas rauda, pani sosina abil asju põlema, hävitas sõrmenipsuga ta perekonna kodu ja ehitas selle sekundi jooksul uuesti üles. Ta oli näinud mehe leebe ja tavalise välimuse taha, tema tõelist palet – tumedaid aukus silmi, mustavat suud ning teravaid irevil hambaid.

      Ja mis kõige hullem – Ezra Squall, Nevermoori suurim vaenlane, oli Morrigani endale selliks soovinud. Squall, kes oli kokku pannud koletiste armee ja püüdis Nevermoori vallutada. Kes oli tapnud talle vastu hakanud vaprad inimesed ning sellest ajast peale olnud Vabast osariigist pagendatud. Jupiteri rahustavad sõnad ei teinud olematuks tõsiasja, et Vundersepp oli Morriganis näinud midagi iseendast.

      Mida ta küll saaks öelda, et hajutada oma üksuse hirmu, kui ta suutis vaevu ohjeldada enda oma?

      Taas oli Hawthorne ainuke, keda miski ei paistnud kõigutavat. Ta teadis juba, et Morrigan on Vundersepp. Kui tüdruk oli talle saladuse avaldanud, muretses poiss vaid selle pärast, ega Morrigani nüüd Vabast osariigist välja visata nagu Ezra Squalli. Hawthorne ei olnud sekundiks ka arvanud, et ta parim sõber on ohtlik. Morrigan soovis, et tal oleks kasvõi kübegi poisi veendumusest. Sügaval sisimas, näriva mure all, tundis ta isegi väikest kergendust – ja mitte esimest korda –, et too omamoodi, vankumatu poiss oli otsustanud temaga sõbraks saada.

      „Ja kui Jupiter ütleb, et ta pole ohtlik, siis ta pole ohtlik,” kuulutas Nan, lõhkudes rusuva vaikuse. Ta naeratas Morriganile suunurgast julgustavalt. Morrigan tundis end selle peale õige pisut vapramana, kuid ei suutnud end siiski sundida vastu naeratama.

      Vanem Quinn oli koos vanem Wongi ja vanem Sagaga Proudfoot House’ist välja tulnud ning jälgis toimuvat vaikselt ja alistunult.

      Üks väga noor paksude prilliklaaside ja siniste juukselipsudega patroon seisis Mahir Ibrahimi kõrval. Naine asetas värisevad käed poisi õlgadele, tõmbas teda endale lähemale – kuigi ta ei näinud küll selline välja, et suudaks poissi või kedagi teist kaitsta – ning köhatas. „Vabandage, vanem Quinn, aga kuidas saab see väike tüdruk Vundersepp olla? Vunderseppasid ei ole rohkem. Või vähemalt mitte ühtegi peale ühe – pagendusse saadetud Ezra Squalli. Kõik teavad seda.”

      „Parandus, preili Mulryan,” lausus vanem Quinn. „Neid oli ainult üks. Nüüd tuleb välja, et neid on kaks.”

      „Aga kas mitte keegi ei muretse selle pärast, mida see võib tähendada?” nõudis Hester. „North, me teame, milleks Vundersepad on võimelised. Ezra Squall näitas seda meile.”

      Jupiter surus huuled kokku ja pigistas ninajuurt. Morrigan sai aru, et mees sundis end kannatlikuks. „Squall ei teinud neid asju sellepärast, et ta on Vundersepp, Hester. Ta on juhtumisi Vundersepp ja psühhopaat. Õnnetu kombinatsioon, aga … nii on.”

      „Ja kust ta seda teab, ah?” küsis Baz Charlton vanemate poole pöördudes. „Me kõik teame, mida Vundersepad teevad: nad juhivad vunderit. Vaadake seda väikest mustasilmset elukat – igaüks näeb, et ta pole õige inime. Mis takistab tal vunderi abil meid juhtimast?” Ta vaatas Morrigani poole varjamatu tülgastusega. Morrigan surus hambad kokku; see tunne oli igati vastastikune.

      „Või hullemat,” lisas Hester, „meid hävitamast?”

      „Taevas hoidku.” Jupiter sasis katkenud kannatusega oma punast juuksepahmakat. „Ta on laps!”

      Hester turtsatas. „Praegu veel on.”

      „Aga miks ta peab seltsis olema?” küsis preili Mulryan argliku, väriseva häälega. Ta nägu oli tõmbunud kolm tooni valgemaks kui piim ja tema väikesed peenikesed sõrmed olid tugevasti Mahiri õlgadesse surutud, nagu ta muretseks, et Morrigan võib ta kandidaadi mingil argpükslikul, vundersepalikul moel ära röövida. Mahir ise oli kivinäoga ja kortsutas nii tugevasti kulmu, et ta kulmud moodustasid ühe joone. Ta oli oma patrooniga peaaegu ühepikkune ja neid koos vaadates tuli Morriganile pähe pilt hiirest, kes püüab kaitsta hunti. „Miks riskida sellega, et t-ta võetakse … teiste laste sekka?”

      Morrigan tundis, kuidas ta nägu hakkas tulitama. Nad rääkisid temast nagu haigusest.

      Morrigan oli üksteist aastat oma elust uskunud, et ta on neetud. Et kõik halb, mis juhtus – tema peres, linnas, peaaegu kogu Wintersea vabariigis, kus ta oli üles kasvanud –, on tema süü. Ta oli eelmise aasta lõpus teada saanud, et tegelikult pole see nii. Kuid tunne, et ta on äraneetud, püsis tüdrukul selgelt meeles ja tal polnud mingit tahtmist seda uuesti kogeda. Tal tekkis kihk joosta mööda pikka sissesõiduteed ja otse välja lilledega kaetud väravast, kuid siis tundis ta oma õlal Jupiteri sooja, rahustavat kätt.

      „Ah et te eelistaksite, et ta oleks kusagil eemal?” küsis vanem Saga teravalt, trampides sõrgu. „Omaette? Tegelemas tont teab millega?”

      „Jah!” raius Hester. „Ja olen kindel, et sedasama eelistaksid kõik teised patroonid siin ja kandidaadid ka.”

      „Sel juhul võivad nad lahkuda,” ütles vanem Quinn rahuliku, mõõdetud häälega. Hester ja ülejäänud patroonid näisid rabatud. Vanem Quinn kallutas pea küljele. „Kui nad seda soovivad. Tegemist ei ole ju tavapärase olukorraga. Ma mõistan asja tõsidust ja teie muret. Kuid teised vanemad ja mina oleme küsimust põhjalikult arutanud ega viska preili Crow’d 919. üksusest välja. See otsus on lõplik.”

      Baz Charlton sisistas pead vangutades endamisi: „Uskumatu.”

      „Uskuge seda siiski!” nähvas vanem Quinn ning Baz Charlton tõmbas pea keebikrae varju.

      Hester paistis arvavat, et vanem Quinn blufib. „Kogu austuse juures,” ütles ta kokkupressitud hammaste tagant, „ma kahtlen väga, kas selts soovib jääda ilma kaheksast andekast liikmest ainult selleks, et saada enda hulka ühte ohtlikku isikut. Olen kindel, et muudate meelt, kui olete neid kaheksat hiilgavat last väravast välja marssimas näinud. Lähme, Francis.” Ta hakkas trepist alla ja puudega ääristatud sissesõidutee poole minema.

      „Tädi Hester,” ütles Francis vaikse paluva häälega, „ma tahan siia jääda. Palun. Isa tahaks, et ma …”

      „Mu vend ei tahaks iialgi, et sa oma eluga riskiksid!” ütles Hester, keerates end järsult tagasi nende poole. „Ta ei tahaks iialgi, et sa oleksid V-vundersepa läheduses.”

      Vanem Quinn köhatas. „Patroonid, teie ei saa seda otsust oma kandidaatide eest teha. Lapsed, kui keegi teist soovib 919. üksusest lahkuda – vunderlaste