Vundersepp. Morrigan Crow' kutsumus. Jessica Townsend

toolil ning õhus oli tunda pesemata kanga kopitanud haisu. Ingel Israfel oli räpakoll.

      Morrigan tõi kuuldavale hämmeldunud naeruturtsatuse. „Oled sa kindel, et see on õige tuba?”

      „Mhm. Kahjuks küll.”

      Jupiter tegi Morriganile diivanil istumiseks ruumi, korjates sealt prügi ettevaatlikult ära ja pannes selle prügikasti … seejärel sattus mees aga hoogu ning järgmised nelikümmend minutit korrastas ta asju, pühkis tolmu ja tegi garderoobi võimalikult elamiskõlblikuks. Ta ei palunud Morriganilt abi ja Morrigan ei pakkunud seda ka ise. Tüdruk ei kavatsenud seda elu ja tervist ohustavat kohta sõrmeotsagagi puutuda.

      „Kuule, Mog,” sõnas mees tegutsedes. „Kuidas sa end tunned? On kõik hästi? Oled sa õnnelik? Oled sa … rahulik?”

      Morrigan kortsutas kulmu. Ta oli täiesti rahulik olnud, kuni Jupiter küsis, kas ta on rahulik. Keegi ei küsi kunagi, kas teine inimene on rahulik, kui ta just ei arva, et tal on põhjust mitte rahulik olla. „Mis siis?” Ta tõmbas silmad kissi. „Mis lahti on?”

      „Mitte midagi pole lahti!” vastas Jupiter, kuid tema hääl oli pisut piiksuvaks ja kaitsvaks muutunud. „Mitte kui midagi. Lihtsalt … Israfeli-sugusega kohtudes on oluline olla heas tujus.”

      „Miks?”

      „Sest Israfeli-sugused … tõmbavad endasse teiste inimeste tundeid. Väga ebaviisakas on sellist isikut külastada, kui oled eriliselt kurb või vihane, sest sa muudad ta tuju jubedaks ja rikud ta päeva. Ja tõtt-öelda ei saa me endale Israfeli halba tuju lubada. See on liiga tähtis. Nii et … ee … kuidas sa end tunned?”

      Morrigan manas näole väga laia naeratuse ja tõstis kaks pöialt püsti.

      „Nojah,” sõnas mees aeglaselt, olles veidi hajevil moega. „Hea küll. Parem ikka kui mitte midagi.”

      Lavatagustest kõlaritest kostis hääl, mis teatas, et algab kahekümneminutiline vaheaeg, ning mõni hetk hiljem paisati garderoobi uks lahti.

      Sisse astus etenduse täht, higist tilkuv, tiivad seljal koos. Ta läks otsejoones serveerimislaua juurde, millel olid kõlisevad pudelid pruunikates toonides alkohoolsete jookidega, ning valas endale väikese klaasi midagi merevaigukarvalist. Siis veel ühe. Teine klaasitäis oli juba poole peal, kui inglile näis viimaks kohale jõudvat, et tal on külalisi.

      Ta põrnitses Jupiteri ja kulistas joogi lõpuni alla.

      „Korjasime kusagilt hulkuri üles, mis, kulla sõber?” küsis ta viimaks, osutades peaga Morrigani poole. Isegi kõneledes oli ta hääl sügav ja meloodiline. Seda kuuldes hakkas Morriganil kurgupõhjas kummaliselt kriipima, nagu nostalgiat või koduigatsust või niisama igatsust tundes. Ta neelatas raskelt.

      Jupiter irvitas. „Morrigan Crow, saa tuttavaks, ingel Israfel. Ei nii hurjal hõiskusel … laula ükski vaim.”

      „Rõõm teiega …” alustas Morrigan.

      „Rõõm on minupoolne,” katkestas Israfel ta lause ja viipas käega garderoobi poole. „Ma ei oodanud täna õhtul külalisi. Kahjuks pole mul eriti midagi pakkuda, aga …” ta osutas serveerimislauale. „Teenindage end ise.”

      „Me ei tulnud siia sööma ega jooma, vana sõber,” lausus Jupiter. „Ma pean sinult teenet paluma. Sellega on üsna kiire.”

      Israfel räntsatas tugitooli, tõstis jalad käetoele ja põrnitses mornilt klaasi oma käes. Tema tiivad liikusid ja kohendasid ise asendit, nii et need langesid tooli seljatoele nagu lai suline keep. Tiivad olid läikivad ja siledad, nende all olid pehmed udusuled. Morrigan suutis end veel viimasel hetkel tagasi hoida, et mitte kätt välja sirutada ja neid silitada. See oleks vist imelik, mõtles ta.

      „Oleksin pidanud teadma, et sa ei tulnud niisama külla,” lausus Israfel. „Sa ei astu ju enam üldse läbi, vana sõber. Viimati käisid siin üheteistkümnenda aasta suvel. Sa ikka mõistad, et jäid mu võidukast avaõhtust ilma?”

      „Mul on sellest kahju. Kas said mu lilled kätte?”

      „Ei. Ma ei tea. Ilmselt küll.” Ta kehitas turtsakalt õlgu. „Mulle kingitakse palju lilli.”

      Morrigan oli kindel, et Israfel tahtis panna Jupiteri end halvasti tundma, aga tahes-tahtmata oli paha tunne ka tüdrukul endal. Ta ei olnud Israfeliga küll elus kunagi kohtunud, aga ei talunud sellegipoolest mõtet, et too võib olla õnnetu. Tal tekkis kummaline kiusatus anda inglile küpsis. Või kutsikas. Midagigi.

      Jupiter võttis mantlitaskust räbaldunud paberirulli ja sulepea ning ulatas need vaikides sõbrale. Israfel ei teinud sellest väljagi. „Ma tean, et sa said mu kirja kätte,” sõnas Jupiter.

      Israfel keerutas klaasi oma käte vahel ega öelnud midagi.

      „Kas sa teed seda?” küsis Jupiter lihtsalt, käsi endiselt välja sirutatud. „Palun?”

      Israfel kehitas õlgu. „Miks ma peaksin?”

      „Ma ei suuda selleks ühtegi head põhjust välja mõelda,” tunnistas Jupiter, „aga loodan, et sa teed seda ikkagi.”

      Ingel silmitses nüüd Morrigani, ilme suletud ja ettevaatlik. „Mulle tuleb pähe vaid üks asi, mis võib sundida suurt Jupiter Northi patrooniks hakkama.” Ta rüüpas jooki ja viis pilgu tagasi Jupiterile. „Võid mulle vabalt öelda, et eksin.”

      Ka Morrigan vaatas oma patrooni poole. Nad istusid kolmekesi tardunud, ebamugavas vaikuses, mida Israfel paistis võtvat mingisuguse kinnitusena.

      „Vundersepp,” sisistas ingel endamisi. Ta ohkas sügavalt, tõmbas väsinult käega üle näo ning kahmas sulepead eirates paberirulli Jupiteril käest. „Sa oled mu kõige armsam sõber ja kõige suurem lollpea, keda ma olen iial kohanud. Nii et jah, loomulikult ma kirjutan su nõmedale kindlustuspaktile alla. Kuigi see on mõttetu. Vundersepp, no tõesti. Kui jabur.”

      Morrigan niheles oma kohal, tundes kohmetust ja pisut pahameelt. Ajab ikka närvi küll küll, kui sind nimetab jaburaks keegi, kelle garderoob on selline seapesa. Ta turtsatas, püüdes näida kõrk ja kõigutamatu.

      Jupiter kortsutas kulmu. „Izzy. Sa ei kujuta ette ka, kui tänulik ma olen. Aga sa ju mõistad, et asi on äärmiselt konfidentsiaalne. See jääb …”

      „Ma oskan saladust hoida!” nähvas Israfel, sirutas käe selja taha ning tõmbas nägu krimpsutades ühest tiivast välja musta sule. Ta kastis selle peeglilaual seisvasse tindipotti, kritseldas lehe allserva segase allkirja, ulatas paberi süngel pilgul tagasi Jupiterile ja viskas sule kõrvale. See heljus kenasti põrandale, kuldsed tripsud valgust püüdmas. Morrigan tahtis sule üles korjata, kuid arvas, et see oleks natuke nagu ingli riiete varastamine. „Arvasin tõesti, et tuled varem, kas tead. Sa vist kuulsid Cassielist?”

      Jupiter puhus tindile, püüdes seda kiiremini kuivatada, ega tõstnud pilku. „Mis temaga on?”

      „Teda pole.”

      Jupiter katkestas puhumise. Ta pilk kohtus Israfeli omaga. „Pole?” kordas ta.

      „Ta on kadunud.”

      Jupiter raputas pead. „Võimatu.”

      „Seda ütlesin mina ka. Aga sellegipoolest.”

      „Aga ta on …” alustas Jupiter. „Ta ei saa lihtsalt …”

      Israfeli nägu oli tõsine. Morrigani meelest pisut hirmunud. „Aga sellegipoolest,” kordas ta.

      Pärast vaikushetke tõusis Jupiter püsti, haaras mantli ja andis Morriganile märku, et too teeks sedasama. „Ma uurin asja.”

      „Tõesti?” Israfel oli kahtleva näoga.

      „Ma luban.”

      Nad läksid mööda seina alla, sealt Boheemi kiiskavale peatänavale, kus oli