Vundersepp. Morrigan Crow' kutsumus. Jessica Townsend

ütles poiss kõigutamatult nagu ikka. Ta ajas kaela õieli, et uurida ülejäänud seitset last, kes kummalgi pool neid seisid. Ka nood lõdisesid ja kandsid pidžaamat ning olid eri määral pahura ja äreva ilmega. „Mingi järjekordne Vunseli veidrus, mis?”

      „Ilmselt.”

      „Ma nägin õudselt head und,” ütles poiss kähinal. „Lendasin lohe seljas üle džungli, libisesin maha ja kukkusin puude vahele … ja siis võttis ahvikari mind enda sekka. Nad tegid must kuninga.”

      Morrigan turtsatas. „Eks sa sobi selleks ka.”

      Mu sõber on siin, mõtles ta rõõmsalt. Kõik läheb hästi.

      „Mida me peame tegema?” küsis Morriganist vasakul seisev tüdruk. Lihaselisel, laiaõlgsel, roosa näoga ja Morriganist vähemalt pea jagu pikemal piigal oli tugev mägismaa aktsent ja poolde selga ulatuvad pulstunud punased juuksed. Morriganile meenus, et see on Thaddea Macleod. Tüdruk, kes oli esinemistuleproovil võidelnud täiskasvanud trolliga ja võitnud.

      Morrigan ei saanud ta küsimusele vastata. Osalt sellepärast, et ta ei teadnud vastust, aga enamjaolt sellepärast, et ta elas mõttes uuesti läbi hetke, kui Thaddea oli vanem Wongilt tooli alt tõmmanud ja selle jubeda raksatusega vastu trolli põlvi puruks löönud. Hirmus, mõtles Morrigan – aga kui aus olla, siis ka üsna leidlik võte.

      „Ma muidugi pakun huupi,” sõnas Hawthorne laialt haigutades, „aga ma arvan, et peame sisse minema ja nendega liituma.”

      Kui ta oli seda öelnud, hakkas värav valju krigina saatel aeglaselt avanema. Lilledest tervitusteksti ja kõrge telliskivimüüri tagune nõlv viis Proudfoot House’ini, mis kutsus neid igas aknas põleva tulega ligi nagu majakas.

      Õhk muutus, kui üheksa edukat kandidaati – välja valitud sadade lootusrikaste laste seast, kes kõik lootsid saada vunderlaste seltsi 919. üksuse õpilaseks – väravast sisse astusid.

      Täna – esimest korda – ei mõjunud kummaline „Vunseli ilm” Morriganile üllatavalt. Teisel pool väravat, vanalinna tänavatel, oli jahe ja värske öö. Seevastu müüri taga, Vunseli ilmamullis, kus kõike oli pisut rohkem, oli muru kaetud paksu härmatisega. Õhus oli tunda lume lõhna – see oli karge ja puhas ja näpistavalt külm. Laste hingeõhk muutus aurupilvedeks. Morrigan värises, nagu ka teised, kes sooja saamiseks käsi kokku hõõrusid ja kohapeal hüplesid. Värav läks nende taga ägisedes kinni ja maad võttis vaikus.

      Nad kõik olid Vunselit muidugi eelmisel aastal näinud. Nende esimene katse – vihikutuleproov – oli toimunud Proudfoot House’is. Morrigan mäletas, kuidas ta koos sadade lastega istus tohutu suures ruumis, mis oli täis laudade ridu. Väike tühi vihik oli esitanud talle küsimusi, millele ta pidi ausalt vastama, sest muidu lahvatas vihik põlema. Peaaegu pooled lapsed, kes olid koos temaga selles ruumis olnud, olid näinud oma vastuseid tuhaks põlemas, ja nad olid kohe diskvalifitseeritud.

      Vunsel nägi nüüd välja teistsugune, ja mitte ainult sellepärast, et oli öö. Sissesõiduteed ääristasid endiselt raagus, musta tüvega puud – nüüdseks väljasurnud tuliõiepuude kivistunud jäänused. Kuid täna istusid nende okste vahel sajad vunderlaste seltsi liikmed – noored ja vanad, veel vanemad ja muldvanad – nagu tummad ülekasvanud linnud ning vaatasid alla uute saabujate poole. Nad olid ametlikes mustades keepides, täpselt nagu kõigi pühakute ööl toimuval mustal paraadil, ja nende nägusid valgustasid vaid nende käes olevad küünlad.

      Nad oleksid pidanud mõjuma hirmutavalt, aga millegipärast Morrigan ei kartnud. Ta oli ju lõppude lõpuks juba seltsi liige. Raske osa oli möödas.

      Need mustades keepides võõrad, kes puude otsast alla tema poole vaatasid, olid peaaegu trööstivad. Nad ei olnud ebasõbralikud, vaid lihtsalt … liikumatud.

      Kui 919. üksus asus instinktiivselt minema piki nõlvast üles kulgevat sissesõiduteed piraka, punastest tellistest Proudfoot House’i poole, hakkasid mustas keebis seltsiliikmed pominal skandeerima värssi, mille Morrigan ära tundis. See oli talle mitu päeva tagasi saadetud Deukalioni hotelli väikese hoolika käekirjaga kirjutatult ja elevandiluukarva ümbrikku suletult, kaasas juhised värss pähe õppida ja kiri seejärel põletada.

       Õed ja vennad, elu lõpuni truud,

       j äädavalt seotud, ei midagi muud.

       Üheksa ülimat kõigist, üheksa ülemat kui veri,

       meid karastab koos küll tuli, küll vesi.

       Vennad ja õed, ustavad, truud,

       igavesti koos, me väljavalitud.

      See oli vanne. Lubadus, mille iga seltsiliige pidi oma üksusele andma – oma kaheksale uuele vennale ja õele. Morrigan teadis, et seltsiga liitudes ei saa ta üksnes eliitharidust ja tervet ilma võimalusi, vaid ka selle, mida oli üle kõige ihanud: õige perekonna.

      Skandeerimine saatis 919. üksust, kui nad mööda pikka sissesõiduteed edasi läksid, ja sedasama tegid seltsiliikmed. Nad hüppasid puu otsast alla, kogunesid uute liikmete selja taha, moodustades omamoodi auvahtkonna, ja kordasid Vunseli vannet üha uuesti ja uuesti. Vastuvõtt Vunselisse läks aina võimsamaks ja kogus tuure, kui 919. üksus piki sissesõiduteed edasi marssis. Nendest paremal pool ronisid puu otsast alla orkestriliikmed ja hakkasid võidukat viisi mängima. Kaks teismelist, kes seisid teine teisel pool teed, tekitasid vikerkaare, et 919. üksus saaks selle uduse, ebamaise kumeruse alt läbi kõndida. Kui nad lõpuks Proudfoot House’i juurde jõudsid, teatas nende saabumisest hiiglaslik elevant trepi ees, pasundades nagu heerold.

      Ja seal, laial marmortrepil, ootasid neid üheksa naist ja meest – üks erkpunaste juustega –, kes jälgisid oma kandidaatide saabumist uhkuse ja rõõmuga.

      Jupiteri nägu säras nagu päike, kui Morrigan trepist üles teda tervitama jooksis. Mees avas kõnelemiseks suu, kuid pani selle uuesti kinni ja tema sinistesse silmadesse kogunes veidi pisaraid. Morrigan oli sellest ootamatust tundeavaldusest üllatunud ja üsna liigutatud. Ta müksas tänu väljendamiseks Jupiteri käsivart rusikaga.

      „Hale värk,” sosistas ta. Jupiter pühkis silmi ja naeris.

      Jupiteri kõrval seisis Hawthorne’i patroon, noor Nancy Dawson, kelle põskedes olid oma kandidaadile naeratamisest lohud. „Kas kõik on korras, paharet?”

      „Kõik on korras, Nan,” vastas Hawthorne laialt naeratades.

      Nani teisel käel seisev vanem patroon kortsutas pahaselt kulmu ja susistas neid vaikima.

      „Oh, ole ise kuss, Hester,” sõnas Nan rõõmsalt, pöörates end ringi, et Hawthorne’ile ja Morriganile nägusid teha.

      Patroonide rea lõpu poole märkas Morrigan meest, keda ta poleks hea meelega enam kunagi näha tahtnud: Baz Charltoni. Baz oli püüdnud terve eelmise aasta ära rikkuda Morrigani šansse tuleproovidel ja teha nii, et tüdruk visataks Nevermoorist välja, ise samal ajal aidates omaenda kandidaatidel sohki teha.

      Bazi kandidaat, hüpnotisöör Cadence Blackburn, seisis käed rinnal ristis. Ta viskas pealiigutusega oma pika musta punupatsi üle õla ja näis end selles kummalises olukorras sedavõrd mugavalt tundvat, et oli peaaegu tülpinud ilmega. Millegipärast avaldas see Morriganile nii muljet kui ka ärritas teda.

      Jupiter kummardus talle kõrva sosistama. „Vaata enda ümber ringi, Mog. Selle nimel sa oledki vaeva näinud. Naudi.”

      Vunseli liikmed hoidsid end nende lähedale. Nad olid skandeerimise lõpetanud ja lobisesid rõõmsalt isekeskis, naeratades uusimatele seltsiliikmetele ja tundes pidustustest mõnu.

      Järsku lõhestas õhku ebamaine hüüe ning kõik vaatasid üles. Kaks lohet, kummalgi ratsanik turjal, lendasid Proudfoot House’i kohal ning kirjutasid tule ja suitsu abil taevasse üheksa nime:

       ARCHAN

       ANAH