Vundersepp. Morrigan Crow' kutsumus. Jessica Townsend

sirmirongi ootasid.

      „Üks Israfeli-sugustest.”

      „Kokk armastas inglitest lugusid rääkida,” sõnas Morrigan, meenutades oma perekonnale kuuluvat kodu, Crow’ häärberit. „Surmainglist, Halastusinglist, Rikutud Õhtusöökide inglist …”

      „See pole seesama,” ütles Jupiter.

      Morrigan oli segaduses. „Nad ei olegi tegelikult inglid?”

      „Arvan, et see on kerge liialdus, aga omamoodi taevalikud olendid on nad küll.”

      „Taevalikud olendid … mida see tähendab?”

      „Ah, tead küll. Taevaelanikud. Peened lendavad tegelased. Need, kes tiibasida omavat ja neid kasutavat. Cassiel on taevalike olendite ringkonnas tähtis kuju. Kui ta on tõesti kadunud … noh, ma kahtlustan, et Israfel eksib. Või liialdab – vanale heale Izzyle meeldib draama … Tuleb. Hüppeks valmis?”

      Morrigan ja Jupiter haakisid täpselt õigel hetkel oma vihmavarjud mööduva sirmirongi terasrõngaste külge ja hoidsid läbi Nevermoori linnaosade labürindi kihutades elu eest kinni. Sirmirongiliinid ulatusid linnas hoomamatuid mustreid moodustades kõikjale, küll siksakitades madalalt üle pea- ja põiktänavate, seejärel jälle kõrgudes katuste ja puulatvade kohal. Morriganile tundus totralt ohtlik tuhiseda ringi nii, et vaid vihmavarju külge klammerdumine ei lase sul kukkuda ja maha plärtsatada. Aga kuigi sedasi oli hirmus sõita, tekitas temas inimestest ja hoonetest mööda lendamine, tuul vastu nägu peksmas, ka joovastust. See oli Nevermooris elamise juures üks tema lemmikasju.

      „Kuule, ma pean sulle midagi ütlema,” lausus Jupiter, kui nad olid lõpuks kangi tõmmanud, et vihmavarje vabaks lasta, ja kihutavalt sirmirongilt oma kodu lähedal maha hüpanud. „Ma pole sinuga täiesti aus olnud. Seoses … seoses sinu sünnipäevaga.”

      Morrigan tõmbas silmad kissi. „Või nii?” ütles ta jahedalt.

      „Ära saa vihaseks.” Mees näkitses põske, ilme süüdlaslik. „Lihtsalt … noh, Frank sai haisu ninna, et su sünnipäev on täna, ja sa ju tead, milline ta on. Peo korraldamiseks sobib iga põhjus.”

      „Jupiter …”

      „Ja … ja Deukalionis armastavad sind kõik!” Tema hääl läks enneolematult mesitsedes mitu tooni kõrgemaks. „Ma ei saa ju jätta neid ilma põhjusest tähistada oma suure lemmiku Morrigan Crow’ sündi, ega?”

      „Jupiter!”

      „Ma tean, ma tean,” sõnas too, tõstes alistunult käed. „Sa ütlesid, et ei taha mingit möllu. Ära muretse, eks? Frank lubas korraldada tagasihoidliku peo. Ainult töötajad, sina, mina ja Jack. Sa puhud küünlad ära, nad laulavad sünnipäevalaulu …” Morrigan oigas; pelgalt sellest mõttest levis häbipuna ta kaelalt kõrvadeni välja. „Sööme kooki ja korras. Selleks aastaks on asjaga ühele poole saadud.”

      Morrigan põrnitses talle otsa. „Ah et tagasihoidliku? Lubad?”

      „Ma vannun.” Jupiter asetas käe pühalikult südamele. „Käskisin Frankil end talitseda, siis veel natuke talitseda ja nii edasi, kuni ta jõuab plaanini, mis on tema meelest kohutavalt kasin, ning siis veel umbes kümme korda talitsetumalt tegutseda.”

      „Jah, aga kas ta võttis sind ka kuulda?”

      Tema patroon turtsatas äärmiselt solvunud näoga. „Kuule, ma tean küll, et olen härra Lahemuhelebo ja puha” – Morrigan kergitas viisaka hämmeldusega kulmu – „aga ma usun, et näed isegi, et mu töötajad austavad mind. Frank teab, kes on boss, Mog. Ta teab, kes talle palka maksab. Usu mind. Kui ma käsin tal tagasihoidliku peo korraldada, siis ta …”

      Jupiter jäi vait ja ta suu vajus ammuli, kui nad pöörasid ümber nurga Humdinger Avenuele, tänavale, kus domineeris hotell Deukalioni – milles Morrigan koos oma patrooniga elas – tohutu suur ja uhke fassaad … mille vampiirkääbus Frank, erakordne peokorraldaja, silmnähtavalt oli pidupäeva puhul kaunistanud.

      Deukalion oli mähitud miljonitesse flamingoroosadesse tulukestesse, mis panid kogu õhtu särama ja mida Morrigani meelest oli arvatavasti ka avakosmoses näha.

      „… keerab vindi täiesti üle?” lõpetas ta Jupiteri lause, sest mees oli jäänud sõnatuks.

      Deukalioni trepile ei olnud kogunenud mitte ainult töötajad, vaid tõenäoliselt ka kõik külalised, kes parajasti Deukalionis peatusid, pluss veel mõned ekstra kutsutud. Nende näod särasid elevusest ja nad olid koondunud roosa kreemikattega üheksakordse toretseva sünnipäevatordi ümber, mis Morrigani meelest sobinuks pigem kuninglikku pulma kui kaheteistkümnendale sünnipäevale. Purskkaevu juurde oli paigutatud puhkpilliorkester ning Franki märguande peale hakkasid nad mängima särtsakat marsiviisi just siis, kui Morrigan ja Jupiter kohale jõudsid. Nagu sellest veel vähe oleks, kaunistas maja hiiglaslik, terve katuse laiune silt. Sellel seisis tohutute vilkuvate tähtedega:

      MORRIGAN ON KAKSTEIST

      „PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!” hüüdis hotellitöötajate ja külaliste summ.

      Frank näitas sõrmega Jupiteri teismelisele vennapojale Jackile, kes süütas kobara ilutulestikurakette, mis lendasid sisina ja vile saatel taevasse ja kallasid kõik ümberringi üle sädelusega.

      Dame Chanda Kali, kuulus sopran ja Metsalausujate ordu peakomandör, hakkas laulma väga teatraalset versiooni sünnipäevalaulust (mille peale otsekohe tulid ta jalge ette teda imetlema kolm punarinda, mäger ja oravapere).

      Deaukalioni vägede juhataja ja autojuht Charlie oli ühe poni valmis seadnud ja talle päitsed pähe pannud, nii et see oli valmis sünnipäevatüdrukut tuppa viima.

      Administraator Kedgereel ja toatüdruk Marthal oli süli kingitusi täis ja nad naeratasid säravalt.

      Ja Fenestra, hiiglaslik ülikass ja majapidajanna, kasutas tekkinud mäsu ära, et salaja oma tohutu käpaga roosat tordikreemi kahmata.

      Jupiter heitis silmanurgast Morriganile äreva pilgu. „Kas ma, ee … kas ma vestlen pisut meie peomöllumeistriga?”

      Morrigan raputas pead, püüdes – ebaõnnestunult – alla suruda naeratust, mis pani ta suunurgad tõmblema. Ta tundis rinnas sooja, päikselist kuma, nagu oleks kass end seal kerra tõmmanud ja nurruks rahulolevalt. Tal polnud kunagi varem sünnipäevapidu olnud.

      Frank oli tegelikult täitsa tore.

      Hiljem, olles sünnipäevatordist mõnusat suhkrusurinat täis ja saja peokülalise lakkamatutest õnnesoovidest rampväsinud, ronis Morrigan pehmete tekkide vahele kookonit meenutavasse pessa, milleks ta voodi oli tolleks ööks muutunud (teades ilmselt, kui kohutavalt pikk päev tüdrukul oli olnud). Ta jäi magama peaaegu samal hetkel, kui ta pea puudutas patja.

      Seejärel, umbes pool sekundit hiljem, ta enam ei maganud.

      Ta ei maganud ega olnud oma voodis.

      Ta ei maganud, ei olnud oma voodis ega ka üksinda.

      TEINE PEATÜKK

      Õed ja vennad

      Teise aasta kevad

      Vunderlaste seltsi üheksa uusimat liiget, unesegased ja külmetavad, seisid õlg õla kõrval seltsi värava taga pilvitu tähistaeva all.

      Morrigan küll ehmus, kui ärkas keset ööd Nevermoori jahedal tänaval, seljas vaid pidžaama, kuid ta muret hoidsid kontrolli all kaks asja.

      Esiteks see, et Vunseli värav oli muudetud päratu suureks, hooaega silmas pidades ebaharilikult roheliseks tervitussildiks – vikerkaarevärvides roosid, pojengid, karikakrad, hortensiad ja rohelised väädid moodustasid elevust tekitavad sõnad:

       Tulge sisse

       ja