Vundersepp. Morrigan Crow' kutsumus. Jessica Townsend

Morrigan tundis kerget ootusärevust ning tõusis kikivarvule, et näha, mille pärast nad järjekorras seisavad. Maja kulunud kahvatusinisele uksele oli kinnitatud käsitsi kirjutatud silt:

      VANA-DELFI VARIETEE

      TAGUMINE SISSEPÄÄS

      TÄNA ÕHTUL: ingel Israfel

      „Kes on ingel Israfel?” küsis Morrigan.

      Jupiter ei vastanud. Ta andis peaga märku, et Morrigan talle järgneks, ja jalutas seejärel otsejoones järjekorra ette, kus üks tülpinud näoga naine paberile külastajate nimede taha linnukesi tõmbas. Naine oli riietatud üleni musta, alustades rasketest saabastest ja lõpetades villaste soojade kõrvaklappidega, mis rippusid tal kaela ümber. (Morrigan kiitis ta välimuse heaks.)

      „Järjekord läheb sealt edasi,” sõnas naine pilku tõstmata. „Fotosid pole lubatud teha. Ja ta ei anna autogramme enne etenduse lõppu.”

      „Kardan, et nii kaua ei saa ma oodata,” lausus Jupiter. „Äkki tohin kohe sisse hiilida?”

      Naine ohkas ja heitis talle tühja, ükskõikse pilgu, ise samal ajal nätsu närides, suu pooleldi lahti. „Nimi?”

      „Jupiter North.”

      „Teid ei ole nimekirjas.”

      „Ei. Tähendab, jah. Lootsin, et ehk saate seda parandada,” lausus Jupiter oma punase habeme tagant naeratades. Ta koputas õrnalt pisikesele kuldsele v-tähele oma revääril.

      Morrigan krimpsutas nägu. Ta teadis, et Nevermooris imetletakse elitaarse vunderlaste seltsi liikmeid ning et sageli sai neile osaks eriline kohtlemine, millest tavakodanikud võisid vaid unistada, aga ta polnud kunagi näinud Jupiteri oma „märgiprivileegi” nii jultunult ära kasutamas. Huvitav, kas ta tegi seda väga tihti?

      Naisele ei avaldanud see – Morrigani meelest täiesti mõistetavalt – mingit muljet. Ta põrnitses pisikest kuldset v-tähte ja tõstis siis sätendava lauvärviga paksult meigitud silmad Jupiteri lootusrikkale näole. „Aga teid ei ole nimekirjas.”

      „Ta tahab mind näha,” ütles Jupiter.

      Naise ülahuul kerkis, paljastades teemantidega kaunistatud hambad. „Tõestage.”

      Jupiter kallutas pea küljele ja kergitas kulmu ning naine matkis kärsitult tema näoilmet. Lõpuks pistis Jupiter käe ohates mantlipõue, võttis sealt välja musta sule, millel oli ka kuldseid tripse, ning keerutas seda – üks kord, teinegi kord – sõrmede vahel.

      Naise silmad läksid veidi suuremaks. Ta suu vajus lahti ja Morrigan nägi ta hammaste vahele surutud erksinist mullinätsu. Naine heitis pelgliku pilgu Jupiteri taga aina pikenevale järjekorrale, lükkas luitunudsinise ukse lahti ja andis peaga märku, et nad sisse läheksid. „Tehke siis kähku. Etendus algab viie minuti pärast.”

      Vana-Delfi teatri lava taga oli pime. Õhus oli tunda vaikset ootust, samal ajal kui musta riietatud lavatöölised hääletult ja osavalt ringi liikusid.

      „Mis see sulg on?” küsis Morrigan sosinal.

      „Tuleb välja, et midagi veenvamat kui rinnamärk,” pomises Jupiter veidi ärritunult. Ta ulatas Morriganile ühe kahest kõrvaklapipaarist, mille ta oli sisse vehkinud kastist kirjaga MEESKOND. „Näe, pane need pähe. Ta hakkab kohe laulma.”

      „Kes, kas sa mõtled seda ingel Is… ee … tegelast?” küsis Morrigan.

      „Israfeli, jah.” Jupiter tõmbas käega läbi vasekarva juuste ja selle järgi sai Morrigan aru, et mees on närvis.

      „Aga ma tahan seda kuulda.”

      „Ega ikka taha küll. Usu mind.” Jupiter piilus eesriide vahelt saalis istuvat publikut ja Morrigan heitis neile samuti kiire pilgu. „Temasuguste laulu ei taha sa kunagi kuulda, Mog.”

      „Miks?”

      „Sest see on kõige ilusam hääl, mida sa iial kuuled,” ütles Jupiter. „See vallandab su peas midagi, mis toob täiusliku ja katkematu rahu, millest paremat sa ei oskaks soovidagi. See tuletab sulle meelde, et oled täiuslik inimolend, veatu ja terviklik, ja et sul on juba kõik, mida võiksid eales tahta või vajada. Üksildusest ja kurbusest saab kauge mälestus. Su süda on tulvil ja sulle tundub, et maailm ei saa sulle enam kunagi pettumust valmistada.”

      „Kõlab jubedalt,” ütles Morrigan tuimalt.

      „See ongi jube,” raius Jupiter sünge ilmega, „sest see on mööduv. Sest Israfel ei saa igavesti laulda. Ja kui ta vait jääb, haihtub see täiuslik õnnetunne lõpuks. Sina jääd siia, pärismaailma, kogu selle kalkuse ja ebatäiuse ja jampsi keskele. See on nii talumatu ja sa tunned end nii tühjana, et sulle tundub, nagu su elu oleks seisma jäänud. Nagu oleksid mulli sees lõksus, samal ajal kui ülejäänud maailm su ümber jätkab oma ebatäiuslikku elu. Näed neid inimesi seal?” Jupiter nihutas kardinat õige pisut eest ja nad vaatasid uuesti publikut.

      Nägudemeri, mida valgustas tühja orkestriaugu kuma, kõigil sama ilme – innukas, kuid kuidagi tühi. Himustav. Himustav. „Nad ei ole kaunite kunstide toetajad,” jätkas Jupiter. „Nad ei ole siin sellepärast, et nad hindavad meisterlikku esitust.” Ta vaatas alla Morrigani poole ja sosistas: „Narkarid, Mog. Iga viimne kui üks. Nad tulid siia uut laksu saama.”

      Morrigan piilus neid janunevaid nägusid ja tundis endale külmust ligi hiilivat.

      Naisehääl lõhestas vaikuse. Publik jäi vakka.

      „Daamid ja härrad! Täna õhtul siin, Vana-Delfis, annab oma sajanda võiduka, üleloomuliku kontserdi … üks ja ainus, taevalik, jumalik …” Võimendatud hääl muutus dramaatiliseks sosinaks. „Palun võtke soojalt vastu ingel Israfel.”

      Vaikus purunes hetkega, varieteesaalis lahvatas rõõmus lärm, kui inimesed hakkasid plaksutama, huilgama ja vilistama. Jupiter müksas Morrigani kõvasti küünarnukiga ja tüdruk pani kähku kõrvaklapid pähe. Need summutasid iga viimse kui heli, nii et ta kuulis vaid vere kohinat kõrvus. Morrigan teadis, et nad ei tulnud siia etendust vaatama. Neil oli palju tähtsam ülesanne, aga ikkagi … see oli tegelikult pisut tüütu.

      Saali pimedus asendus kuldse kumaga. Morrigan vaatas silmi pilgutades kiiskavasse valgusesse. Avara ruumi keskel kõrgel lae all, rahva peade kohal, oli prožektorivalgusvihus nii kummaliselt ja ebamaiselt ilus mees, et Morrigan ahmis lausa õhku.

      Ingel Israfel hõljus õhus kahe võimsa, sitke tiiva abil – mille suled olid mustad nagu öö, küütlev, sätendav kuld vahele põimitud. Tiivad ulatusid välja tema abaluude vahelt ning liikusid aeglaselt ja rütmiliselt. Nende sirutusulatus oli vähemalt kolm meetrit. Ka mehe keha oli tugev ja lihaseline, kuid sire, ning tema lahedal mustal nahal olid peenikesed kuldsed nired, justkui ta oleks kildudeks kukkunud nagu vaas ja siis väärismetalli abil uuesti kokku pandud.

      Ta vaatas alla publiku poole ning tema pilk oli ühteaegu sõbralik ja jahedalt uudishimulik. Ümberringi vaatasid inimesed Israfeli ainiti, ise nuttes ja värisedes ning toe saamiseks üksteise külge klammerdudes. Mitu saalisistujat oli sinnasamasse varieteepõrandale minestanud. Morrigan mõtles tahes-tahtmata, et see on pisut liiast. Ingel polnud veel isegi laulmiseks suud avanud.

      Aga siis ta avas.

      Ja publik tardus paigale.

      Tundus, et nad ei pruugi enam kunagi liigutada.

      Vaikne, püsiv rahu langes saalile nagu lumi.

      *

      Morrigan oleks võinud lava kõrvale kössitama ning kogu õhtu seda kummalist, tumma vaatemängu jälgima jäädagi … aga Jupiter tüdines sellest mõne minutiga. (Tüüpiline, mõtles Morrigan.)

      Lavataguse hämaras ja suitsuses sügavuses leidis Jupiter üles Israfeli garderoobi ning nad astusid luba küsimata sinna sisse, et inglit ootama jääda.