Klaastroon 5: Tormide Impeerium. Sarah J Maas

vaatas vanaema poole. Too püsis hääletu, ent vahtis Manoni ilmega, mis tõotas surma, kui ta liigselt peale käib. Aga Manon ütles Erawanile: „Teie pealinn on teie kaubanduse süda. Kui päästan sellele valla oma leegioni, on teil vähe inimliitlasi…”

      „Viimati, kui ma vaatasin, Manon Mustnokk, oli see minu leegion.”

      Manon pidas Erawani lõõmavale pilgule vastu, ehkki see kooris ta paljaks. „Muutke Rifthold ahervaremeteks. Sellised valitsejad nagu Anielle’i isand või Melisande kuninganna või Fenharrow’ isandad võivad väga hästi leida, et ühine liit teie vastu väärib riski. Kui purustate omaenda pealinna, miks peaks nad siis uskuma teie väiteid liidust? Saatke enne meid välja määrus, et kuningas ja kuninganna on selle mandri vaenlased. Kuulutage meid Riftholdi vabastajateks, mitte vallutajateks, ja las teised valitsejad mõtlevad järele enne, kui liituvad Terraseniga. Ma rüüstan linna piisavalt meie väe näitamiseks, kuid ei lase Raudhammaste armeel seda rusudena maha jätta,” rääkis Manon kuival toonil.

      Need kuldsilmad ahenesid mõtlikult.

      Manon teadis, et vanaema oli ühe sõna kaugusel sellest, et küüntega mööda tema põski tõmmata, kuid hoidis õlgu taga. Ta ei hoolinud linnast ega selle rahvast. Aga see sõda võib tõesti nende vastu pöörduda, kui Riftholdi hävitamine laialipillutatud vaenlased kokku liidab. Ja Mustnokkade tagasiminekut kõrbesse sedavõrd kauem venitada.

      Vernoni silmad vilksasid Manoni omadega kohtuma. Hirm – ja kaalutlus. Ta pomises Erawanile: „Tiivajuhil on hea tähelepanek, mu isand.” Kas Vernon teadis midagi, mida Manon ei teadnud?

      Ent Erawan kallutas pea viltu ja mehe kuldjuuksed libisesid üle lauba. „Sellepärast oledki sina mu tiivajuht, Manon Mustnokk. Üksnes sellepärast ei võitnudki seda kohta endale Iskra Kollakoib.”

      Manonis madistasid jälestus ja uhkus, kuid ta noogutas.

      „Veel üks asi.”

      Ta püsis vagusi ja ootas.

      Deemonkuningas lösutas toolil. „Riftholdis kõrgub üks klaassein, mida on võimatu mitte märgata.” Manon teadis seda – ta oli selle peal kükitanud. „Kahjusta linna piisavalt, et hirmu tekitada, meie väge näidata. Aga see müür... See lõhu maha.”

      „Miks?” küsis Manon vaid.

      Kuldsed silmad miilasid tuliste sütena. „Sümboli lõhkumine võib vaimu murda sama palju kui verevalamine.”

      See klaassein – Aelin Galathyniuse vägi. Ja halastus. Manon vastas pilgule piisavalt kauaks, et noogutada. Kuningas nõksatas lõuaga suletud ukse poole ja saatis nad sõnatult minema.

      Manon jõudis ruumist välja enne, kui pöördus tagasi Vernoni suunas. Alles tükk aega hiljem jõudis Manonile kohale, et ta oleks pidanud jääma matrooni kaitsma.

      Kolmteist ei vahetanud omavahel sõnagi enne, kui nad maandusid all paikneva sõjaväelaagri isiklikus relvalaos. Nad ei julenud sellega riskida isegi siis, kui saduldasid uues lohelas lohemadusid.

      Alalõpmata suitsu ja hämarusse mähkunud Morathist tuiskas läbi kaks Manoni välja valitud saatjaseltsi. Mõlemad Mustnokkade seast. Nood tüürisid nüüd omaenda relvaladude poole. Tore.

      Seistes nüüd orupõhja poris kokkuklopsitud ääside ja telkide labürindi kõrval, ütles Manon kogunenud Kolmeteistkümnele: „Lendame välja kolmekümne minuti pärast.” Nende taga ruttasid sepad ja talitajad juba vinnama turvist maa külge aheldatud lohemadudele.

      Kui nad on targad või kiired, ei lõpeta nad nende lõugade vahel. Asterini taevasinine emane juba mõõtis pilguga talle lähimat meest.

      Manonil oli peaaegu kiusatus vaadata, kas too ampsaks mehest tüki välja, kuid ütles siis nõiaseltsile: „Kui veab, jõuame kohale enne Iskrat ja anname tooni selles, kuidas rüüstamine kulgeb. Kui ei, otsime saabudes Iskra ja tema seltsi üles ning vaigistame tapatalguid. Prints jätke mulle.” Ta ei söandanud neid sõnu öeldes Asterini poole vaadata. „Mul pole kahtlustki, et Kollakoivad üritavad tema pead endale võita. Peatage igaüks neist, kes söandab seda võtta.”

      Ja vahest tehku ka Iskrale lõpp peale. Lahingus juhtub ju alatasa õnnetusi.

      Kolmteist kummardas kuulekalt. Manon osutas peaga kipaka telgiriide all asuva relvalao poole. „Täisturvis.” Ta heitis kaaskonnale lõikava irve. „Meie ei esitle end pidulikult muul moel, kui oma parimat kandes.”

      Talle vastas kaksteist peegeldavat irvet – ja nad lõid lahku. Seltskond suundus laudade ja mannekeenide poole, kuhu nende turviseid viimastel kuudel hoolikalt ja piinliku täpsusega ehitati.

      Ainult Asterin jäi tema kõrvale, kui Manon rabas Ghislaine’il käsivarrest sel hetkel, mil käharpäine vaht mööda jalutas.

      Manon pomises üle sepikodade kõlksumise ja lohemadude möirete: „Räägi meile, mida sa tead Erawanist.” Ghislaine avas suu, tume nahk kahvatu. Manon nähvas: „Lühidalt.”

      Ghislaine neelatas kõvasti ja noogutas samal ajal, kui ülejäänud Kolmteist end nende taga valmis pani. Sõdalasest õpetlane sosistas nii, et kuulsid ainult Manon ja Asterin. „Tema oli üks kolmest valgikuningast, kes aja koidikul sellesse maailma tungis. Ülejäänud kaks tapeti või saadeti tagasi nende tumedasse ilma. Erawan jäi väikese armeega maha. Erawan põgenes siia mandrile pärast seda, kui Maeve ja Brannon tema väed laiaks litsusid. Ta kulutas tuhat aastat selleks, et salaja sügaval Valgekihvade all oma arvukust taastada. Kui Erawan oli valmis… Kui ta märkas kuningas Brannoni leeki tuhmumas, vallandas ta rünnaku selle mandri üle võtmiseks. Legendi järgi alistasid ta Brannoni tütar ja tolle inimkaaslane.”

      Asterin turtsatas. „Nähtavasti legend eksib.”

      Manon lasi Ghislaine’i käsivarrest lahti. „Sea end valmis. Räägi teistele siis, kui saad.”

      Ghislaine langetas pea ja marssis relvalattu.

      Manon ei teinud Asterini kissis pilgust välja. Praegu polnud aeg selleks vestluseks.

      Manon leidis tumma sepa tavapäraselt sepikojast, mehe nõest määritud laupa mööda voolas higi. Ent silmad kindlad ja rahulikud, kui mees tõmbas töölaualt veekindla palaka, et paljastada Manoni turvist. Poleeritud, üdini valmis.

      Tumedast metallist rüü oli meisterdatud peente lohemaosoomustena. Manon libistas sõrmega üle kattuvate plaatide ja kergitas kinnast. See oli täiuslikult kujundatud tema enda käe järgi. „Imeilus.”

      Jube, ent imeilus. Manon mõtiskles, mida sepp arvab asjaolust, et oli sepistanud turvise kandmiseks sel ajal, kui nõidnaine tema kaasmaalaste elusid lõpetama asub. Mehe punetav nägu ei reetnud midagi.

      Manon võttis ära punase keepmantli ja asus tükikaupa turvist selga tõmbama. See libises peale nagu teine nahk. Paindlik ja nõtke seal, kus seda läks vaja, ning järeleandmatu seal, kus tema elu sellest sõltus.

      Viimaks vaatas sepp ta üle ja noogutas. Seejärel küünitas meister laua alla, et asetada pinnale veel üks ese. Manon jõllitas vaid silmapilguks kroonitud kiivrit.

      See oli sepistatud samast tumedast metallist. Nina- ja laubakaitsmed olid kujundatud nii, et tema nägu pidi suuremalt jaolt olema varjus – kui suu kõrvale jätta. Ja raudhambad. Krooni kuus oga turritasid väikeste mõõkadena üles.

      Vallutaja kiiver. Deemoni kiiver.

      Manon tundis endal nüüdseks relvastatud Kolmeteistkümne silmi, kui ta palmiku soomusrüü kaelaosa sisse torkas ja kiivri pea kohale tõstis.

      See sobitus kergesti, sisemus tundus kuuma naha vastas jahe. Isegi suuremalt jaolt tema nägu peitvate varjude kiuste nägi ta seppa täiusliku selgusega, kui mehe lõug heakskiiduks laskus.

      Manonil polnud aimugi, miks ta vaevus seda tegema, kuid ühel hetkel lausus suu: „Aitäh sulle.”

      Mehe ainsaks vastuseks oli veel üks põgus noogutus enne, kui Manon tema laua juurest minema tuiskas.

      Sõdurid