Klaastroon 5: Tormide Impeerium. Sarah J Maas

ajas sõrmed oja kohal harali. Ta lasi südamel muutuda sama vaikseks kui päikesest soojendatud metsatiik, lasi mõistusel raputada end vabaks normaalsetest piiridest.

      Ojast võbises üles hall ja selge veeriba. Aelin põimis seda õieli sõrmede vahel, justkui oleks töötanud kangastelgedel.

      Ta kallutas rannet ja imetles seda, kuidas võis näha nahka läbi vee kumamas. Ta lasi sellel kätt mööda alla libiseda ja randme ümber käharduda. Aelin ütles teisel pool rahnu vahtivale väikehaldjale: „Pole midagi, millest seltsilistele teada anda, eks?”

      Tema taga krudisesid vettinud lehed. Aelin teadis, et Rowan tahtis sel moel tulekust teada anda. „Ettevaatust. Muidu jätavad nad sulle magamisasemesse järgmisel korral midagi märga ja külma.”

      Aelin lasi veel vabalt tagasi ojja voolata ja vaatas üle õla. „Kas nad võtavad sinu arvates tellimusi ka vastu? Ma annaks praegu kuningriigi kuuma vanni eest.”

      Rowani silmad tantsisklesid, kui Aelin end jalgele ajas. Ta lasi alla enda ümber seatud kilbi, et püsida kuivana. Nähtamatu leegi aur sulandus uduga. Haldjaprints kergitas kulmu. „Kas peaksin muret tundma, et hommikul nii vara sedavõrd jutukas oled?”

      Aelin pööritas silmi ja pöördus kivi poole, kus väikehaldjas jälgis tema näruseid katseid vett valitseda. Ent sinna olid jäänud vaid vihmast ligedad lehed ja siuglev udu.

      Tugevad käed libisesid üle Aelini piha ja sikutasid ta kaitsvasse soojusesse. Mehe huuled riivasid ta nahka kohe kõrva all.

      Aelin kaardus kaaslase vastu, kui Rowani suu uitas üle ta kõri ja kuumutas udust jahutatud nahka. „Tere hommikust sulle,” kähistas Aelin.

      Vastuseks tulnud Rowani nurin ajas ta varbad krussi.

      Nad ei söandanud peatuda mõnes võõrastemajas isegi kolm päeva pärast Terraseni sisenemist. Liiga palju oli veel vaenlaste silmi, mis kinnitusid kiivalt teedele ja kõrtsisaalidele. Tänu Doriani käskudele marssis endiselt tema jumalatest neetud maadelt välja Adarlani sõdurite voogavaid ridu.

      Eriti kui need sõdurid võisid väga hästi siia tagasi marssida, võisid otsustada liituda Morathis kükitava koletise, mitte oma tõelise kuningaga.

      „Kui tahad nii väga vannis käia,” ümises Rowan tema kaelale, „siis ma märkasin umbes poole kilomeetri eest üht tiiki. Võiksid seda kuumutada meie mõlema jaoks.”

      Aelin libistas küüntega mööda mehe käeselgi ja käsivart pidi üles. „Ma keedaks kõik kalad ja konnad seal sees ära. Kahtlen, kas see oleks siis väga mõnus.”

      „Vähemalt oleks meil hommikusöök valmis.”

      Aelin naeris poolihääli. Rowani silmahambad kratsisid tundlikku kohta kaela ja õla kohtumispaigal. Aelin surus sõrmed mehe käsivarte võimsatesse lihastesse ja mõnules jõudu tunnetades. „Isandad ei tule siia enne päikeseloojangut. Meil on aega.” Tema sõnad olid hingetud, vaevalt enamat sosinast.

      Piire ületades saatis Aedion sõnumid vähestele usaldusväärsetele isandatele ja korraldas tänaseks kohtumise sellel lagendikul, mida ta ise neil pikkadel aastatel salajaste mässukoosolekute jaoks kasutas.

      Nad saabusid varakult, et uurida maad, lõkse ja eeliseid. Siin ei püsinud ühtki märki inimestest. Aedion ja Turm hoolitsesid alati selle eest, et kõik tõendid saaks ebasõbralike silme eest ära pühitud. Tema nõbu ja tolle legendaarne leegion olid juba teinud nii palju, et tagada Terraseni ohutust möödunud kümnendi jooksul. Ent ometi riskisid nad endiselt. Isegi nende isandate puhul, kes olid kord Aelini onu lipukandjad.

      „Ehkki see võib ahvatlev tunduda,” ütles Rowan neiu kõrva näksates ja tema mõtlemist raskendades, „pean olema tunni aja pärast teel. Üle tuleb uurida eesolevad valdused kõikvõimalike ohtude küsimuses.” Sulgkerged suudlused pühkisid üle Aelini lõua ja põse. „Öeldu kehtib endiselt. Esimesel korral ei võta ma sind puu najal.”

      „See polekski puu najal. See toimuks tiigis.” Tume naer Aelini nüüdseks lõõmava naha vastas. Raske oli mitte võtta üht Rowani kätest ja suunata seda rindade juurde. Anuda, et ta puudutaks. Võtaks. Maitseks. „Tead, ma hakkan mõtlema, et sa oled sadist.”

      „Usu, Aelin, ka minu jaoks pole see kerge.” Haldjasõdalane tiris neiu pisut kõvemini enda vastu ja lasi tal tunda muljetavaldava nõudlikkusega tõendit Aelini tagumiku vastas. Too oigas peaaegu ka selle peale.

      Seejärel tõmbus Rowan eemale. Aelin kortsutas kulmu mehe soojuse, käte, keha ja suu kaotamise peale. Neiu pöördus ja avastas endalt männiroheliste silmade juurdleva pilgu. Tema veres säratav elevus oli kirkam ükskõik millisest maagist.

      „Miks sa ikkagi nii varasel tunnil pea sedavõrd selge hoiad?” küsis Rowan uuesti.

      Aelin näitas keelt. „Võtsin Aedionilt valvekorra üle. Lysandra ja Välejalg norskasid piisavalt valjusti, et surnuid üles äratada.” Rowani suu tõmbles ülespoole, ent Aelin kehitas õlgu. „Ma ei saanud nagunii magada.”

      Rowani lõug tõmbus pingule, kui ta vaatas Aelini särgi ja tumeda nahkjaki alla peidetud amuletti. „Wyrdi võti häirib sind?”

      „Ei, mitte seda.” Aelin hakkas amuletti kandma pärast seda, kui Evangeline uudishimust ta sadulakotte rüüstas ja kee kaela pani. Nad avastasid selle ainult seetõttu, et tüdruk tuli pesemast, Orynthi amulett uhkelt reisiriiete peal kõlkumas. Tänu jumalatele, et nad olid selleks ajaks sügavale Tammelaande jõudnud, kuid Aelin ei kavatsenud enam riske võtta.

      Eriti nüüd, mil Lorcan uskus endiselt, et tema käes olev kee on ehtne.

      Nad ei kuulnud surematust sõdalasest kippu ega kõppu pärast seda, kui too Riftholdist lahkus. Aelin mõtiskles sageli, kui kaugele lõunasse ta nüüdseks oli jõudnud. Kas ta oli juba taibanud, et kandis võltsitud Wyrdi võtet samavõrra võltsi Orynthi amuleti sees. Kas ta oli avastanud, kuhu Adarlani kuningas ja hertsog Perrington ülejäänud kaks peitsid.

      Mitte Perrington – Erawan.

      Mööda selga siugles alla külmavärin, justkui oleks Morathi vari tema taga kuju võtnud ja sõrmeküünisega selgrool libistanud.

      „Asi on lihtsalt selles kohtumises,” ütles Aelin käega viibates. „Kas me oleks pidanud selle Orynthis korraldama? Keset sellist metsa mõjub see lihtsalt nii väga salatsemisena.”

      Rowani pilk triivis taas põhjapoolse silmapiiri suunas. Vähemalt üks nädal laius veel nende ja linna vahel. Linna, mis oli kord hiilgav süda Aelini kuningriigile. Sellele mandrile. Sinna jõudes toimub kindlasti lõputu voog nõupidamistest, ettevalmistustest ja otsustest, mida saab langetada vaid Aelin. Aedioni korraldatud kohtumine on kõigest selle algus.

      „Parem siseneda leitud liitlastega, kui linna sisenedes ootamatustega silmitsi seista,” lausus Rowan viimaks mõru muige saatel. Rowan vaatas sihilikult Goldryni tuppe Aelini seljal ja mitmeid nuge neiu keha küljes. „Pealegi. Mina arvasin, et salatsemine oli su keskmine nimi.”

      Aelin pakkus vastuseks rõvedat žesti.

      Aedion oli kohtumist korraldades sõnumites nii ettevaatlik – ta valis paiga kannatanutest või nuhkivatest silmadest võimalikult kaugel. Ehkki Aedion usaldas viimastel nädalatel kohatud ja tutvustatud isandaid, ei teavitanud ta kaaslasi ikka veel kõikidest üksikasjadest. Lihtsalt, nii igaks juhuks.

      Hoolimata sellest, et Aelini relv suudaks minema pühkida kogu selle oru koos hallide Sokusarve mägedega. Ja see oli vaid Aelini maagia.

      Rowan mängis ühe neiu juuksesalguga – need olid taas kasvanud peaaegu rindadeni. „Sa muretsed, sest Erawan pole veel oma käiku teinud.”

      Aelin näris alahuult. „Mida ta plaanib? Kas oleme tobud, et ootame kutset talle kallale marssida? Või laseb ta meil nimme jõudu koguda. Laseb mul Aedioniga tagasi tulla, et Turma kokku saada ja selle ümber suuremat väge korjata üksnes soovist meie täielikus meeleheites mõnuleda… Kui me läbi kukume?”

      Rowani sõrmed tardusid. „Sa ju