Klaastroon 5: Tormide Impeerium. Sarah J Maas

      F4f

      Aedion ja Rowan keelasid Darrow’ sõnumitoojal isandaid nende saabumisest hoiatama minna. Kui see oli mingi käik nende jalgealuse kõigutamiseks hoolimata sellest kõigest, mida Murtaugh ja Ren kevadel nende heaks tegid, tuli neil saada eelis mis iganes moel.

      Aelini arvates oleks ta võinud tormist ilma teatava märgina võtta. Või andis siis Murtaugh’ vanus Darrow’le mugava ettekäände Aelini proovile panemiseks. Ta lõastas oma ägedust selle mõtte peale.

      Kõrts asus ühel ristmikul kohe Tammelaane rägastikus. Vihma ja saabuva öö tõttu oli joomakoht triiki rahvast täis ja neil tuli hobuste tallikoha eest topelt maksta. Aelin uskus üsna kindlalt, et üks sõna temalt või välgatus reetlikku tuld oleks teinud tühjaks mitte ainult talli, vaid ka kõrtsi.

      Lysandra tatsas ettevaatuse mõttes peaaegu kilomeetri võrra ette. Nende saabumisel lonkis vettinud kogu põõsastest välja ja karvane pea noogutas Aelinile. Õhk oli puhas.

      Kõrtsis polnud enam ühtki vaba tuba. Saal ise andis peavarju ränduritele, küttidele ja kõikvõimalikule muule rahvale, kes paduvihma eest peavarju otsis. Osa istus koguni seina ääres. Selline kügelemine võis Aelini arvates kohtumise järel vabalt neidki ees oodata.

      Paar pead käändus nende poole, kui nad sisenesid. Ent vihmast tilkuvad kapuutsid ja keepmantlid varjasid nägusid ning relvi hoolikalt. Pead pöördusid kähku jookide või kaartide või purjus lauljate juurde tagasi.

      Lysandra oli viimaks võtnud tagasi inimkuju. Nagu naine mitu kuud tagasi tõotas, olid varem täidlased rinnad nüüd märksa väiksemad. Hoolimata sellest, mis neid kõrtsi taga asuvas privaatses söögitoas ees ootas, püüdis Aelin kujumuutja pilgu kinni ja muigas.

      „Parem?” ümises ta üle Evangeline’i pea samal ajal, kui Darrow’ sõnumitooja koos Aedioniga läbi rahvahulga sammus.

      Lysandra irve näis pooleldi metsik. „Oh, sul pole aimugi.”

      Aelin võis vanduda, et Rowan nende taga mugistas naerda.

      Kuller ja Aedion pöörasid ühte koridori. Tuhm küünlavalgus väreles vihmatilkadel, mis voolasid ikka veel alla nõo seljale kinnitatud ümaralt ja kriibitud kilbilt. Põhjala Hunt, kes võitis küll lahinguid haldjaliku kiiruse ja rammuga, teenis leegioni austuse ning ustavuse ära mehena – inimesena. Endiselt haldjakujul Aelin mõtles korra selle peale, kas oleks pidanud ka end muutma.

      Sees ootas Ren Allsbrook. Veel üks lapsepõlvesõber, kelle Aelin oleks kunagi peaaegu tapnud, keda üritas veel möödunud talvel tappa ja kellel polnud aimugi Aelini tegelikust olemusest. Kes elas tema korteris taipamata, et see kuulus Reni kadunud kuningannale. Ja Murtaugh... Ähmased mälestused mehest hõlmasid peamiselt seda, kuidas Murtaugh istus Aelini onu lauas ja poetas talle salaja murakakooke.

      Igasugune alles jäänud headus või ohutusekübe tuli tänu Aedionile, kelle kilpi rikkuvad mõlgid ja kriimud olid selle täielikuks tõendiks.

      Aelini õlad hakkasid sissepoole kaarduma, kui Aedion ja sõnumitooja ühe puust ukse ees seisatasid ning korra koputasid. Välejalg nühkis end saba liputades tema sääre vastu. Aelin naeratas koerale. Too raputas end uuesti ja lennutas veepiisku laiali. Lysandra turtsatas. Tuua salakohtumisele kaasa märg koer – kui kuningannalik.

      Ent Aelin lubas endale mitmeid kuid tagasi, et ei kavatse end esitleda kellegi muuna kui sellena, kes ta on. Ta roomas läbi pimeduse, vere ja ahastuse – ning jäi ellu. Ja isegi siis, kui isand Darrow pakub sõjaks mehi ja raha... seda on ka Aelinil. Rohkem on alati parem, kuid Aelin ei olnud tühjade kätega. Ta tegi seda enda nimel. Nende kõigi nimel.

      Aelin ajas õlad taha. Aedion astus ruumi ja kõneles juba seesolijatega: „Nii tüüpiline teiesugustele värdjatele, et sunnite meid vantsima läbi vihma, kuna teie ei taha märjaks saada. Ren, näed tavapäraselt masendav välja. Murtaugh, alati puhas rõõm. Darrow – teie soeng paistab olevat sama hull kui minul.”

      Keegi poetas kuiva ja külma häälega: „Arvestades salatsemist, millega sa seda kohtumist korraldasid, võiks arvata, et hiilid läbi omaenda kuningriigi, Aedion.”

      Aelin jõudis irvakil ukseni. Ta kaalus, kas on mõtet avada vestlust sellega, et käskida neid tobudel vaiksemalt rääkida, kuid…

      Nad rääkisidki. Tänu haldjakõrvadele tabas ta rohkem helisid kui keskmine inimene. Ta astus Lysandrast ja Evangeline’ist ette ning lasi neil siseneda enda taga. Ukseavas seisatades uuris ta privaatset söögituba.

      Üks paokil aken pidi leevendama kõrtsi lämmatavat kuumust. Suurt nelinurkset lauda möirgava kamina ees katsid tühjad taldrikud, raasukesed ja kulunud serveerimisliuad. Selle taga istus kaks vanameest. Sõnumitooja sosistas parajasti ühele midagi kõrva, kuid sõnad olid Aelini haldjakuulamise jaoks liiga vaiksed. Seejärel kummardas ta neile kõigile ja lahkus omal käel. Mõlemad vanamehed ajasid end sirgu ja vaatasid laua ees seisvast Aedionist mööda – tema poole.

      Ent Aelin keskendus tumedajuukselisele noormehele kamina juures. Mehe käsi toetus kaminasimsile, armistunud ja pruun nägu lõtv.

      Ta mäletas neid kaksikmõõku mehe seljal. Neid tumedaid põletavaid silmi.

      Suu kuivas veidi, kui ta aegamisi kapuutsi peast sikutas. Ren Allsbrook võpatas.

      Ent vanamehed tõusid. Ta tundis neist üht.

      Aelin ei teadnud, kuidas ta Murtaugh’d sel õhtul ära ei tundnud, kui läks laohoonesse nii paljudele nende seast lõppu peale tegema. Just Murtaugh peatas toona need tapatalgud.

      Ent see teine kortsus vanamees... Nägu tugev ja nii kalk. Lõbu või rõõmu või soojuseta. Mees, kes oli harjunud saama oma tahtmist, kellele kuuletuti küsimusteta. Kere kõhn ja kiitsakas, ent selgroog veel sirge. Sõdalane, kuid mitte mõõga, vaid mõistusega.

      Aelini vanaonu Orlon oli olnud mõlemat. Ja lahke. Ta polnud iial kuulnud Orloni suust ranget või raevunud sõna. Aga see mees... Aelin vastas Darrow’ hallisilmsele pilgule, kiskja tundis ära kiskja.

      „Isand Darrow,” lausus Aelin pead kallutades. Ta ei suutnud kõverale irvele vastu panna. „Näib, et teil on soe.”

      Darrow’ ilmetu nägu jäi liikumatuks. Ükskõikseks.

      Nojah siis.

      Aelin vahtis Darrow’d ja ootas. Ta keeldus katkestamast silmsidet enne, kui too vaevub kummardama.

      Darrow pakkus vastu vaid kerge pealangetuse.

      „Veidike sügavamalt,” nurrus Aelin.

      Aedioni nähvav pilk kubises hoiatusest.

      Darrow ei teinud midagi sellist.

      Hoopis Murtaugh kummardas sügavalt ja lausus: „Tema Kuninglik Majesteet. Palun vabandust, et saatsime sõnumitooja teid siia kutsuma, aga mu lapselaps muretseb mu tervise pärast.” Katse naeratada. „Minu meelepahaks.”

      Ren ei teinud vanaisast välja ja tõukas end kaminasimsilt lahti. Saabaste sammud olid ainsaks heliks, kui ta ümber laua kõndis. „Sa teadsid,” kähistas ta Aedionile.

      Lysandra pani targu ukse kinni. Ta viipas, et Evangeline ja Välejalg seisaksid akna juures – otsiksid igasuguseid piiluvaid silmi. Aedion muigas Renile pisut. „Üllatus.”

      Enne kui noor isand jõudis midagi vastu öelda, astus Rowan Aelini kõrvale ja tõmbas kapuutsi peast.

      Mehed kangestusid, kui haldjasõdalane paljastus tuhmistamata hiilguses – tema silmis läikis juba klaasistunud vägivald. Ta juba keskendus isand Darrow’le.

      „Nii, seda pilti pole mina näinud juba terve ajastu vältel,” pomises Darrow.

      Murtaugh talitses šokki – ja vahest ka kerget hirmu. Piisavalt, et sirutada kätt tühjade toolide poole nende vastas. „Palun, istuge. Vabandust segaduse pärast. Me ei taibanud, et sõnumitooja võib teid nii ruttu kohale tuua.” Aelin ei teinud katsetki istet võtta. Nagu ka ükski