Klaastroon 5: Tormide Impeerium. Sarah J Maas

oli tülpinud, huvitu. Rahulik paik keset metsikut ning jäist tormi. Kas tohib kõnelda, majesteet?

      Aelini valdas tunne, et Rowan naudiks väga-väga ülesannet Darrow pisikesteks tükkideks kiskuda. Lisaks tekkis Aelinil tunne, et tema ise naudiks väga-väga võimalust Rowaniga selles ettevõtmises liituda.

      Aelin noogutas põgusalt. Ta oli sõnatu ja hoidis leeke raskustega vaos.

      Ausõna, ta tundis Darrow’le isegi veidi kaasa, kui haldjaprints heitis pilgu, mida tempis kolmsada aastat külma vägivalda. „Kas te süüdistate mind selles, et andsin kuningannale verevande valelikult?”

      Nende sõnades polnud midagi inimlikku, midagi halastavat.

      Tema kiituseks ei tõmbunud Darrow kössi. Selle asemel kergitas ta kulme Aedioni poole ja vangutas seejärel Aelini suunas pead. „Andsite oma püha vande sellele... mehele?”

      Ren ahmis pisut õhku, kui ta Aedioni uuris. Seda armi, mis jumekal nahal selgelt silma paistis. Aelini polnud kohal, et Aedioni selle eest kaitsta. Ega Reni õdesid, kui nende maagiaakadeemia Adarlani sissetungi ajal tapamajaks muutus. Aedion märkas Reni üllatust ja raputas vargsi pead, justkui öeldes: „Ma räägin sulle hiljem.”

      Ent Rowan nõjatus toolil tagasi ja naeratas kergelt – see oli jube. Hirmuäratav. „Olen tundnud paljusid printsesse, kes pidid kuningriike pärima, isand Darrow. Võin teile kinnitada üht. Absoluutselt ükski neist polnud iial nii loll, et lubada mõnel mehel nendega niimoodi manipuleerida, minu kuningannast rääkimata. Aga kui kavatseksin end troonile sepitseda, valiksin märksa rahulikuma ja jõukama kuningriigi.” Ta kehitas õlgu. „Äärmiselt rumal on arvata, et mu õde ja vend siin ruumis lubaks mul kuigi kaua elada, kui nad kahtlustaks mind soovis nende kuningannale või kuningriigile halba teha.”

      Aedion noogutas süngelt, kuid Lysandra tema kõrval ajas end sirgu. Mitte vihast või üllatusest, vaid uhkusest. See murdis Aelini südant sama palju, kui seda kergendas.

      Aelin muigas aeglaselt Darrow’le. Leegid kogunesid. „Kui kaua teil aega kulus, et teha loetelu igast võimalikust asjast, millega mind selle kohtumise käigus solvata ja süüdistada?”

      Darrow ei teinud temast välja ja nõksatas lõuaga Aedioni poole. „Sina oled täna kuidagi väga vaikne.”

      „Tõenäoliselt ei taha te kuigivõrd mu mõtteid praegu kuulda, Darrow,” vastas Aedion.

      „Sinu verevande varastab välismaine prints. Sinu palgamõrvarist kuninganna määrab enda ümmardajateks lihtlabaseid hoorasid – ja ometi pole sul midagi öelda?”

      Aedioni tool ägises. Aelin söandas piiluda ja avastas, et mees pigistas toolikülgi nii kõvasti, et veri valgus sõrmenukkidest.

      Puiseks tõmbunud Lysandra ei pakkunud Darrow’le siiski seda rõõmu, et oleks häbist punastanud.

      Ja Aelinil sai kõrini. Sädemed tantsisid sõrmeotstel.

      Ent Darrow jätkas enne, kui Aelin sai kõnelda või ruumi tuhastada: „Aedion, kui sa loodad endiselt Terrasenis ametikohta saada, pead esmalt uurima, kas su sugulased Wendlynis on mõelnud uuesti kosjapakkumise peale, mis tehti nii paljude aastate eest. Vaata, kas nad tunnistavad sind pereliikmena. Milline vahe see oleks küll olnud, kui sina ja meie armastatud printsess Aelin oleks kihlunud. Kui Wendlyn poleks lükanud tagasi pakkumist meie kuningriikide ametlikuks liitmiseks, tõenäoliselt Maeve käsul.” Muie Rowani suunas.

      Aelini maailm kaldus pisut viltu. Isegi Aedion kahvatus. Mitte keegi polnud iial vihjanud ametlikust katsest neid paari panna. Või et Ashryverid jätsid tõepoolest Terraseni sõja ja hävingu kätte.

      „Mida küll räägivad jumaldavad massid päästja-printsessist,” mõtiskles Darrow ja asetas peopesad lauale, „kui kuulevad tema elust sel ajal, kui nemad põrgupiinu kannatasid?” Kõrvakiil, üks teise järel. „Aga,” lisas Darrow, „sina oled alati olnud hea enda hooramises, ­Aedion. Kuigi ma mõtlen, kas printsess Aelin teab, mida…”

      Aelin viskus peale.

      Mitte leegi, vaid terasega.

      Darrow’ sõrmede vahel judisev pistoda väreles praksuva kamina valguses.

      Aelin lõrises vanamehele näkku. Rowan ja Aedion ajasid end toolidelt pooleldi püsti. Ren sirutus relva järele, kuid teda näis tabavat iiveldus – iiveldus varjuleopardi peale, kes istus nüüd seal, kus hetk tagasi oli Lysandra.

      Murtaugh vahtis ammulisui kujumuutjat. Ent Darrow põrnitses vihaselt Aelini, nägu raevust valge.

      „Tahate mind solvangutega loopida, Darrow. Laske käia,” sisistas Aelin. Tema nina puudutas peaaegu isanda oma. „Aga solvake veel minu lähedasi ja järgmisel korral ma mööda ei viska.” Tema silmad vilksasid pistodale vanamehe harali sõrmede vahel, relv asus laigulisest ihust juuksekarva kaugusel.

      „Näen, et olete pärinud isa ägeduse,” irvitas Darrow. „Niimoodi plaanitegi valitseda? Kui keegi ei meeldi, siis kukute ähvardama?” Ta libistas käe relva juurest ära ja tõmbas selle piisavalt tagasi, et käsi ristata. „Mida arvaks Orlon sellisest käitumisest, sellisest jõhkrutsemisest?”

      „Valige sõnu targalt, Darrow,” hoiatas Aedion.

      Darrow kergitas kulme. „Kogu senine töö ja kümne aasta jooksul tehtud ohverdused on ellu viidud Orloni nimel ning tema austamiseks. Selleks, et päästa tema kuningriiki – minu kuningriiki. Ma ei kavatse lasta ühel ärahellitatud ja ülbel lapsel seda jonnihoogudega hävitada. Kas nautisite neil aastatel Riftholdi rikkusi, printsess? Nii kerge oli unustada meid siin Põhjalas sel ajal, kui ostsite riideid ja teenisite koletist, kes mõrvas teie pere ning sõbrad?”

      Mehed ja raha ja ühendatud Terrasen.

      „Isegi teie nõbu aitas meid Põhjalas, hoolimata hooramisest. Ja Ren Allsbrook…” Põgus käeviibe Reni suunas. „Kas teadsite, et sel ajal, kui teie kümblesite luksuses, kraapis Ren koos vanaisaga kokku iga võimaliku vaskmündi. Kõik selle eesmärgiga, et leida võimalust mässajate üritust elus hoida? Nad ööbisid vargsi uberikes ja magasid hobuste all?”

      „Sellest piisab,” nähvas Aedion.

      „Las ta jätkab,” sekkus Aelin. Ta nõjatus toolil tagasi ja ristas käed.

      „Mida teil veel öelda on, printsess? Kas te arvate tõesti, et Terraseni rahvas ihkab troonile kuningannat, kes teenis nende vaenlast? Kes jagas aset nende vaenlase pojaga?”

      Lysandra lõrin pani klaasid värisema.

      Darrow ei lasknud end häirida. „Kuningannat, kes nüüd jagab kahtlemata voodit haldjaprintsiga. Tolle haldjaprintsiga, kes teenis meie selja taga teist vaenlast. Mida teie arust meie rahvas sellest arvab?”

      Aelin ei tahtnud teada, kuidas Darrow selle ära arvas või mida ta nende vahelt välja luges.

      „See, kes jagab minuga voodit, ei puutu vähimalgi määral teisse.”

      „Ja seepärast ei sobigi te valitsema. Kuninganna voodikaaslane on kõigi mure. Kas valetate oma rahvale mineviku kohta. Eitate, et teenisite kukutatud kuningat – ja teenindasite teistsugusel moel ka tema poega?”

      Laua all sööstis Rowani kämmal suruma tema kätt. Mehe sõrmi kattev jää rahustas Aelini küünte juures värelema hakkavat tuld. Mitte hoiatuseks või noomimiseks – ainult ütlemaks, et ka tema võitles raskustega selle vastu, et Darrow’ nägu messingist liuaga mitte segi peksta.

      Niisiis ei katkestanud ta Darrow’ga silmsidet ka siis, kui põimis sõrmed Rowani näppudega.

      „Ma avaldan oma rahvale,” lausus Aelin vaikselt, kuid mitte nõrgalt, „kogu tõe. Ma näitan neile seljal vooklevaid arme Endovierist, kehal olevaid arme Celaena Sardothienina veedetud aastatest. Ma räägin neile, et uus Adarlani kuningas pole koletis. Meil on üks vaenlane – see värdjas Morathis. Dorian Havilliard on ainus lootus ellujäämiseks – ja tulevaseks rahuks meie kahe kuningriigi vahel.”

      „Ja