Klaastroon 5: Tormide Impeerium. Sarah J Maas

ta sai seda proovida, neetud küll. Darrow ohverdas tema kuningriigi nimel, tal oli mehi ja raha, mida pakkuda saabuvas lahingus Erawani vastu. Tema kutsus selle kohtumise kokku, tema palus neil isandatel temaga kohtuda. Mis siis, kui see toimus teises kohas. Nad olid kõik siin. Sellest piisas.

      Aelin sundis end laua juurde kõndima. Ta võttis endale tooli Darrow’ ja Murtaugh’ vastas.

      Ren jäi seisma ning jälgis teda, silmis tume tuli.

      Ta lausus Renile vaikselt: „Aitäh, et aitasid sel kevadel kapten Westfalli.”

      Reni lõual väreles lihas. „Kuidas tal läheb? Aedion mainis kirjas tema vigastusi.”

      „Viimatistel andmetel oli ta teel Antica ravitsejate juurde. Läks Torre Cesme suunas.”

      „Tore.”

      „Kas suvatsete mind valgustada, kust te üksteist tunnete, või pean ise arvama?” küsis isand Darrow.

      Aelin hakkas selle hääletooni peale kümneni lugema. Ent Aedion oli see, kes istet võttes manitses: „Ettevaatust, Darrow.”

      Darrow põimis pahklikud, kuid hoolitsetud sõrmed kokku ja sättis lauale. „Või muidu mis? Kas põletate mu tuhaks, printsess? Sulatate mu luud?”

      Lysandra libistas end Aedioni kõrvale ja küsis koolitatud magusa ohutusega: „Kas sellesse kannu on jäänud vett? Reis läbi tormi kurnas üpriski.”

      Aelin võinuks sõbrannat suudelda katse eest nõelteravat pinget nüristada.

      „Kes, lubage palun, olete teie?” Darrow kortsutas kulmu hunnitu ilu ja ülespidi kaldus silmade peale, mis ei tõmbunud leebetest sõnadest hoolimata tema pilgu eest tagasi. Õigus küll. Darrow ei teadnud, kes reisisid Aelini ja Aedioni seltsis. Või mis andeid neil oli.

      „Lysandra,” vastas Aedion kilbil rihma lahti tehes ja seda raske mütsatusega enda taha asetades. „Caraverre’i emand.”

      „Pole olemas Caraverre’i,” lausus Darrow.

      Aelin kehitas õlgu. „Nüüd on.” Lysandra otsustas selle nime kasuks nädala eest. Sõbranna kargas keset ööd püsti ja peaaegu karjus seda Aelinile kohe, kui sai end piisavalt koguda, et taas inimkuju võtta. Aelin kahtles, kas ta suudab veel mõnda aega unustada vaatepilti suurte silmadega varjuleopardist, kes üritas kõneleda. Ta muigas Renile, kes vahtis teda endiselt kui pistrik. „Võtsin endale vabaduse osta maa, mille su pere ära andis. Tundub, et teist saavad naabrid.”

      „Ja millisest vereliinist pärineb emand Lysandra?” küsis Darrow. Isanda suu tõmbus pingule Lysandra tätoveeringul oleva põletusmärgi peale, mida võis näha hoolimata võetud kujust.

      „Me ei korraldanud kohtumist vereliinide ja päriluse arutamiseks,” vastas Aelin leigelt. Ta vaatas Rowani poole. Haldjaprints noogutas kinnituseks, et kõrtsipersonal viibis ruumist kaugel ja kuuldekauguses polnud kedagi.

      Rowan marssis serveerimislaua juurde, et tuua Lysandrale klaasike vett. Ta nuhutas seda hoolikalt. Aelin teadis, et Rowani maagia käis sealt läbi, otsis veest kõikvõimalikke mürke või uimasteid samal ajal, kui ta hõljutas fantoomtuule peal nende juurde neli klaasi.

      Kolm isandat vahtisid suurisilmi vaikuses pealt. Rowan võttis istet, valas ükskõikselt vett, kutsus siis kohale viienda klaasi, täitis selle ja hõljutas Evangeline’i juurde. Tüdruk säras maagia peale ja jätkas vihmapritsmetega kaetud aknast välja vahtimist. Kuulas hoolikalt pealt, teeseldes ise, et on ilus, kasutu ja väike. Täpselt nii, nagu Lysandra teda õpetas.

      „Vähemalt on teie haldjasõdalasest kasu ka muul moel kui jõhkraks vägivallaks,” lausus isand Darrow.

      „Kui seda kohtumist katkestavad ebasõbralikud jõud,” lausus Aelin tasakaalukalt, „tunnete selle jõhkra vägivalla üle rõõmu, isand Darrow.”

      „Ja kuidas on teie konkreetse oskuste komplektiga? Kas peaksin rõõmustama ka selle üle?”

      Teda ei huvitanud, kuidas mees selle teada sai. Aelin kallutas pea viltu, valis igat sõna, sundis end kordki seda läbi mõtlema. „Kas on mingit oskuste komplekti, mida peaksin teie arvates eelistatult omama?”

      Darrow naeratas, kuid see ei jõudnud silmadeni. „Mõningane enesekontroll tuleks tema kõrgusele kasuks.”

      Aelini kummalgi küljel olid Rowan ja Aedion vibunööridena pingul. Aga kui tema suutis ägedust rihma otsas hoida, võisid ka nemad…

      Tema kõrgus. Mitte majesteet.

      „Võtan arvesse,” ütles ta omaenda kerge muigega vastates. „Mis puutub sellesse, miks mina ja mu õukond soovisime teiega täna kohtuda…”

      „Õukond?” Isand Darrow kergitas hõbedasi kulme. Seejärel kraapis ta pilguga aeglaselt üle Lysandra, Aedioni ja viimaks Rowani. Ren vahtis kõiki ammulisui, tema näole tekkis märk igatsusest või pigem meelehärmist. „Peate seda õukonnaks?”

      „Ilmselgelt õukond laieneb, kui oleme Orynthis.”

      „Ja mis seda puudutab, siis mina küll ei näe, kuidas saab üldse õukonda olla, kui te pole veel kuninganna.”

      Aelin hoidis lõuga kõrgel. „Ma pole kindel, et taban teie sõnade tähendust.”

      Darrow rüüpas õllekapast. Kõmatus, millega ta selle tagasi asetas, kaikus läbi ruumi. Tema kõrval oli Murtaugh muutunud liikumatuks kui surm. „Iga Terraseni valitseja peab saama heakskiidu kõigi alade valitsevatelt suguvõsadelt.”

      Külm ja iidne jää raksus läbi Aelini soonte. Ta soovis, et võiks selles süüdistada kaelas rippuvat eset.

      „Kas teie tulete mulle ütlema,” lausus ta liigagi vaikselt, tuli kõhus värelemas, keelel tantsisklemas, „et kuigi ma olen viimane elusolev Galathynius, ei kuulu mu troon veel mulle?”

      Aelin tajus Rowani tähelepanu temale kinnitumas, kuid ta ei pööranud pilku isand Darrow’lt kõrvale.

      „Ma ütlen teile üht, printsess. Ehkki te võite olla Brannoni viimane elusolev järeltulija, leidub ka teisi võimalusi, teisi suundi, kuhu minna, kui teid sobimatuks peetakse.”

      „Weylan, palun,” lõikas Murtaugh vahele. „Me ei võtnud kokkusaamise pakkumist vastu selleks, vaid eesmärgiga arutada ülesehitust tema aitamiseks ja koostööks temaga.”

      Keegi ei teinud temast välja.

      „Teisi võimalusi, nagu näiteks teie?” küsis Aelin Darrow’lt. Tema suus kähardus suitsu. Ta neelas selle alla, see läks peaaegu kurku.

      Darrow isegi ei võpatanud. „Te ei saa ju ometi eeldada, et lubame ühel üheksateistkümneaastasel palgamõrvaril uhkelt meie kuningriiki saabuda ja kukkuda käske klähvima. Tema vereliinist hoolimata.”

      Mõtle see läbi, hinga sügavalt sisse. Mehed, raha, toetus sinu niigi murtud rahvalt. See on see, mida Darrow pakub, mida saaksid võita, kui suudad ainult oma neetud tuju kontrollida.

      Ta summutas soontes lõõmava tule pomisevateks süteks. „Ma mõistan, et mu isiklikku ajalugu võib problemaatiliseks pidada.”

      „Ma pean kõike teie juures problemaatiliseks, printsess. Millest väikseim mure on teie valik sõprade ja õukonnaliikmete koha pealt. Kas oskate mulle usutavalt selgitada, miks teie seltsis jõlgub üks lihtlabane hoor, keda esitletakse daamina? Või miks istub nüüd teie kõrval üks Maeve käsilastest?” Ta heitis Rowani suunas irve. „Prints Rowan, eks ole?” Ta pani ilmselt info tükikaupa kokku sellest, mida sõnumitooja saabudes talle kõrva sosistas. „Oh jaa, oleme teist kuulnud. On alles huvitav sündmuste käik, et kui meie kuningriik on kõige nõrgemas seisus ja selle pärija nii noor, suudab üks Maeve usaldusväärseimatest sõdalastest kanda kinnitada pärast nii paljusid aastaid, mil meie kuningriiki on vahitud sellise igatsusega. Või ehk on parem küsimus see, miks teenida Maeve jalge ees, kui saab valitseda ka printsess Aelini kõrval?”

      Märkimisväärselt raske oli