Saatana tütar. Katee Robert

see juhtub üsna pea, pöörab ta end ringi ja mees seisab taas seal ja siis ei ole ta enam nii leplikus meeleolus. Niisiis on tal valida, kas teha seda enda või ema poolt seatud tingimustel.

      See on vale. Mitte miski ei toimu Edeni seatud tingimustel – mitte siis, kui see puudutas Elysiat. Seal lugesid vaid Martha ja tema vankumatu tahe.

      Paindu või sind murtakse.

      Need olid ainsad reaalsed võimalused.

      Kurat võtaks, ma olen FBI agent. Ma tulen sellega toime. Mida rutem ma teada saan, kas selle kõige taga on Martha, seda kiiremini pääsen ma sellest kuradima linnast minema ja saan oma elu edasi elada.

      Ta libistas autovõtmed käekotti tagasi. „Elysiasse ma ei tule.“

      Abram astus sammukese tagasi ja osutas teiselt pool tänavat asuva kohviku poole. See ei olnud Starbucks – Clear Springsis ei olnud ühtegi brändiga kohta – ja oli sel pärastlõunasel tunnil sisuliselt inimtühi. Koduste emade ja teismeliste jaoks koolile liiga lähedal. Ilmselgelt ei soovinud ta ema endale publikut. Esialgu.

      Tänava ületamiseks näis kuluvat terve igavik ja ometi jäi see aeg liiga lühikeseks. Just selle vältimiseks oli ta nii palju aega ja vaeva kulutanud ja ometi võttis ta vabatahtlikult vastu väljakutse, teadmata, kas ta on selleks valmis. Ja mis veel hullem, sellel kõigel polnud mingit mõtet.

      Kohvik nägi seestpoolt välja nagu tuhanded teised erinevais paigus üle kogu Ameerika Ühendriikide. Hämarus, intiimne valgus, lähestikku seatud toolid ja piki tagumist seina kulgev lett. Kohvikus oli veel üks külastaja, kuid tema toppis parasjagu oma sülearvutit kiirustades kotti. Tore teada saada, et Martha endiselt inimestes selliseid reaktsioone esile kutsub.

      Kuna naisel polnud enam millelegi keskenduda, vaatas ta viimaks oma ema poole. Nagu Abramist, olid aastad temastki olulisi jälgi jätmata möödunud. Võimalik, et ta vöökohale olid mõned kilod kogunenud, kuid see andis talle õnnelikuma välimuse – nüüd meenutas ta palju enam heatahtlikku matriarhi, keda ta end olevat väitis.

      Nagu end siia ilma sünnitanud naisega kohtudes ikka, võttis Eden mõttes läbi kontroll-lehe nende ühistest joontest. See polnud kuigi pikk – Eden oli kõhn ja ta ema kogukas; tütar oli Marthast mitu tolli pikem ning tal olid oma ema tohutuks nördimuseks viiuldaja käed. Need kõik oli naine pärinud oma isalt, keda ta kunagi näinud polnud.

      Marthalt oli ta saanud keskmist pruuni tooni juukseid, kuigi ta toonis neid heledamaks ja Martha enda juuksed olid nüüdseks pigem hallid kui pruunid. Neil oli ühesugune lai ja lopsakas suu; suu, mis oli mõeldud valede puistamiseks.

      Ja siis silmad.

      Kõigest muust võis mööda vaadata. Eden ei naeratanud, nagu ta ema lapsepõlves pidevalt tegevat tundus, meenutades seejuures keset enda kootud võrku kükitavat ämblikku. Ta oli oma juuksevärvi meelega muutnud, üritades end distantseerida tüdrukust, kes ta kunagi olnud oli.

      Aga iga kord, kui ta piisavalt pikalt peeglisse vaatas, vaatasid talle sealt vastu ta ema silmad. Viskikarva silmad; nende toon oli lihtsalt pruunina kirjeldamiseks liiga sügav.

      Martha läkitas Edenile päikeselise naeratuse ja sellest oli peaaegu küll, et tekitada temas soov taas ukse poole suunduda – teda takistas seda tegemast üksnes Abram, kes ta selja taga seisis.

      Nii oli ta sunnitud valima Martha ja Abrami vahel ja siin sai valikuid olla vaid üks. Vähemasti oli ta enam-vähem kindel, et vastasseisust oma emaga suudab ta omal jalal lahkuda. Abrami osas ta nii kindel ei olnud.

      „Martha.“

      Ta ema silmad lõid särama ja ta kergitas end poolenisti jalule. „Eden. Tuleb tunnistada, et ma suutsin Abramit vaevu uskuda, kui ta ütles, et sa tagasi linnas oled.“

      „Ma ei ole tagasi.“

      Ema naeratus tuhmus ja Eden, tundes soovi seda taas säramas näha, nimetas end mõttes korduvalt narriks. Ta manipuleerib, muud ei midagi. Martha osutas naise ees laual seisvale tassile. „Ma tellisin su lemmikkohvi.“

      Naisel polnud muud valikut kui istet võtta ja asjaga ühele poole saada. Ta rüüpas tassist – magus ja rohke koorega – ega vaevunud Marthale ütlemagi, et eelistas juba mõnda aega kohvi mustalt juua. Sel polnud mingit mõtet ja ta eesmärk tervikuna oli kohvikust võimalikult vähese jutuga minema saada.

      „Ma pole sind ammu näinud.“

      Naine niheles, suutmata otsustada, kuidas ta ema uurivasse pilku suhtuma peaks – tundus, nagu üritanuks ta Edeni näojooni meelde tuletada või neid siis kümne aasta tagustega võrrelda. Mida ta ütlema pidanuks? Ma vihkasin elu, mille sa loonud olid ja mida sa mind elama sundisid, niisiis läksin ma minema. Sina ei muutu ja mina samuti mitte. Sellest ei tule kunagi seda, mida sina ootad. Ta ei suutnud neid sõnu oma krampi tõmbunud kurgust välja pigistada, niisiis võttis ta oma kohvitassist veel ühe lonksu.

      Martha kõhkles ja vastas siis samasuguse liigutusega. „Pärast sinu kodust lahkumist on siin palju muutunud.“

      Eden võinuks kihla vedada, et mitte piisavalt palju. Aga kui ema talle tõesti informatsiooni pakkus, siis olnuks narr mitte üritada Martha käest võimalikult paljut välja meelitada. „Jah?“

      „Meie kogukond on kasvanud. See lausa õilmitseb.“ Naine manas näole põgusa oma rolli vähendada üritava naeratuse. „Aga muidugi ei tulnud sa tagasi selleks, et Elysiast rääkida. Kuidas sul läinud on?“

      Abram oli Edenile aastate jooksul korduvalt helistanud ja oma tasasel, ent hirmutaval moel temalt kõige ebasobivamatel hetkedel teavet nõutanud. Mees esitas alati vaid mõne üksiku küsimuse ja naine omalt poolt ei pakkunud talle kübetki enamat, kui nende pealesunnitud kontrollkõnede lõpetamiseks vaja oli – eesmärgiga mehest võimalikult kiiresti lahti saada. Ta ei kavatsenud ka nüüd teisiti toimida. „Ma töötan endiselt valitsuse heaks.“ See vastus oli piisavalt turvaline, kuna seda ema juba teadis.

      Tõepoolest, Martha huuled tõmbusid peeneks kriipsuks. „FBI.“

      „Kasutan sinult õpitud oskusi.“ Ta poleks pidanud nii lapsikult käituma, kuid ei suutnud kiusatusele vastu panna.

      „Mul ei ole aimugi, mida sa silmas pead.“

      Muidugi ei olnud. Sest Elysia polnud ju mingi sekt. Selge see. Eden ei pööritanud küll silmi, aga ega palju puudu ka jäänud. „Sa võid ju üritada mingit muud muljet jätta, aga ma tean kindlalt, et Elysia on aastaid FBI jälgitavate organisatsioonide nimekirjas olnud, niisiis ei lollita sa kedagi.“

      „Eden Magdalene, sa võid nüüd küll täiskasvanud olla, aga see ei tähenda, et sa võiksid minuga rääkides sellist tooni kasutada.“

      Ehk siis teatud tõdesid välja öelda. Eden põrnitses äkitselt väsimust tundes oma kohvitassi. „Ilmselt ei tea sa ka eile minu e-postiaadressile saadetud fotost midagi?“ Foto kandis küll politseiülesvõtte märgendit, kuid see ei selgitanud, mismoodi see oli naiseni jõudnud. Ta oli lasknud ühel oma sõbral tehnikaosakonnast kirja jälitada, kuid see oli viinud üksnes mitmete erinevate IP-aadressideni, kuni jäljed viimaks internetisügavustesse kadusid. Peetagu teda paranoiliseks, kuid naine oli esimese asjana mõelnud, et ta ema on sellega kuidagi seotud. Küsimus oli muidugi selles, kuidas nimelt.

      Martha kallutas pea kulmu kortsutades viltu. „Ma ei saa aru, millest sa räägid.“

      Muidugi ei saanud, kuigi Eden ei osanud öelda, kas naine rääkis tõtt või siis lihtsalt ei tahtnud tunnistada, et oli mõrvauurimisega seotud infot lekitanud. Ta ohkas. „Mida ma siin üldse teen, Martha? Sa tead väga hästi, et me pole alates hetkest, mil ma kaheksateist aastat vanaks sain, suutnud teineteisele kõrri kargamata samas ruumis viibida ja tundub, et selles osas ei ole midagi muutunud.“

      „Mina tahan üksnes seda, mida ma alati tahtnud olen, lapsuke. Ma tahan, et sa koju tuleksid.“

      Mul ei ole kodu, kuhu tulla, hetkel mitte. Üldse mitte. Kui väga ma ka ei sooviks, et see poleks nii. Naine köhatas kurgu puhtaks. „Ma…” Mõtle. Mõtle kiiresti. Kindel eitav