Saatana tütar. Katee Robert

      „Ta on mu ema.“

      See siin oli Martha Collinsi ammu kadunud tütar? Elysia elanikud eelistasid ilmetut riietust ja lihtsaid soenguid – olles tema ees seisva naise täpseks vastandiks. Oi ei, naise riietuses ega ta pikkades tumedates juustes polnud midagi liiga toretsevat, kuid miski ta hoiakus viitas eriväljaõppele. See naine on ohtlik. „Kui see on teie meelest naljakas, siis te eksite.“

      Naine ohkas. „Katsume selle teemaga ühele poole saada ja siis oluliste asjade juurde liikuda. Ma ei saa oma emaga läbi – või vähemalt ei saanud lapsena. Me pole kümme aastat omavahel rääkinud, kuigi ta on mõned korrad üritanud minuga ühendust võtta.“ Üle naise näo libises mingi kummaline ilme, kuid kadus nii kiiresti, et mees ei jõudnud sellest sotti saada. „Ma ei ole siin sellepärast. Ma olen siin, kuna tundsin pildil nähtud tätoveeringu ära.“

      „Mismoodi? See näeb ekraanil pigem pleki moodi välja.“ Ta polnud ka seda oma silmaga vaadates suurt enamat näinud. Mees lootis, et kohtuarst oskab surnukeha puhastamise järel midagi täpsemat öelda.

      Surnukeha.

      Inimese surnukehana kirjeldamine tundus kuidagi külmana, kuigi see miski, mis oli tüdrukust kunagi inimese teinud, oli kadunud juba ammu enne seda, kui Zach sündmuspaigale jõudis. Keskendu. Sa ei aita sellele mõeldes seda tüdrukut mitte kuidagi. Temal on vaja, et sa ta tapja üles leiaksid. Siis võid sa tema kaotatud elu leinama hakata.

      Kui muidugi üldse on mingi tapja. Enne selle fakti kinnitamist vajas ta lisainformatsiooni. Tundus küll paganama ebatõenäoline, et tüdruk oleks end ise alasti võtnud, tätoveerinud ja läbi peksnud ning seejärel teeserva surema suundunud, aga oli juhtunud veidramaidki asju. Võimalik, et tüdruk pani kuskil pidu ja läks üksi uitama.

      Ja ehk sina lihtsalt palud, nagu jaksad, et kõik oleks just niimoodi toimunud.

      „Ma tean, mis see on, kuna mul endal on samasugune tätoveering.“ Naine libistas jaki seljast ja pöördus seljaga mehe poole; tal seljas olev särgik jättis ülakeha paljaks. Mehel kulusid enne, kui ta naise nahka katvates tindikeeristes õige koha leidis, mõned sekundid, aga seal see oli – väike ringjoon ja tuttav kujutis selle keskel. Edeni tätoveeringu piirjooned polnud küll nii hägused kui leitud tüdruku kehal, kuid pilt polnud sellegipoolest nii selge, kui ta eeldanud oli.

      „Mida see kujutab?“

      „Nahkhiirt.“

      Nüüd, mil naine seda öelnud oli, hakkas ka mehe silm nahkhiire kohmakat piirjoont seletama. Jäi mulje, nagu oleks selle kritseldanud väikelaps. Konkreetse tätoveeringu rohmakust rõhutas veelgi seda ümbritsevate jooniste meisterlikkus. „Miks?“ Mees taipas, et ta oli küsimuse esitanud, alles siis, kui see oli ta suust välja lipsanud.

      Naine tõmbas jaki uuesti selga ja pöördus mehele otsa vaatama. „See sümboliseerib surma ja taassündi üldiselt ja konkreetsemalt Persephonet. Nahkhiired on tema jaoks pühad, kuna arvatakse, et nad kannavad mõnikord surnute hingesid.“

      Mees tundis, kuidas temas tõstis aegamisi pead õudus. „Te ei taha mulle ometi öelda…“

      „Tahan küll. Kõigil mu ema järgijatel on selline tätoveering. Tegelikult on neil neid lausa mitu.“ Naine osutas oma puusale ja randmetele – tundmatul ohvril olid tätoveeringud olnud samades kohtades.

      Täitsa lõpp. Ta oli teadnud, et midagi on teoksil, kui Martha keeldus temaga kohtumast ja väravad olid suletud olnud, aga midagi sellist ei oleks ta küll arvata osanud. Kui just… Ta silmitses võõrast, kes väitis end olevat Martha Collinsi tütar. Ta polnud seda millegagi tõendanud ja loota, et mees sellises küsimuses vaid ta sõna uskuma jääb, olnuks liig. „Kas ma saaksin mõnda teie isikut tõendavat dokumenti näha?“

      Naine läkitas tema suunas samasuguse mõrkja naeratuse, kuid tõi siiski rahakoti lagedale ja ulatas mehele Virginias välja antud juhiloa.

      Mees uuris seda ja tõsijutt, dokumendil oli tõepoolest nimi, mida naine oli väitnud end kandvat. „Te loomulikult mõistate, et ma ei saa sellises asjas üksnes teie sõnale toetuda.“

      „Loomulikult.“ Naine sai juhiloa tagasi ja ulatas mehele kaardi. „Siit leiate mu telefoninumbri. Teil tekivad lõpuks küsimused ja mina olen ainus, kes on valmis neile vastuseid andma. Juhuks, kui te meelt muudate – ma peatun kohalikus majutusasutuses.“

      Mees luges talle antud visiitkaarti, arvates, et ta aju mängib sellel olevaid sõnu lugedes talle vingerpussi. „Eden Collins, FBI.“

      „Mitte praegu. Ma olen puhkusel.“ Enne kui mees midagi öelda jõudis, oli naine läinud; jaoskonna uks vajus ta selja taga vaikselt kinni.

      Zach potsatas tagasi oma toolile ja põrnitses kortsus kulmul visiitkaarti. „Ja mina veel arvasin, et tänane päev ei saa enam veidramaks minna.“

      Eden tundis üle parkimisplatsi oma auto poole astudes paratamatult kergendust. Šerif – Zach – ei hakka talle helistama. Ta pidas naist napakaks ja eks tal oli põhjust ka. Naine ei olnud omalt poolt midagi selle arvamuse vääramiseks teinud. Aga tema oli oma rolli täitnud – oli oma abi pakkunud. Tal olnuks oluliselt lihtsam mehele helistada, kuid ta südametunnistus ei lasknud tal seda teha. Mees ei oleks ta juttu kohe tõrjunud ja naine pidi saama võimaluse panna teda end ära kuulama. Ja kui mees ei pidanud pärast seda vajalikuks ta pakkumist vastu võtta, oli see juba tema valik. Naine sai puhta südametunnistusega oma eluga edasi minna.

      Ta soovib, et õiglus saaks jalule seatud. Naine oli seda näinud ta silmades, selles, kuidas ta tähelepanu surnukehast tehtud ülesvõttele keskendus; tema süütunne oli peaaegu füüsiliselt tajutav. See siin oli tema linn ja vähemalt osa mehest tundis end siin jõhkralt tapetud tüdruku eest vastutavana.

      See eristas teda nii mõnestki korrakaitsjast, kellega ta oli kokku puutunud, kes soovisid vaid seda, et probleem kaoks ja rohkem nende päeva ei tumestaks.

      Naine tardus uksekäepideme järele kobades ja tundis, kuidas ta kuklakarvad turri tõusid.

      „Ma ei ole tagasi tulnud.“

      „Tundub küll, nagu oleksid.“

      Seda häält kuuldes tundis ta jäist judinat mööda oma selgroogu alla jooksmas. Iga instinkt nõudis, et ta pageks, teeks ükskõik mida peale ringipööramise ja enda selja taga seisvale koletisele näkkuvaatamise – kuid just seda ta tegi. Ma olen viimase kuue aasta jooksul palju hirmsamate inimestega kokku puutunud. Aga ringipööramise järel ei uskunud ta seda isegi. Ta hoidis enda ees seisvat meest silmitsedes õlgu sirgetena ja käsi vastu külgi surutuna. „Abram.“ Naise emal oli komme enda järgijateks saanud inimestele uued nimed anda, kuid Abramis oli midagi sellist, mis lubas Edenil oletada, et see mees oli põrgutulele ja väävlijärvedele viitavat nime sünnist saadik kandnud.

      Vahepealsed aastad polnud talle liiga teinud. Naine pingutas, et mõelda – mees pidi nüüdseks olema ligemale viiekümneaastane; ta juuksed olid hõbedaseks ja näojooned pisut teravamaks muutunud. See pidanuks teda ligipääsetavamaks või siis vähemalt hõlpsamini eiratavaks muutma. Aga selle asemel mõjus mees veel ähvardavamalt kui viimasel korral, mil Eden teda näinud oli.

      „Su ema soovib su kohalolu.“

      Kui palju kordi oli ta mehe suust neid sõnu täpselt selle tooniga lausutuna kuulnud? Liiga palju, et arvet pidada. Need ei tähendanud kunagi midagi head. Naine oli kindel, et ka selles osas polnud vahepealse aastakümne jooksul midagi muutunud. „Ma ei ole enam alaealine ja ma ei soovi temaga kohtuda.“ Ta sõnad kõlasid ta enda peas küll rahulike ja vaoshoitutena, kuid väljaöelduna oli neil torsakas toon, nagu oleks ta ikka veel laps, kes kunagi nende juurest pages.

      „Sellegipoolest.“ Mees ei nihkunud küll lähemale, kuid korraga tundus, et ta oli lähemale tulnud ja täitis nüüd ta isiklikku ruumi, pannes naise südame järjest kiiremini pekslema.

      Ta kiikas politseijaoskonna poole, aga kui Zach ka tema ja Abrami vastasseisu nägi, ei kiirustanud ta naist kaitsma. Ja miks ta pidanukski? Mehe meelest oli tegemist hulluga, kes oli