Saatana tütar. Katee Robert

Joseph läkitas politseinikele taas särava naeratuse. „Küllap ei olnud me tema maitse jaoks piisavalt põnevad. Tema ootas pööraseid orgiaid ja narkopidusid.“ Joseph kummardus ettepoole ja tõstis käe suu juurde. „Meie alustame selliste asjadega alles pärast seda, kui nad kaheksateist aastat vanaks saavad.“

      Mees lihtsalt tegi pulli.

      Zach teadis seda, kuid mehe vererõhk kerkis sellele vaatamata. Ta oleks parema meelega suhelnud ükskõik kellega peale Josephi, juba sellepärast, et see idioot tundis kõige üle irvitamisest mõnu.

      Asi oli tõsine. Või siis oli tüdruk tõepoolest kadunud.

      Aga Elysia elanikelt ei olnud seekord midagi loota. Ta ajas end auto najalt sirgu. „Helistage mulle, kui ta näole annab.“

      „Teil ei ole siin volitusi.“

      „Selles sa eksid.“ Kui väga neile ka ei meeldinuks endale midagi muud ette kujutada, ei olnud siiski tegemist iseseisva osariigiga. Zachi teada ei propageerinud isegi Martha iialgi sellist totrust. Aga Elysia inimesed olid võrdlemisi piiratud silmaringiga ega olnud eriti vaimustatud, kui tavakodanikud hakkasid neid nende meelest õpetama, kuidas nad elama peaksid.

      Paha lugu küll. Kuni nad seadusi ei rikkunud, ei toppinud ta oma nina nende asjadesse, aga see ei tähendanud sugugi, et ta oleks nende rikkumise puhul kõrvale vaadanud.

      Zach astus autoukse poole. „Ära aja mind vihale, Joseph. Kui ta näole annab, siis ootan ma kõnet.“

      „Oi, ma kardan. Tõepoolest kardan.“ Joseph osutas enda poole. „Siin ma seisan ja värisen.“

      Kunagi oli aeg, mil Zach lahendas probleeme oma rusikatega. Kuni selle hetkeni polnud ta sellest kordagi puudust tundnud. Sellele ennasttäis lontrusele vastu lõugu andmine tundus väga meelitavana –, kuid paraku oli ta korrakaitsja ja šerifidel ei olnud lubatud ringi käia ja inimestele, kes neile ei meeldi, peksa anda. „Järgmise korrani.“

      „See tuleb varem, kui sa arvata oskad.“

      Kui mõlemad mehed taas autos istusid, hakkas Henry tagurdama, kuid Zach jälgis ainiti kahte meest. „Neil on midagi teoksil.“

      „Paistab sedasi.“

      Aga mis nimelt? Elysia võis talle põhimõtteliselt kuradi moodi närvidele käia, kuid nad polnud kordagi seadust rikkunud alates hetkest, mil nad siia mäele sada aakrit maad ostsid. Ja kui keegi Martha lambukestest reegleid rikkuda julges…

      Mees vangutas pead. Ta oli toona kuusteist aastat vana, kuid mäletas sellegipoolest, kuidas naine oli omaenda tütre politseijaoskonda lohistanud ja teada andnud, et tüdruk oli viiuli varastanud. See oli ainus kord, mil naine oma jala politseijaoskonda tõstis ja ühtlasi ainus kord, mil ta väljastpoolt abi palus. Ta oli alati kõigest hingest pingutanud, et jätta mulje, nagu oleks Elysia tõepoolest lihtsalt süütu kommuun.

      Ja nüüd keeldus ta šerifiga kohtumisest ja laskis väravad sulgeda…

      Jah, midagi oli teoksil.

      Raadio hakkas ragisema. Politseiauto salongi täitis Chase Moudy hääl. „Zach? Zach, kus kurat sa oled?“

      Ta vahetas Henryga hämmeldunud pilgu. Mis siis nüüd? Teise asetäitja häälest jäi mulje, nagu oleks ta tonti näinud. Zach võttis vastuvõtja pihku. „Siin olen.“

      „Sa pead siia tulema, ja kiiresti. Meil siin on…“ Chase’i hääl vakatas. „Parkinsonside kinnistul on laip. See on keegi tüdruk.“

      Neveah.

      TEINE PEATÜKK

      Zachil kerkis süda kurku, kui ta politseiautost välja ronis. Nad olid Chase’i juhtnööre järgides põhja suunas linnast välja sõitnud. Põlluvahetee keeras 434. maanteelt alla, Kaljumägede jalami suunas. Mees nägi kauguses tee kõrval seismas teist Clear Springsi politseijaoskonnale kuuluvat autot, mille najale nõjatus Chase’i pikk kogu. Mees hoidis pead käte vahel.

      Arvestades seda, et see mees oli enne seda, kui ta mõne aasta eest siia kolis, Seattle’i mõrvauurimisrühma ridades nii mõndagi näinud, ei tähendanud selline pilt midagi head. Kogu selle aja jooksul, mil Zach Chase’i tundnud oli, polnud ta meest kordagi ärritumas – või nii lootusetu olemisega näinud.

      Merejalavägi ei olnud Zachi jaoks peoks ja pillerkaariks kujunenud. Ta oli kõrbes näinud asju, mida oleks nüüdki veel, üheksa aastat hiljem, oma mälust kustutada soovinud. Praegune olukord oli teistsugune. Ligi kümne Clear Springsis veedetud aasta jooksul oli ta mõrvajuhtumi uurimisele kõige lähemal olnud siis, kui keegi matkaja rajalt eksis ja Sawfoot Ridge mägede kandis surnuks külmus.

      Muud ei midagi.

      Nüüd oli tegemist millegi täiesti teistsugusega.

      „Anna juhtunust teada.“

      Henry vaatas ülemust pilguga, nagu oleks see segi läinud; mehe puhmas kulmud kerkisid juuksepiirini. „Kellele?“

      See oli tõesti paras pähkel. Zach tõmbas sügavalt hinge ja üritas mõelda. Clear Springs oli nii väike, et neil polnud isegi oma surnukuuri. Neil polnud uurijaid. Neil polnud mitte kui kuradima midagi peale tema enda, Henry ja Chase’i. „Helista Augusta kohtuarstile. Aga vaata, et jutud laiali ei läheks. Ma ei taha, et Smithid sellest kuuleksid, enne kui me oleme saanud kinnitust, et…“

      „Sa siis arvad, et see on Neveah?“ Henry häälest kostev jahmatus tekitas mehes tunde, nagu oleks ta koletis.

      Zach avas autoukse. „Enne ei oska öelda, kui ma olen surnukeha näinud. Sina helista.“ Mees ronis autost välja. Ta tundis kiusatust venitada, pikendada miskit moodi hetke, mis tal kulus Chase’i auto juurde astumiseks ning pilguheitmiseks kunagi elanud ja armastanud ja naernud tüdruku surnukehale. Aga ta oli siin teisel põhjusel – ta oli siin selleks, et tüdruku jaoks, kes ta ka polnuks, saaks õiglus jalule seatud.

      Niisiis pani ta end mõttes valmis ja koputas Chase’ile õlale. „Räägi.“

      Chase judistas end üle kogu keha, kuid mehe hääl oli peaaegu rahulik, kui ta ütles: „Parkinsoni vanamees helistas ja kaebas, et mingid teismelised kolavad tema kinnistul. Ma ei hakanud kiirustama, sest sa tead ju küll, milline ta on.“

      Zach teadis. Ühtlasi tajus ta oma asetäitja hääles süütunnet. „Sa ju ei teadnud, mis sind ootab.“

      „Aga…” Chase vangutas pead, ta pruunid silmad olid pärani, justkui oleks mees šokis. „Tõsijutt. Sul on mõistagi õigus. See värk lihtsalt ei mahu mulle pähe, saad aru?“

      „Saan aru.“ Mees taipas, et ta venitab endiselt ja andis oma asetäitjale viipega märku. „Vii mind kurssi, sellal kui ma ta üle vaatan.“

      Ümber auto kõndimine osutus raskeks – raskemaks kui pidanuks. Tee kõrval võsas vilksatava kahvatu naha nägemine oli veel raskem. Zach astus tinarasketel jalgadel surnukeha juurde ja kükitas. Tüdruk lamas kõhuli, üks käsi välja sirutatud, nagu küünituks ta abi järele, ja teine käsi oli keha all kõveras. Tumedad sassis juuksed katsid nägu. Ja ta oli alasti.

      Chase köhatas kurgu puhtaks. „Ma tahtsin teda kinni katta, aga…“

      „Sa tegid õigesti.“ Kui väga ta ka ei tahtnuks tüdrukule seda austusavaldust võimaldada, pidid nad enne surnukeha teisaldamist tõendeid koguma.

      Mees uuris maapinda. Ta nägi vaid ühe inimese jalajälgi – need olid Chase’i omad – mis tegid tiiru ümber surnukeha, ja seismisjälgi kohas, kus ta oli ilmselt tüdruku pulssi kontrollinud. Mingeid muid jälgi, kui välja arvata tüdruku paljaste jalgade jäetud jäljed, ta ei näinud. Mees kortsutas kulmu. Tüdruk ju ei saanud siia kõndida ja siis lihtsalt surnult maha kukkuda?

      Zach kükitas ja vaatas ringi. Nad olid linnast tubli kuueteistkümne kilomeetri kaugusel, kuid üldist pilti arvestades polnud see kes teab mis eriline kaugus. Selja taga paistvat mäeahelikku arvestades polnud alust arvata, et tüdruk oleks eksinud. Kõik kohalikud teadsid,