Saatana tütar. Katee Robert

jätkus ka tema käsivartele ja jalgadele; neid oli erinevas suuruses, väiksemad meenutasid sõrmede jäetud jälgi ja suuremad viitasid tugevamatele hoopidele. Ka sinikate värvitoon oli erinev – mõned neist olid peaaegu mustad ja mõned vastikult rohekaskollaka tooni omandanud. Niisiis polnud kõik vigastused värsked. Mõne kaotsis oldud päeva jooksul ta neid päris kindlasti hankida ei saanud.

      Sa ruttad asjade käigust ette.

      Tõepoolest.

      Mees kummardus lähemale ning toetas käe ettevaatlikult mullale, et mitte tasakaalu kaotada. Surnu abaluude vahel oli mingi märgistus, sinakasmust laik, mis meenutas tinti. Tätoveering? Midagi samasugust paistis tüdruku puusalt ja veel üks väljasirutatud käe randmelt. Mida paganat?

      Mees kahtles, kas tüdruk oli nende märkide, olgu nende päritolu milline tahes, tekitamisega nõus olnud. Aga seda pidi näitama aeg ja enne kohtuarsti seisukoha kuulmist ei saanud ta milleski kindel olla.

      Nüüd oli vaja veel näha vaid ühte asja.

      Ta kergitas surnu näolt juuksekardinat ja tardus.

      Surnud tüdruk ei olnud Neveah Smith.

      Nüüd viimaks on see käes.

      Eden Collins istus oma autos ja ütles endale tuhandendat korda, et ta on lollpea. Ta ei peaks üldse siin olema. Ta ei saanud antud olukorras pakkuda midagi, mis võinuks asja paremaks teha. Naine kopsis sõrmega vastu rooliratast ja vahtis ainiti Clear Springsi politseijaoskonna välisust. Lapsena, kui ta ema otsustas, et mässumeelse tütre ohjamiseks on vajalik abi väljastpoolt, oli ta kord või paar selles hoones viibinud.

      Ta poleks iial arvanud end vabatahtlikult üle selle ukse astuvat.

      Ta poleks iial arvanud, et võiks üldse kunagi Clear Springsi tagasi tulla.

      Naine ohkas. Abi ei olnud kuskilt loota – ta kas pöörab autol otsa ümber, sõidab tagasi Missoulasse ja istub järgmisele Virginiasse suunduvale lennukile või siis lõpetab katsed end sellest kõigest välja rääkida, astub uksest sisse ja pakub oma teenuseid.

      Ma ei taha tagasi minna. Palun ärge sundige mind seda tegema.

      See kõlas kui lapse hädakisa pimeduses. Naine oli kõigest väest pingutanud, et seda last maha raputada, kuid pisitüdruku häälel oli vastik komme kõige ebasobivamatel hetkedel ta kõrvus kõlada. Eden oli teadnud, et viimase kümne aasta esimene naasmine Clear Springsi äratab ellu kõikvõimalikud sisemised deemonid, keda ta oli nii väga unustada tahtnud. See teadmine ei muutnud praegust olukorda sugugi kergemaks.

      „See on tobe. Kobi autost välja. Kobi silmapilk autost välja.“

      Naine sundis oma keha liikvele, kartes poolenisti, et kui ta seda ei tee, istub ta seal edasi seni, kuni keegi tema kahtlasest käitumisest teada annab. Keda ma ikka lollitan? Selles kohas elavad inimesed, kes koputavad suure tõenäosusega autoaknale ja uurivad, ega minul juhtumisi abi vaja lähe.

      Sügisene õhk oli karge; naine sulges silmad ja hingas sügavalt sisse. Kodu.

      Ei. See siin ei olnud kodu. Sellest ei saa enam mitte kunagi kodu.

      Ta oli oma elu sidunud FBIga ja kuigi tal ei olnud juurte osas suurt midagi välja pakkuda… nojah, oma juurtest oli ta loobunud Clear Springsist lahkudes. Enamasti ei tekitanud see talle suuremat peavalu. Tal läks laias maailmas hästi ning ta kasutas oma ebatraditsioonilist lapsepõlve konkurentsieelise saamiseks; see oli aidanud tal viimase kuue aasta jooksul endale ususektide osakonnas nime teha. Ta oli Eden Collins, FBI agent. Ta ei kartnud väikest tüdrukut. Enam mitte.

      Naine liikus sammhaaval politseijaoskonna poole. Ta oli sisimas oodanud liikumist, siia-sinna sebivaid inimesi, kes üritavad teadvustada tõsiasja, et nende väikelinna on puudutanud surm. Aga ruumis viibis vaid üks mees, kes istus nurgas oma kirjutuslaua taga ja jõllitas laual seisvat telefoniaparaati.

      Zach Owens.

      Igas mõttes Clear Springsi kuldne poiss. Mehe blondid juuksed olid endiselt lühikeseks lõigatud, tuletades meelde ta merejalaväes veedetud päevi ning ilmselgelt polnud ta ka oma füüsist hooletusse jätnud. See siin polnud mees, kes oleks lasknud unises väikelinnas töötatud aastatel endast pehmot vormida.

      Naine viis, enne kui Zach teema kohalolu märgata jõudis, läbi omapoolse ülevaatuse. Ta polnud mehega isiklikult kohtunud, kuid teadis mehest üksjagu tänu tolle mainele ja jutuajamisi pealt kuulates kogutud infokildudele. Mees oli poisikesena sõtta läinud ja tulnud sealt tagasi mehena, kelle silmist vaatas vastu vari. Või siis vaatas ta meest lihtsalt läbi roosade prillide, nähes temas traagilist tegelaskuju, kes esindas kõike, mida naisel endal polnud kunagi olnud. Omaksvõtt. Lojaalsus. Kohalike inimeste armastus.

      Naise sisemuses jõnksatas midagi armukadeduse taolist. See oli lapsik ja rumal ja ta pidanuks sellest üle olema, kuid raske oli mitte pahaks panna seda, kui hästi teine tundus oma keskkonda sobituvat. Eden oli kaheksateistkümneaastaseks saamise järel üksjagu rännanud ning oma emast nii kiiresti ja kaugele pagenud, kui vähegi andis, kuid polnud sellegipoolest veel leidnud kohta, mida tõeliselt endale kuuluvaks pidada.

      Mees märkas teda ja ta silmad tõmbusid pilukile. „Kas ma saan teid kuidagi aidata?“

      Naist paigale naelutavad sinised silmad panid teda taas oma plaani mõistlikkuses kahtlema. Aga vahet polnud. Mees vajas tema abi, ka siis, kui ta seda veel ei teadnud. Eden astus sammukese ettepoole. „Ma olen siin leitud surnukeha pärast.“

      Mehe õlad nõksatasid mõne millimeetri võrra allapoole ja kerkisid siis taas; kui naise ülesanne poleks olnud märgata ka seda, mis teistel kahe silma vahele jäi, poleks ta seda isegi märganud. Mehe laup tõmbus kipra. „Kuidas kurat teie sellest juba teate? Laiba leidmisest on möödas vaid mõni tund.“

      Ja nüüd tuleb pauk. Naine võttis oma mobiiltelefoni ja avas e-kirja. „See saadeti mulle eile pärastlõunal.“ Zach vandus ja naine ei heitnud mehele seda ette. Fotol oli surnud tüdruk, käsi nagu abi paludes välja sirutatud. Nagu palunuks tüdruk Edenilt abi.

      „Kes selle teile saatis?“

      „Ma ei tea.“ Kui naine e-kirjale vastata üritas, oli see tagasi tulnud. Eden oli seda esialgu naljaks pidanud, kuid siiski igaks juhuks FBI Clear Springsi puudutavates andmepankades pisut ringi tuustinud… ning avastanud, et pildil olev surnukeha klappis sajaprotsendiliselt hetkel Augusta surnukambris asuvast laibast tehtud ülesvõttel olevaga.

      Surnukehaga, millel oli vähemalt väliselt rida sarnasusi Edeniga.

      Mees vaatas naisele otsa, nagu näeks ta teda alles nüüd esimest korda. „Ma olen teile küll potentsiaalsest lekkest teadaandmise eest väga tänulik, aga sellegipoolest, kes teie olete ja mis põhjusel saadeti see pilt just teile?“

      Nüüd oli see käes. Tõehetk. Naine ajas end sirgu ja üritas kõigest hingest endast mitte närvilist muljet jätta. „Ma olen siin, kuna tätoveering surnu seljal on mulle tuttav.“ Naine sirutas käe ja tundis uhkust, kuna see ei värisenud. „Mina olen Eden Collins ja teil on suuremaid probleeme, kui te oskate endale ette kujutada.“

      KOLMAS PEATÜKK

      Zach oli poolenisti kindel, et ta oli naist valesti kuulnud. Põrguvärk, ta üritas endiselt töödelda tõsiasja, et naine oli sisse astunud, kaasas pilt tema kuriteopaigast. Mees tundis selle ära – Augustast saabunud kohtuarst oli selle kuradima ülesvõtte teinud enne laiba äraviimist –, mis tähendas seda, et kuskil oli leke ja, kurat küll, see muutis tema töö oluliselt raskemaks. Ja nüüd vajusid siia kohale mingid võõrad, väites, et nad on…

      Persse.

      See naine, jalas kulunud teksad ja seljas nahkjakk – ei tundunud olevat teda aidata suutva inimese moodi –, kuid mees oli ammu aru saanud, et välimus võib petlik olla. „Kas te võiksite seda korrata?“

      „Teil on probleem…“

      „Seda ma kuulsin. Ma pidasin silmas lause teist poolt.“

      Naine