Kolm jõulusoovi. Sheila Roberts

üllatus-üllatus, helistaski. Nad oli kohtunud tihedalt kuus ilusat kuud. Kuus kuud välismaiseid filme Orpheneumi kinos. Lõuna Lettuce Love’is, sest see oli odavam kui õhtusöök ja Donny pidi kokku hoidma... niisiis pakkus Noel alati, et maksab ise, ja mees oli alati ka lubanud seda. (Ei kahelnud oma mehelikkuses.) Kuus kuud avatud mikrofoni esmaspäevaõhtuti Java Josie’s kohvikus, kus algajad kirjanikud loevad ette oma teoseid. (Donny luges alati. Ta kirjutatu oli... noh, ta oli alles algaja. Tal oli kasvuruumi.)

      Kuus kuud, mille jooksul Donny temalt küsis, kas ta kirjastaja esindab ka romaanikirjanikke, kas Noel võiks ta viimast peatükki toimetada, ja mida naine ta uuest tegevuskohast arvab. Kuus kuud, mille ajal Donny rääkis talle endast ja oma unistustest ning väga vähe räägiti Noelist ja tema unistustest. Kuus kuud, mil Donny otsis tööd, et romaani valmimiseni endale leiba teenida, aga ei leidnud midagi, ja elas edasi oma vanemate maja keldris. Aeg-ajalt palus ta kümme naela laenuks ja unustas siis tagasi maksta. Kuus kuud enne kui Noel taipas, et Donny on armas ja loominguline – ning enesekeskne ja kasutab teda ära. Pärast kuut kuud oli Donny ajalugu. Viimane kord, kui Noel teda kohvikus nägi, lõi mees parajasti külge blondiinile, kellel oli seljas kontorikostüüm. Nii palju siis tõelisest armastusest.

      Aga Noel ei hakanud selle üle mõtisklema. Elus oli tähtsamaid asju kui mehed.

      Näiteks pühade allahindlused. Ja kaubanduskeskuses, mis teenindas nii Whispering Pines’i kui ka selle lähedal asuvat Salmon Runi linna, olid need nüüd käimas, sest käes oli Must Reede. Jõulukaunistused olid väljas ning hiigelsuured kuldsed õhupallid ja vanikud rippusid kõikjal. Keset kaubanduskeskust, otse infoleti juures, oli jõuluvana majake, punase ja valge piparkoogiäärisega. Silt kunstlumega väljaku nurgal teatas, et jõuluvana saabub 1. detsembril.

      Tore, et ta ei saabu sellel nädalavahetusel, mõtles Noel. Ta poleks leidnud kohta, kuhu oma saan parkida. Tundus, et kohal olid kõik inimesed, kes elasid Whispering Pines’is, samuti nende naabrid kuni seitse miili ida pool. Nad kõik liikusid parvedena mööda kaubamaju, lastes uuendada oma mobiiltelefone või kõrvu augustada või ostsid Carmeni küpsisepoest piparkooke. Ja nad kõik olid valmis kaklema hea hinnaga kaupade pärast, eriti Macy’se poes. Üks naine võitis teda ja sai kahe sekundiga endale viimase musta džempri.