Kolm jõulusoovi. Sheila Roberts

      Emily juba raputas pead. „Ma hindan seda mõtet, aga...“

      Riley ohkas. „Ma tean. Sa pole huvitatud. Aga, Em, sa ei taha ju üksi jääda, ega?“ Ausõna, Emily isegi ei püüdnud oma armuelu korda saada.

      Emily punastas ja hammustas huulde.

      Nüüd oli Riley pannud ta piinlikku olukorda. „Vabandust,“ ütles ta. „Ma tahan lihtsalt, et kõik oleksid sama õnnelikud kui mina.“ Võib-olla Noel ja Guy sobiksid. Noel vajas oma ellu uut meest.

      „Sa oled nii hea sõber,“ ütles Emily ja ta ilusad sinised silmad täitusid pisaratega. „Ma pole sind väärt.“

      See tundus küll liialdus, aga oli ju tänupüha. Kõik olid tänupüha ajal sentimentaalsed. „Sul on õigus,“ tegi Riley nalja. „Tule nüüd. Ma aitan sul need jõuluvärgid üles panna. Siis võid nautida oma nädalalõppu, ilma et see sind vaevaks.“

      Emily tõusis. „Aitäh, aga ma pean minema.“

      „Hästi. Kui sa oled kindel.“

      Emily noogutas. „Ma olen kindel.“

      Nad sammusid parkimisplatsile, kuhu olid ikka veel pargitud mõned õpetajate autod, ja Emily istus oma šiki Honda Fiti sisse ning sõitis minema. Riley istus oma Toyotasse ja sõitis koju teed pidi, mis viis ta õe majast mööda.

      Ta leidis Jo perekonna kokkutulekuks jõhvikasalatit valmistamas.

      „Sellega võib suure hulga rahvast ära toita,“ ütles Riley, kui nad olid kallistanud (mis polnud Jo suure kõhu tõttu lihtne).

      „Meid ongi suur hulk,“ ütles Jo.

      Jah, sellest tuleb suur kokkutulek. Lisaks tädidele ja onudele, nõbudele ja vanaisale tuleb ka Riley vend Harold oma naise ja tütrega. Ja muidugi Jo, abielu järgi Wilton, aga südames alatiseks Erickson. Ent tema tuleb ilma abikaasata. Mike oli mereväes, allveelaeval.

      Jo masseeris oma selga. „See laps peab varsti välja tulema.“

      Seda ta kaebas viimasel ajal pidevalt. Aga see oli ka mõistetav. Laps pidi sündima juba üsna varsti.

      „Esimese lapsega läheb aega,“ ütles ema ikka.

      „Noh, see võtab aega, mida piisaks kahe jaoks,“ vastas selle peale Jo. „Praegust tempot arvestades jõuab valentinipäev enne kätte, kui ma selle lapse saan.“

      Ja seepeale ütles ema: „Võib-olla ta ootab, kuni isa koju tuleb.“

      Jo ei olnud seda meelt, et see märkus oli tore. „Mike ei tule enne detsembri keskpaika. Ära räägi selliseid asju, ema! Ma plahvatan, kui ma seda last varsti ei saa.“ Jo oli noil päevil pisut dramaatiline.

      Aga Riley ei tahtnud tema peale näpuga näidata. Ta oli ka ise paar kuud varem veetnud mõne aja draamakuninganna troonil, kui Jo hülgas oma pruudiemanda positsiooni. „Tänan väga,“ mossitas ta nagu tõeline armastav õde. „Sa ei saanud oma rasedaks jäämisega mõni kuu oodata?“ Ta oli olnud nii põnevil selle beebi pärast – kuni Annabelle Rose ta pulmaplaanid kihva keeras. See polnud just kuigi ilus hetk, pidi ta tunnistama. Aga tal oli kerge tappa oma sisemine pruudihullus, kui Jo küsis, kuidas talle meeldiks, kui ta pruudiemand hakkaks keset pulmatseremooniat sünnitama.

      Kõik oli kenasti ja ta kaks parimat sõpra pidid olema pruutneitsid.

      „Kas sa oled pirukaid juba küpsetanud?“ küsis Jo.

      Riley raputas pead. „Ma küpsetan homme, et oleks värsked.“

      „Preili Korralik,“ narris Jo.

      „Ma tahan, et need oleksid maitsvad.“

      „Ongi. Sina oled köögi kuninganna, taevas halasta.“

      „Me kõik peame mingil alal kuningannad olema,“ ütles Riley. Isikliku stilistina oli õel rõivaturg käpas. Ta teatas, et kuna see on tema töö, peab ta hea välja nägema. Aga tõsi, ta oleks võinud olla Vogue’i reklaamis, olenemata sellest, mida ta tegi. Jo’l oli hea nina.

      „Nii, kas sina ja Sean teete täna midagi?“ küsis Jo.

      „Ei.“ Jo kehitas õlgu. „Ta peab spordisaalis tööl olema.“

      Jo kortsutas kulmu. „Tundub, et ta töötab viimasel ajal üle aja.“

      „Tal on oma äri,“ tuletas Riley talle meelde. „Sa tead, kuidas sellega on.“

      „Tean küll, aga mina võtan ikka aega ka endale oluliste inimeste jaoks.“

      „Sean võtab minu jaoks kõvasti aega,“ ütles Riley veendunult. Jo kehitas õlgu ja muutis teemat. „Kas sa tahad jääda õhtust sööma?“

      „Mida sa süüa teed?“

      „Ma mõtlesin sinult seda küsida,“ ütles Jo muiates.

      „Ma oleks pidanud arvama, et siin on mingi trikk,“ ütles Riley, aga muigas samuti.

      Ta võttis Jo sügavkülmast paar külmunud kanarinda ja küpsetas neid apelsinikastmes, seejärel pani sinna juurde salatit. Seda oli ta kavatsenud Seanile valmistada, enne kui mees talle teatas, et peab spordisaali jääma. Ta ohkas.

      Pärast õhtusööki vaatasid õed koos filmi. Tegelikult vaatas Riley ja Jo tukkus enamiku ajast.

      Hoolimata õhtusest uinakust nägi Jo väsinud välja ning Riley koristas köögi, ütles siis head aega ja läks koju. Polnud veel väga hilja. Võib-olla tahaks Sean natukeseks tema juurde tulla. Kindlasti saab ta spordisaalist kella üheksaks tulema.

      Riley proovis talle helistada, aga kõne läks postkasti. Kahekordne ohe.

      „Tere, see olen mina. Ma mõtlesin, et võib-olla tuled läbi, kui oled töö lõpetanud. Helista mulle,“ lisas ta.

      Mees ei helistanud.

      Ta proovis tund aega hiljem veel kord ja sattus jälle postkasti. „Noh, hea küll. Homme näeme. Ema tahab meid kella kolmeks sinna, nii et peame kümme minema hakkama. Kalli-kalli.“

      Ta lõpetas kulmu kortsutades kõne ja pani telefoni laadima. Nii vilets oli postkasti teadet jätta, kui oled armunud. Ta pani elektrikamina tööle ja keris end tugitooli. Tuli kaminas oli romantiline, ehkki see oli elektrikamin ja ainult vaatamiseks. Kahju, et Seani polnud siin teda kallistamas. Noh, homme õhtul on. Spordisaal on tänupühal suletud ja mees on vaid tema päralt. Homne õhtu on suurepärane.

      Päev algas tõesti kenasti. Ta kõrvitsapirukad – esimesed, mis ta kunagi oli küpsetanud – tulid hästi välja. Ta otsustas seda tähistada kodus tehtud munalikööri ja latega. (Kui ta seda jätkab, siis on ta igavesti number kümme, aga mis siis? Sean armastas teda just sellisena, nagu ta oli.)

      Ta võttis lonksukese, kui mobiil helises. Seani meloodia.

      „Tere, härra Little,“ vastas Riley.

      Ja nüüd pidi mees ütlema: „Tere, tulevane proua Little.“

      Aga ei öelnud. Ta ütles: „Riley, ma pean sinuga rääkima.“ Ta oli tõsine.

      Oh taevas. Riley teadis, mida see tähendas. Sean ei tahtnud minna tänupühaks tema vanemate juurde. Mingil põhjusel ei tahtnud ta viimasel ajal üldse tema perega koos olla. Ta oli jätnud tulemata Riley venna sünnipäevale, mis oli kuu aega tagasi. Kui Riley küsis, milles asi, tõi ta vabanduseks töö. „Ja üldse, ma arvan, et ma ei meeldi su vennale,“ lisas ta.

      See oli naeruväärne. Haroldile meeldis Sean päris hästi. Hea küll, Harold arvas, et Seanil on eriti suur ego. Aga mida Harold ka teadis?

      „Sa ei taha ema ja isa juurde minna?“ küsis Riley.

      „Asi pole selles.“

      „Milles siis?“

      „Ma peaks sinu juurest läbi tulema.“

      „Sa