Kolm jõulusoovi. Sheila Roberts

kui Seani surm, ja seda oli mees just teinud.

      „J-jah,“ nuuksus Riley.

      „Mis tal viga on?“

      „Emily.“

      „Emily?“

      „Nad... nad...“ Riley ei suutnud lauset lõpetada.

      „See mõrd,“ urises Jo. „See vastik väike võltssõber. Ma tulen kohe sinu juurde.“

      Pirukaküsimus lahendatud, võttis Riley rulli paberrätikuid ja läks tagasi diivani juurde. Võib-olla saaks Jo talle mõned toiduülejäägid tuua... juhul, kui ta peaks kunagi veel süüa tahtma. Ta ei tahtnud tänupüha õhtusöögist sugugi ilma jääda, aga mõte kõigiga kohtumisest oli rohkem, kui ta suutis taluda. Istudes seal nagu maailma kõige suurem luuser ja nuttes oma bataati märjaks, oleks ta tõeline tujurikkuja.

      Kümme minutit hiljem oli Jo ukse taga. Ja mitte ainult Jo, vaid ka ema ja vanaema, kellest kumbki ei lahkunud tänupühal köögist, kui polnud just maailmalõpp. Oh, ei. See oli nii piinlik.

      Nad kiirustasid Riley juurde ja kallistasid teda kõik koos, ja nägid koos välja nagu tohutu amööb.

      Amööb liikus aeglaselt elutuppa. Vanaema ja ema istusid kummalgi pool Rileyt diivanile ning Jo ja ta tohutu kõht seadsid end toolile.

      „See poiss,“ ütles vanaema põlglikult. „Mulle pole ta kunagi meeldinud. Ta oli isekas.“ See oli sellepärast, et eelmise aasta tänupühal oli Sean ära söönud viimase tüki Huckleberry pirukat, mille vanaema oli kavatsenud koju kaasa võtta, et seda hommikusöögiks süüa. See ei tähendanud midagi, et mees vanaema plaanidega seoses pirukatükiga kursis ei olnud. Aga ikkagi poleks ta tohtinud seda ära süüa.

      Järjest rohkem hakkas ilmnema tõendeid selle kohta, kui vääritu oli Sean. „Mäletad, kui nõme ta oli valentinipäeval?“ tuletas Jo Rileyle meelde. „Kott M&M komme šokolaadikarbi asemel.“

      „Aga mulle maitsevad M&M-id,“ ütles Riley.

      „See oli ikkagi odav. Ja ta ei viinud sind isegi mingisse ilusasse restorani. Bubba Bar-B-Q? No tõesti!“

      „Hea, et temast lahti said,“ nõustus ema. „Taevas teab, kellega ta eelmisel aastal sind veel pettis.“

      „Noh, nüüd on millegi üle tänulik olla,“ ütles vanaema.

      „Et ta mind pettis?“

      „Et sa avastasid, milline vilets petis ta on, enne kui temaga abiellusid.“

      „Ta pidi ootama, kuni jäi kolm nädalat pulmadeni, et seda teha?“ Alandus, pettumus. Oh, kõik oli nii halvasti.

      „See on pisut ebamugav,“ andis ema järele. „Aga me ei saa sinna midagi parata. Me helistame õhtul kõikidele külalistele.“

      „Ma saadan kõikidele nõbudele sõnumid,“ pakkus Jo.

      „Näed? Kõik saab korda,“ kinnitas ema Rileyle.

      „Ja vaata asja positiivset külge,“ lisas Jo. „Nüüd ei pea sa enam spordisaalis end vormi ajama.“

      Ei. Emily teeb seda, otse Seani kõrval. Riley tõmbas ninaga.

      „Üks jõulukingitus vähem osta,“ ütles vanaema noogutades, ja see pani ta prillid ninal hüppama.

      Jõulud. Riley oli kujutlenud nende esimesi jõule abielupaarina – et nad tõusevad hommikul üles ja joovad kuuma šokolaadi, avavad kingitusi. Ta oli Seanile kingituse juba ära ostnud, tööriistakasti, mille ta leidis internetist, alates mutrivõtmetest kuni Philipsi kruvikeerajateni. Noh, tal endal läheb tööriistakasti vaja. Ja ta võib ikkagi kuuma šokolaadi juua.

      Üksinda. Ta hakkas uuesti nutma.

      „Me ei lase sellel oma tänupüha rikkuda,“ ütles ema kindlalt.

      Kas ta tegi nalja? „Mina ei tule,“ ütles Riley.

      „Ei tule!“ hüüdsid ema ja vanema korraga.

      „Ma ei saa.“ Kuidas nad võisid loota, et ta kohtub kõigiga pärast seda, mis on juhtunud?

      „Kuule, kullake,“ ütles vanaema, pannes käe ümber Riley õlgade. „Kui kukud, pead jälle hobuse selga ronima.“

      „Ma ei kukkunud,“ protestis Riley. „Mind jäeti maha.“

      „Pole oluline,“ ütles ema. „Su vanaemal on õigus. Sa ei taha sellisel ajal üksi olla. Sa vajad oma perekonda. Ja pealegi, kui sa siin istud ja norutad, siis mõtle, millise võimu sa Seanile annad.“

      „Ma ei anna talle mingit võimu. Ma lihtsalt... No kuulge, kas te ei saa lasta mul leinata?“

      „Kindlasti mitte,“ oli ema veendunud. „Nüüd mine duši alla ja pane riidesse. Me ootame.“

      Kui ema ja vanaema midagi pähe võtsid, siis polnud vaidlemisest rohkem kasu kui dieedi pidamisest pagaritöökojas. Riley läks ärritunult duši alla.

      Vanaema hakkas laulma mingit vana laulu sellest, et tuleb see mees oma juustest välja pesta. Naljakas.

      Pärast seda, kui Riley oli end korda teinud, laadisid ema ja vanema nii tema kui ta pirukad ema autosse ja viisid minema. Jo läks koju, et anda oma jõhvikasalatile viimane lihv. „Kuidas mu tüdrukul läheb?“ küsis isa, haarates ta oma suurte käte vahele.

      „Ma olen õnnetu.“

      „Ära ole. Unusta ära see kloun. Inimene, kes on nii rumal, et ei taha sinuga koos olla, ei vääri sind. Ma pole kunagi arvanud, et ta oleks sulle piisavalt hea.“

      Ja see oli üldine arvamus, kui perekond oma iga-aastasele tänupüha õhtusöögile kogunes.

      „Mehed on sead,“ ütles tädi Gertrude, pannes onu Earli kulmu kortsutama.

      „Hea, et lahti said,“ ütles Riley vend Harold. „Tal on suur ego.“

      „See on paha asi,“ selgitas ta seitsmeaastane tütar Caitlyn.

      Harold käis sageli Seani jõusaalis. „Kas sa teadsid, et tema ja...“ Riley ei suutnud oma võltsi sõbra nime välja öelda. „Kas sa teadsid, millega ta tegeleb?“

      „Kas sa ulataksid täidist, tädi Gert?“ ütles Harold, püüdes seda küsimust vältida.

      „Harold, teadsid või?“ Riley teadis vastust enne, kui vend midagi öelda jõudis. Süütunne oli toonud ta näole puna.

      Aga vend raputas pead. „Kindlalt mitte. Seal flirditi päris palju ja ma arvasin, et see oli naljaviluks. Hea, et temast lahti said, õeke.“

      Võib-olla ongi nii, aga see kaotus teeb ikkagi haiget ja raske on tänulik olla.

      Ent õhtu lõpu poole tundis ta end natuke paremini. Kõik olid talle pirukate kohta komplimente teinud. Tädi Ellen ütles, kui ilus ta välja näeb ja küsis, kas ta on kaalust alla võtnud. Ta oli mänginud koos Jo, vennanaise ja nõoga lauamänge ja tal oli läinud korda oma õnnetus tunniks-paariks unustada.

      Kuni ta läks tagasi oma tühja korterisse ja taipas, et see jääb tühjaks veel pikaks ajaks. Võib-olla igaveseks. Oh, oli see alles lohutus.

      Ema oli talle tüki pirukat kaasa pannud, samuti täidist ja kastet ja kalkunit. Ta kavatses need järgmise päeva lõunaks ära süüa. Aga, nagu öeldakse, pole elus midagi kindlat. Ta otsustas kõigepealt magustoidu ära süüa. Võib-olla ta küpsetab homme kõrvitsat. Põrgu sellega, et ta ei söö enam kunagi. Ta kavatses kõik oma mured ära süüa, muuta end õhupalliks. Kes sellest hooliks?

      Ta võttis suutäie pirukat ja viskas selle siis prügikasti. Kõrvitsapirukas oli peigmehele vilets asendus.

      Ta pidi just uuesti nutma hakkama, kui õde helistas. „Ma tean, et sa jälle haletsed ennast.“

      Vahel võivad vanemad õed olla tõeliselt