Kolm jõulusoovi. Sheila Roberts

pole sama asi. Lõpuks oleme mina ja Annabelle siin üksi. Mina istun ööd otsa üleval, kui ta on haige, mina käin lastevanemate koosolekutel ja koolinäidendeid vaatamas. Tema on... kusagil, vaatab, et maailm oleks turvaline. Superkalmaar allveelaevas²,“ ütles Jo kibedalt.

      „Aga mõtle kui õilis – ta teenib oma riiki,“ osutas Noel.

      „Ma tean, aga ta on seda teinud kaheksa aastat. Kas sellest ei piisa? Kas ta ei võiks lasta kellelgi teisel seda üle võtta?“

      See oli ilmselgelt retooriline küsimus, niisiis Riley ei vastanud. Selle asemel ta ütles: „Sa pead tõesti selle üle järele mõtlema. Kui sa Mike’ist lahku lähed, siis oled veel rohkem üksi.“

      „Ma asendan ta kellegagi.“

      „Sa ei mõtle seda tõsiselt,“ ütles Riley rangelt.

      Jo ohkas. „Ma ei tea, mida ma mõtlen. Ma olen lihtsalt nii... vihane.“

      Riley suutis talle jätta ütlemata, et saagu üle. See poleks olnud üldse kena ega ka mitte kasulik. Need olid Jo hormoonid. Pidid olema. Niisiis ütles Riley: „Mike on hea mees, ja pagana raske on head meest leida.“ See oli midagi niisugust, milles tema oli nüüd ekspert.

      „Jah, ta on praktiliselt täiuslik,“ lisas Noel.

      „Sellist asja nagu täiuslik mees pole olemas,“ ütles Jo põlglikult.

      „Ma jääksin peaaegu täiusliku juurde,“ sõnas Noel.

      „Mina jääksin Farkle’i mängimise juurde,“ ütles Riley. Jeesus. See pidi olema tüdrukute õhtu, mis teda lohutaks. Sellisel kombel, nagu kõik kulges, pidid nad kõik keset Pine Streeti lamama, ootama, et põhjapõder neist üle jookseks. „Ole nüüd, lõbutseme. Ärme räägime enam meestest. Nõus?“

      Noel noogutas. „Nõus.“

      „Mina ka,“ ütles Jo ja tõi mängu.

      Järgmised kaks tundi mängisid nad lauamänge. Seejärel vaatasid üht jõulufilmi. „Neis filmides on mehed alati nii suurepärased,“ ütles Noel ohates, kui lõputiitrid jooksid.

      „Sellepärast, et nad pole päris,“ ütles Jo. „Kui sa istud ja ootad täiuslikku meest, siis jäädki pikaks ajaks istuma.“

      „Tänan väga,“ pomises Noel. „Sa tead hästi, kuidas mind innustada.“

      „Ma lihtsalt ütlesin.“ Jo ohkas. „Oh, ärge pange mind tähele. Ma olen tige. Ja ma olen omadega läbi. Tundke end vabalt, olge nii kaua, kui tahate, mina aga lähen koos oma tütrega voodisse, et oleksime valmis homme poodi minema.“ Ta taarus vannituppa, hüüdes üle õla: „Las see segadus olla. Me võime hommikul koristada.“

      „Mina olen ka väsinud,“ ütles Riley. Oli olnud pikk päev ja ta tundis äkki oma kurbuse raskust. Ta ladus tühjad popkornitopsid virna ja võttis kätte paar klaasi.

      „Mina ka,“ ütles Noel ja võttis ülejäänud asjad enda kätte. „Mis sa arvad, kas su õel on õigus?“ küsis ta, kui nad nõusid masinasse panid.

      „Mis suhtes?“ Mitte Mike’i suhtes, see oli selge.

      „Selles suhtes, et täiuslikku meest pole olemas.“

      „Noh, keegi meist pole täiuslik, aga ma loodan, et minu jaoks on olemas selline asi nagu täiuslik mees,“ ütles Riley.

      Võib-olla kunagi leiab ta sellise mehe.

      2 Vihje populaarsele animafilmile. Tlk

      Kolmas peatükk

      LASTEJUTTUDE kirjutamisega oli see probleem, et ainukesed mehed, keda selle tööga seoses kohtas, olid a) toimetajad, kes olid abielus või geid; b) õnnelikult abielus ja lastega kodus olevad isad, kes tõid oma järeltulijaid autoriga kohtumistele (kus on tänapäeval üksikisad?) ja c) väikesed poisid, kes neil kohtumistel käisid (kõik need võrratud väikesed poisid – aga kus suured on?). Noelile üüris isegi korterit naine. Proua Bing oli üle viiekümne ja võinuks arvata, et tal on poeg, aga ei. Arvestades sellega, milline proua Bing välja nägi, oli see kõik kama kaks.

      Niisiis oli Noel loomulikult elevil, kui Donny Lockhart ühel vihmasel sügishommikul Java Josie’sse sisse astus. Noel istus laua taga, töötas oma viimase projekti kallal, ingveriga late käeulatuses. Oli laupäev, ainus päev peale pühapäeva, mil ta oma pidžaamapüksid jalast võttis ja majast välja läks. Kohvik oli rahvast täis. Laudu oli vähe. Üks mees küsis, kas ta võib Noeli lauda istuda. Donny oli pikk ja kena oma punaste juuste ja tedretähnide ning trendikate prillidega. Muidugi oli Noel nõus.

      Mees oli oma tahvli välja võtnud ja tööle asunud ning kirjutas midagi. Ei öelnud: „Kuule, me mõlemad oleme punapead“. Ei öelnud: „On alles jube ilm, kas pole?“ Ega: „Mida sa jood? Tundub maitsev.“ Ega: „Oo, kas sa oled kunstnik?“

      Noel oleks võinud küsida, mille kallal mees töötab, aga tal polnud selleks julgust. Igasugused targad sõnad voolasid temast välja, kui ta töötas oma Lohe Marvella raamatute kallal, aga kui pidi meestega juttu alustama, oli ta pigem nagu väike hiireke.

      Ta polnud üldse inetu. Ta nägi päris hea välja. Ta lihtsalt... noh, kõik need aastad, mil ta prille kandis, enne kui neist sai moeelement, lisaks hambaklambrid ja mõned lisakilod (surmasuudlus, kui oled keskkoolis) olid ta enesekindlust kõigutanud. Ja ta oli ka natuke nohik. Kes tahtis mingit nohikut, kui võis kisakoori tüdrukuga seltsida? Nii oli ta hakanud uskuma ja uskus seda kogu kolledži aja, mistõttu riiulid peigmeeste osakonnas olid üsna lagedad. Kui mõni poiss algust tegi, oli tore, aga tal oli raske end julgemaks sundida ja esimesena juttu alustada, ehkki prillid olid asendunud läätsedega ja lisakilod olid juba ammu kadunud.

      Niisiis ohkas Noel sisemiselt ja hakkas jälle oma viimasesse Marvella-raamatusse „Marvella ja koll Mary voodi all“ illustratsioone visandama.

      Ta oli just lõpetanud sellega, kuidas Marvella tirib protestivat rohelist kolli õnnetu Mary voodi alt välja, kui keegi küsis: „Kas te olete kunstnik?“

      Härra Ilusprill rääkis temaga? „Jah.“ Sellel teemal võis ta täiesti enesekindlalt vestelda. „Ma kirjutan lasteraamatuid ja samuti illustreerin kõik raamatud ise.“ See oli juba iseenesest saavutus. Neid polnud just palju, kes ise kirjutavad ja ise illustreerivad.

      „Tõesti?“ Mees oli lähemale kummardunud ja uuris Marvellat, kes oli tagurpidi. Noel keeras oma tahvli mehe poole, et too ta loomingut paremini näeks.

      „Sa teed seda tõesti väga hästi.“

      Noel naeratas tagasihoidlikult ja tänas. Nüüd, kui vestlusevärav oli avatud, polnud tal probleemi, et küsida: „Aga teie? Millega teie tegelete?“

      Mehe põsed olid pisut roosaks muutunud. „Hetkel mul polegi tööd. Ma tahaks kirjanik olla.“

      Sugulashing! „Tõesti? Mida te tahaks kirjutada?“

      „Kohtupõnevikke. Teate, nagu John Grisham.“

      „Ta meeldib mulle väga.“ Veel midagi oli neil ühist. „Kas te sellega praegu tegelesitegi?“

      Mehe põsed olid roosast punaseks muutunud. „Tegelikult ei. Ma, ee, kirjutan midagi muud, midagi sarnast „Viiekümnele varjundile“.“

      Noel tundis, et ta enda põsed hakkavad särtsuma. Ta oli püüdnud seda filmi vaadata, aga juba viie minuti pärast olid ta silmad veekalkvel. Tema elu oli pigem nagu viiskümmend valget varjundit.

      „Ma olen kuulnud, et armastusromaanidega teenitakse suurt raha,“ ütles mees, „seega arvasin, et alustan sealt.“

      „Plaan tundub olevat hea,“ ütles Noel, oskamata midagi paremat öelda. Ta tundis vaid mõnda kirjanikku ja mitte keegi neist ei kirjutanud raha pärast. Nad kirjutasid sellepärast, et neile meeldis see tegevus. Aga hea,