Lahendamata juhtum. Kadunud tüdrukud. Tina Frennstedt

seotud jõukudega ja lahendamata.

      „Need tulistamised on, kurat võtaks, demokraatlik probleem,“ oli Makkonenil kombeks koosolekutel pasundada. „Ja me hakkame kontrolli nende üle kaotama.“

      Aga ta ei olnud sunnitud kohtuma kõigi nendega, keda Tess lahendamata juhtumite rühma juhina kohtas. Inimestega, kelle omaksed tapeti mitu aastat tagasi ja kes pole siiani ühtegi seletust saanud. Makkonen polnud istunud nendega vastamisi, näinud leina, mis oli nendesse sööbinud. Need pildid vaimusilmas, teadis Tess, mida esikohale seada.

      Juhtkond oli mitu aastat proovinud teda veenda liikuma organisatsioonis ülespoole, panustama juhiks pürgimisele. Ameti­võimud otsisid naisjuhte. Aga Tess loobus. Tal polnud midagi peainspektori ameti või palgakõrgenduse vastu, mis sellega kaasnes, aga mitte iga hinnaga.

      Ta ei tahtnud tegeleda administratiivtöö ja personaliküsimustega suuremas ulatuses, kui ta praegu oli sunnitud tegema Marie Erlingi ja Lundbergiga. Ta oli oma väikese rühmaga täiesti rahul ja talle meeldis teha päris politseitööd. Eriti siis, kui olukord Malmö politseis nägi välja selline nagu hetkel. Lõdvalt seotud kriminaalsed grupeeringud, kes olid Malmös kanda kinnitanud ja linnas märatsesid – selle lahendamine oli lootusetu ülesanne, tohuvabohu, milles keegi politseiga ei rääkinud ja koostööd ei teinud. Päeval, mil politsei juhtkond otsustab suunda muuta, kavatseb tema lahendamata juhtumite osakonna uurijana lõpetada, seda oli ta juba otsustanud.

      Raskete kuritegude uurimise juhina oli Per Jöns ka Tessi ja lahendamata juhtumite rühma otsene ülemus. Aga traditsioonide, ja vajaduse tõttu, nagu nad ise tihti viitasid, pidi LJ-rühm toimima võimalikult iseseisvalt. Kui neid kistaks pidevalt uutesse aktuaalsetesse juhtumitesse, ei oleks neil võimalust süveneda kõigisse aega nõudvatesse uurimistesse, mis ootasid läbivaatamist. Tess tundis ennast papagoina iga kord, kui juhtkonnale seda meelde tuletas.

      „Kolmteist vägistamist kolmeteistkümne aastaga Kopenhaageni piirkonnas,“ jätkas Per Jöns ja proovis toolil oma asendit kohendada. „Esimesed kaks sooritas ta Valby linnaosas, sealt ka tema hüüdnimi. Tema südametunnistusel on vähemalt kaks mõrva. Valby-mees oli aktiivne intervallitaja, siis katkestas ta järsult kolm aastat tagasi.“

      Makkonen pani käed pea taha ja kiikus toolil.

      „Kõige rohkem mäletan ma sellest mehest seda, et ta võis jätkata tundide viisi. Keegi ei saanud aru, kuidas.“

      Ta naeris veidi.

      Taani kriminaaltalitus oli Tessi rühmaga mõned aastat tagasi ühenduses olnud pärast ühe prostituudi mõrva Landskrona lähistel. Uurimine ei viinud kuhugi, aga tal olid head teadmised selle kohta, kuidas Valby-mees tegutseb ja ta oli lugenud mitme Taanis ohvriks langenud naise tunnistusi.

      „Ta pole kunagi endast jälgi jätnud,“ ütles Tess. „Ta koristab kõik äärmiselt hoolikalt ära, on tunnistajate sõnul pealaest jala­tallani maskeeritud, teibib väiksemadki praod varrukate ja püksisäärte juures kinni, ei jäta midagi juhuse hooleks. Ja nüüd öeldakse, et ta on pesnud pärast oma ohvrite genitaale.“

      „Haige värdjas,“ pahvatas Makkonen. „Nagu arvaks ta, et see kustutab tegelikud jäljed?“

      Jöns ajas ennast toolilt üles ja läks taarudes akna juurde. Nende viie kuu jooksul, mis ta oli raskete kuritegude uurimise juhi toolil istunud, oli ta omajagu kilosid juurde võtnud.

      „Me peame korraldama pressikonverentsi,“ ütles ta. „Aga ma tahan, et kõik võimalikud sarnasused Valby-mehega hoitaks praegu vaka all. Detailid, nagu kellaajad ja pesemine, hoiame enda teada.“

      „Spekulatsioonid juba käivad,“ ütles Makkonen ja sirvis oma mobiiltelefoni. „Nii Aftonbladeti kui Kvällsposteni veebilehtedel tõmmatakse „Malmö villaõuduse“ ja Valby-mehe vahel hoogsalt paralleele. Keegi ei julge enam oma prouat üksinda koju jätta. Pressiosakond on täiesti ülekoormatud.“

      Ta pani telefoni lauale.

      „Detailid levivad ilmselt naabrite vahel nagunii. Meedia on kõikjal.“

      „Jah, aga igal juhul ei tule see info meie käest,“ ütles Jöns. „Ja me peame vältima paanikaolukorda Malmös.“

      „Selleks on juba liiga hilja. Isegi mu vana ema, kes ei aja ennast asjata elevile, helistas äsja ja küsis, kuidas ta peaks julgema nüüd hommikuti üksi olla.“

      Makkonen tõmbas käe läbi kammitud juuste.

      „Kalk raibe, see Valby-mees. Ootab alati, kuni mees on hommikul tööle läinud. Alati hommikul, kella kuue paiku. Eelistab selgelt keskealisi naisi, meeleldi jõukate piirkondade väikeste laste emasid. Ja tal on hea maitse, nad on tihti ropult ilusad. Nii et vaata ette, Hjalmarsson.“

      Tess vaatas talle väsinult otsa.

      „Ma pole mingi jõukas väikelaste ema, nii et küllap ma saan hakkama.“

      „Ma ei viidanud sellele.“

      Makkonen tegi talle silma.

      Tess tõusis püsti.

      „Kas oleme lõpetanud?“

      „Ma ei tee nalja, Hjalmarsson. Viis aastat tagasi murdis ta sisse ühe Taani naisuurija juurde.“

      „Luban, et panen täna õhtul ukse lukku. Kui ta välja ilmub, oled esimene, kes teada saab, see sulle ju meeldib. Esimesena teada saada, ma mõtlen.“

      Makkonen noogutas rahulolevalt.

      Tasku vibreeris ja Tess võttis telefoni välja. Veel üks SMS „­Agapimolt“.

      „Õhtusöök kl 19? Kas jõuad? Musi.“

      Per Jöns kuivatas salvrätikuga otsaesist.

      „Me peame taanlased eemal hoidma,“ ütles Makkonen. „Hetkel on see meie juhtum. Tõsiselt, eelmine kord lõppes see peaaegu kaklusega ülekuulamisruumi ees. Arvad, et oled jõudnud milleski kokkuleppele, et meil on ühine strateegia, aga siis ajavad nad su selja taga ikkagi oma asja. Kurat, Rootsi on viis korda suurem ja ikkagi kujutavad nad endale ette, et on suurvõim. Ilma meieta poleks neid olemaski.“

      Tess seisis, selg vastu seina.

      „Küllap paneb torm täna õhtul silla kinni, nii et see laheneb iseenesest,“ kostis ta.

      Jöns pöördus nende poole.

      „Carsten Morris tuleb homme Kopenhaagenist siia. Kui nad on jõudnud silla jälle lahti teha.“

      Makkonen kirtsutas nina.

      „Morris, see masendunud poisiklutt? Kas ta mitte psühhiaatrilises ei istu?“

      „Ei, paistab, et ta on jälle kombes. Kui keegi teab Valby-mehe kohta midagi, siis on see tema.“

      Jöns vaatas küsivalt Tessi poole.

      „Jah, muidugi ma tean, kes ta on,“ ütles Tess. „Legend.“

      Makkonen raputas pead.

      „Kas see on ikka hea mõte? Selline profileerimine siia ja sinna, ohtralt psühholoogilist jura. Milleni see viinud on? Kui kaua ta Kopenhaagenis asjaga tegeles? Kolmteist aastat ja nad ei saanud teda kätte.“

      Jöns pigistas ennast jälle toolile.

      „Ilmselt on taanlased pidanud Morrist veenma. Ta pole veel midagi lubanud, ta oli haiguslehel ja võttis määramata ajaks aja maha.“

      Makkonen lõi peopesadega vastu põlvi.

      „No siis peame lootma, et see väike psühh Morris peab seekord kauem vastu. Viimati proovis ta ennast elutuppa üles puua.“

      Ta tõusis ohates püsti.

      „Nonii, sinna läks suusavaheaeg. Lapsed lähevad hulluks,“ lausus ta ja lahkus ruumist.

      Jöns sõrmitses üht pastakat ja vaatas põrandale.

      „Täna õhtul on ametiühinguga kriisikoosolek,“ ütles ta. „Kakskümmend