.

nad alla kukkumas. Maandumistelik lasti välja ja lennuk hüples.

      Tess nägi vilksamisi Skåne lõunatippu, kuni Smygehukini välja. Rootsi kindel lõpp oli mähkunud kompaktsesse halli massi. Enda taga kuulis ta ühte beebit ootamatu rõhumuutuse tõttu täiest kõrist karjumas. Reisijad, peamiselt meessoost ärimehed, valmistusid kiiresti lennukist lahkuma. Varsti hakkas karjuma veel üks beebi.

      Plastpudel Tessi ees toolitaskus oli rõhu tõttu kokku tõmbunud. Ta haigutas, et lukus kõrvadele leevendust saada. Lennuk jõnksatas uuesti tugeva tuule käes. Maapinnani oli ikka veel paarsada meetrit.

      Tess tõmbas sõrmedega läbi oma blondeeritud juuste. Need kaldusid nii paremale kui vasakule nagu hõljuksid külg ees mingis hiigelkiiges. Ta nägi, kuidas lennuk läheneb maapinnale ja hakkas loendama.

      Viis. Neli. Kolm. Kaks. Üks.

      Maandumisrattad lõid tugeva põntsuga vastu maad, lennuk hüppas kolm korda üles-alla, samal ajal, kui üks pagasiluukidest pauguga lahti läks. Tess surus ühe käe enda ees olevale seljatoele. Vöö hoidis teda tagasi ja ta lootis, et maandumisrada ei saa otsa enne, kui piloot jõuab masina seisma saada. Isegi range ärimees teispool vahekäiku nägi vaevatud välja ja nende kergendunud pilgud kohtusid, kui lennuk lõpuks parkimistaskus paigal seisis ja turvavöö märguandetuli kustus.

      Tess lülitas mobiili sisse, viis uut sõnumit. Üks kolleeg Marie Erlingilt: „Ootan väljas parkimisplatsil.“ Ja neli Elenilt. Tessi kehasse sigines väsimus, kui tema sõnumeid nägi. Eleni oli ennast salvestanud nime all Agapimo, „mu kallis“ kreeka keeles. Ta vaatas sõnumid kiiruga läbi.

      Aknast tulvas sisse nõrk hall pärastlõunavalgus. Tess sai esimesena lennukilt maha. Tagumise väljapääsu juures raputas ta lamedaks tõmbunud plastpudelit stjuardess Anette ees ja naeratas veidi kõveralt.

      „Kokku surutud, nagu minu kõrvad.“

      „Jah,“ vastas naine. „Kapten tegi täna veidi toore maandumise, nii see sellise tugeva tuulega on. Aga peame olema rõõmsad, et me üldse tohtisime maanduda, nad panevad lennuvälja ilma tõttu varsti kinni.“

      Tess tõmbas musta nahkjaki selga, ronis lennukitrepist alla ja kõndis maandumisrajal ümber tiiva. Väikesed kõvad vihmapiisad peksid vastu ta nägu ja ta hoidis ajalehte enda kaitseks tugevas haardes pea kohal, kui ta trepist üles terminalide poole astus.

      *

      „Hjalmarsson.“

      Kriminaalinspektor Marie Erling rebis pilgu telefonilt.

      Tess tõmbas tugeva tuule käes autoukse kõvasti kinni.

      „Die nächste Möglichkeit links zum großen Gegenstein nehmen.“

      Marie Erling vajutas kinni GPS-i, mis oli saksa keele peale jäänud, ja sõitis parkimisplatsilt välja, ise midagi intensiivselt närides. Põrandal vedelesid kommipaberid ja plastkarp krevetivõileiva jäänustega.

      Ta rebis järgmise kommipaberi lahti ja keeras autokõlarite helitugevuse suuremaks.

      „Mida ta õieti seal rannas onnis tegi? See oli vaat et viimase viiekümne aasta kõige tugevam torm.“

      „Küllap aeti teda taga. Kohutav vaatepilt tema leidnud naise sõnul, vägistatud, tapetud omaenda pesapallikurikaga.“

      „Ja abikaasa oli ...?“

      „Sundsvallis konverentsil. Tema kinnitaski, et pesapallikurikas oli naise oma. Ta ütles ka, et naine kartis kohutavalt pimedust ja hoidis kurikat voodi all, kui üksi kodus oli.“

      Marie ohkas.

      „Täitsa lõpp, milline õudukas.“

      „Turvamehed, kelle signalisatsioonifirma välja saatis, olid kohal veidi pärast kuut ja leidsid eest tühja maja. Elekter oli ära. Esimese kohale jõudnud patrulli sõnul oli magamistoas vägivalla ja rüseluse märke.“

      „Ja miks arvatakse, et seda tegi taanlane? See Valby-mees, tema viimasest tegevusest on ju mitu aastat.“

      „Üks Taani uurijatest, kes selle juhtumiga töötas, helistas kohe ja andis häiret, kui nägi sarnasusi: keskealist naist rünnatakse tema enda kodus. Eramajade piirkond. Varane hommik, kohe enne kella kuute. Ei jätnud endast mingeid jälgi. Täpselt, nagu Valby-mehe juhtumite puhul Kopenhaagenis. Vägistamistest kaks lõppesid mõrvaga.“

      Marie pani suhu järgmise iiriskommi.

      „Issand jumal, kõik lähevad pärast seda arust ära.“

      Tess vaatas talle otsa.

      „Magusaisu?“

      „Mul on sellised neetud kõrvetised, pean kogu aeg sööma,“ vastas Marie ja pööras järsult E65 peale Malmö poole. „Kui meil veab, on nad tee jälle lahti teinud, üks sõiduridadest teel siia oli kinni, suur koormakate ja osa koormast oli veoauto pealt maha lennanud.“

      Marie kirus ametiauto viletsat kiirendust ja otsis esitlusloendeid, üks käsi iPhone’il.

      Tess raputas pead. Pärast peatust Höllvikis kavatses ta juhtimise üle võtta.

      Kõlaritest hakkas kostma mingi lugu Marie’ Spotify esitlusloendist. Läbilõikav kitarrisoolo täitis auto mälestustega needitud nahkvöödest ja V-kujulistest kitarridest.

      „Krokus aastast 1980. Aegade kõige alahinnatum bänd,“ ütles Marie ja trummeldas vastu rooli.

      Tess proovis karjuva laulja välja lülitada. Salongis oli soe ja Marie’ T-särgi varrukatelt tõusis esile tuld sülgavate silmade ja sarvedega koletis tekstiga „Motörhead. Death or Glory“.

      Tessi enda tätoveering kaelast allpool, keldi armastusesümbol A-tähega, oli sellega võrreldes süütus ise. Ja nüüd, kui ta tagasi vaatas, üsna läbimõtlematu. Ta oli selle teinud mitu aastat tagasi koos Angelaga Kopenhaagenis. Angelal oli samasugune, aga T-tähega. Kui see veel alles oli.

      Nad sõitsid vaikides ja Tess vaatas tasast maastikku Malmösse viiva tee ääres. Äsja pügatud köndistatud pajuallee viis ühe suurema talu poole. Rohi väljal oli maadligi ning puud ja põõsad paindusid kõva tuule käes. Ta mõtles oma emale, tema uuele majale, mis asus siin läheduses ja mida ta polnud veel pärast ema-isa lahutust vaatamas käinud.

      Tumesinine pilvesammas kõrgus auto ees ja peagi tabas esiklaasi intensiivne rahesadu.

      Mõne minuti pärast oli see läbi ja nad jõudsid Höllviki. Ringtee juures astus üks mees otse tänavale auto ette.

      Marie pidurdas järsult, lõi autoukse lahti ja kargas välja.

      „Kas sa näed siin kusagil ülekäigurada? Viimati, kui ma kontrollisin, seda siin, kurat mind võtku, polnud.“

      Mees taganes hirmunult.

      „Või oleme mina ja mu auto nähtamatud? Mis?“

      „Ei-ei, vabandust.“

      Tess avas ukse ja kutsus kolleegi käeviipega sisse tagasi.

      „Tule nüüd,“ ütles ta ja raputas pead.

      Suur osa Höllviki rannast oli sisse piiratud. Tehnikud uurisid ranna­onni ja kammisid rada läbi.

      Metsatukk nägi pärast öist tormi välja nagu lahinguväli, murdunud puud vedelesid risti ja põiki maas. Tuul, mis oli ikka veel tugev, raskendas tööd ja jälgede otsimist.

      Tess pidi türkiissinise valgete servadega onni verandabalustraadist kinni hoidma. Ta kujutas ette, kuidas naine oli ennast punase ukse ette kägarasse tõmmanud, otsides mehe eest varju. Hirm, mida ta pidi tundma, meeleheitlik lootus, et võib-olla õnnestus tal mees maha raputada. Puitlaudadel oli ikka veel näha rünnakust jäänud vereplekke.

      Mobiiltelefon helises. See oli nooremkonstaabel Adam Wikman, uustulnuk rasketes kuritegudes, kes lootis kindlat kohta ja pingutas selle nimel.

      „Kas me teame naise kohta midagi veel?“ küsis Tess.