Lahendamata juhtum. Kadunud tüdrukud. Tina Frennstedt

läks. Maskeeritud mehe profiil eristus pimeduses. Taskulambi valgus paljastab ta iga hetk. Kui mees astus sammu voodi poole, karjus Linnea täiest kõrist, lüües samal ajal nii kõvasti, kui suutis, mehele pähe.

      Löök tabas meest küljelt. Ta ei jõudnud reageerida, vaid kukkus halisedes põrandale. Kukkudes tõmbas ta endaga kaasa kõrval laual olnud veeklaasi. Ta hoidis endal peast ja miski kukkus tal käest. Põrandal läigatas nuga. Mehe vehkivad käed olid ees, aga mobiili taskulamp valgustas osaliselt tema profiilis nägu. Tal polnud mingit maski. Hämmastusega nägi Linnea, et mehe nägu oli mustaks värvitud. Süsimustast vahtisid kaks silmavalget otse tema poole.

      Mees kobas kätega enda ees ja sai Linnea jalast kinni, aga naine rapsis ennast lahti ning tal õnnestus elutuppa joosta.

      Köögist läbi ja välja esikusse. Sõrmed pigistasid kramplikult pesapallikurikat. Ta kuulis eemalt lohisevat heli. Kindla käega keeras ta luku lahti ja tõukas välisukse vallali. Alarm läks tööle.

      Linnea võttis sihikule pimedusse mattunud naabermaja. Paljajalu hüppas ta üle aia ja jooksis naabritest vanapaari ukse juurde ja hakkas sellele peksma.

      „Appi, aidake mind!“ karjus ta.

      Tema hüüded uppusid tormi, paistis, et kedagi polnud kodus. Tema enda maja välisuks kiikus tuule käes ja alarm oli vaikinud, pausile läinud. Ta ei julgenud paigale jääda ja oodata, vaid pööras ringi ja jooksis aeda. Kui ta üle aia hüppas, nägi ta meest ukseavas seismas. Linnea tormas tänavat mööda alla, heitis kiireid pilke üle õla. Kõikjal pimedus. Tuul lõõtsus igast suunast. Pesapallikurikas käes, jooksis ta läbi männimetsa viivale rajale.

      Kaugemal mere pool oli veel maju ja ta jätkas nende suunas. Öösärk laperdas tuules. Oksad kriipisid paljaid jalgu ja ta komistas mahalangenud okste otsa.

      Mõne hetke pärast ta peatus ja hingeldas, paljad jalatallad valutasid. Kuu valgustas üht majakatust. Kõige rohkem saja meetri kaugusel. Ta vaatas igas suunas, teadis, et mees oli kusagil seal, ajas teda taga. Edasi, ta peab lihtsalt edasi minema.

      „Palun, aidake mind,“ proovis ta jälle karjuda, kui maja ees seisis.

      Aga hääl ei kandnud. Selle asemel tuli ainult tugev lõõtsutamine. Ta pööras ringi ja jätkas teed ranna poole. Üks suur oks blokeeris tee ja ta kummardus ning roomas selle alt neljakäpukil läbi. Peopesad savised, tõusis ta püsti, nägi puude vahelt vilksatavate paadikuuride katuseid.

      Mul on uut plaani vaja, mõtles ta. Avatud rand, tormine meri, need tundusid vabastuse ja tagasipöördumisväravana.

      Ta tõusis esimesele rannavallile, tundis puitplanke jalge all ja jooksis ühe kuuri taha. Nüüd oli võim tema käes, ta teadis, kui lihtne on siin ära eksida. Ta tahtis edasi kuuride vahele minna ja astus mõne ettevaatliku sammu külmunud liivas. Meri märatses, kõrge pilliroog, mis ranna alguses kasvas, kriipis nahka. Jaks hakkas otsa saama. Kui ta ennast veidi aega peidab, siis äkki annab mees alla. Siis saab ta mööda pillirooäärt edasi minna ja hoida kaugemal teiste majade juures metsa vahele.

      Ta ronis väiksele kuuriverandale, tõmbas jalad konksu ja asetas pesapallikurika haavades põlvede vahele. Surus sõrmenukid vastu suud ja pani teise käe värisevate jalgade ümber. Pilved sööstsid taevas mööda ja kuu peegeldus merepinnalt.

      Higi nirises mööda selga, jäine ja soe ühtaegu.

      Väsimus levis kehasse. Kell pidi liginema seitsmele, mõtles ta ja luges meeleheitliku palve, et mõni tervisejooksja või koeraomanik varsti välja ilmuks.

      Ta toetas pea põlvedele, hammustas ennast reide, kui kuulis lõõtsutavat hingamist. Vaatas üles.

      Kaks valget täppi vahtisid otse tema poole.

      TURVAVÖÖ MÄRGUANDETULI LAES kustus ja näitas, et nad olid teel Sturupi poole saavutanud lennukõrguse. Lennuk oli vaevu pooltäis.

      Kriminaalinspektor Therese Hjalmarsson ehk Tess, nagu kõik peale ta ema teda kutsusid, lasi istme seljatoe allapoole. Häire ­Linnea Håkanssoni kohta Höllvikenis tuli kohe pärast kaheksat hommikul. Kohtumine Stockholmi lahendamata juhtumite rühmaga oli katkestatud ja Tess pidi istuma esimesele koju Malmösse viivale lennukile.

      Koera jalutanud naine märkas elutut keha paadikuuri juures. Kui mõrva detailid selgeks said, ei läinud kaua, kui Malmö politsei­majas kõlasid häirekellad. Rünnakul oli halvaendelisi sarnasusi nende kuritegudega, mille oli toime pannud mõrvar ja vägistaja, keda Taani politsei oli üle kümne aasta taga ajanud. Kas ta võis, pärast mitmeaastast jahtumisperioodi, jälle hoos olla, nüüd lahe Rootsi-poolses küljes? Malmö politsei pidi lisama ühe vägistamise ja ühe uue mõrva viimasel aastal linna tabanud jõhkrate kuritegude niigi pikka nimekirja.

      Tess vaatas välja lennukitiiva poole. Päike pimestas teda ja ta tõmbas aknakatte alla. Ta ei saanud lahti pildist, kuidas Linnea Håkanssoni, seljas ainult öösärk, varahommikul rannani taga aeti.

      Tess sai aru, miks tema kohale kutsuti. Malmö politsei pidi praegu kaasama kõik olemasolevad jõud. Aga see tähendas ka seda, et tema ja ta lahendamata juhtumite osakonna töö katkestati.

      Selle väikese rühma juhina oli ta neile, ja iseendale, l­ubanud, et saavad mõne vana juhtumiga, mis pikaks ajaks kõrvale olid jäetud, lõpuks põhjani minna. Isegi juhtkond oli oma lubaduse andnud. Aga nüüd tuli üks kahtlustatav sarikurjategija vahele.

      Lennuk rappus tugeva tuule käes. Tess tõmbas aknakatte jälle üles ja vaatas möödakihutavaid rahutuid pilvemasse. Vihane orkaan Rut tuli edelast ja nüüd Skåne kohale jõudes selle tugevus suurenes. Uudistes räägiti, et see on viiekümne aasta üks rängimaid torme, hullemad kui nii 2005. kui ka 2007. aasta jaanuaritormid Gudrun ja Per.

      Tess tundis kõrvus rõhumuutust ja haigutas. Mootor vaikis, nad kaotasid kiirust ja mõne sekundi jooksul tundus, nagu seisaksid nad õhus täielikult paigal. Ta haaras refleksiivselt istme käetoest. Ta ei kartnud lendamist. Vastupidi, talle meeldisid suured kõrgused, ülevaade, mille see andis, ja ta eelistas alati aknakohta. Aga need rappumised olid veidi liiga jõhkrad. Lennuki mootor võttis jälle hoogu ja lennuk kerkis.

      Pärast uut õhuauku käis lennukisalongist kahin läbi ja naine Tessi taga turtsatas närviliselt naerda. Tema väike poeg hüüdis lõbustatult: „Ameerika mäed, emme, me sõidame Ameerika mägedel.“

      Stjuardess kõndis vahekäigus.

      „Kas soovite midagi?“

      „Veidi vähem turbulentsi, kui teil on.“

      Tess vaatas üles ja naeratas. Seni, kuni personal oli jalul ja ringi kõndis, ei saanud olukord väga halb olla. Stjuardessi nimesildil seisis „Anette“. Ta kükitas vahekäiku, nägu istme poole. Tess vaatas veidi ringi.

      „Teate, turbulents iseenesest ei ole ohtlik. Ja see siin pole midagi, ütlen ma teile. Eelmisel aastal lendasin Costa Ricas. Seal võime me turbulentsist rääkida.“

      Ta pilgutas Tessile silma ja tegi käega lainetavat liigutust, et näidata, kuidas lennuk oli liikunud.

      „Õhkutõus ja maandumine on need, mille puhul peab ettevaatlik olema,“ sosistas ta ja tõusis püsti.

      Nad pidid maanduma veerand tunni pärast. Tess proovis mõelda, kui õudne pidi olema Costa Rical. Lennuk rappus veel mitu korda. Pärast eelmist õhuauku jäi salongis täiesti vaikseks.

      Tiivatipul välkus lamp ja ta nägi kaugel ühte teist, vastassuunas lendavat lennukit. Pilvede vahelt eristas ta ühte ovaalset järve. Lennuk rappus jälle, nagu vana kinni jäänud lift.

      Tess vajutas nuppu, et seljatugi jälle püsti tõsta, tundis ennast kangena ja soovis, et oleks jõudnud hommikul jõusaalis käia.

      Lennukimootorite mürin vaibus ja stjuardessi hääl täitis salongi. „Daamid ja härrad, oleme alustanud laskumist Sturupi ja Malmö lennuvälja poole. Meeskond ja kapten ...“ Mootor võttis hoogu ja lennuk tegi järsu kaare üle Skåne külmunud niitude, järvede ja alleede.

      Nüüd tuleb