.

Kas boss vajab veel infot?“

      Tess oli jupp aega vait, enne kui sai aru, et see küsimus oli suunatud talle.

      „Ei, see on kõik, aitäh.“

      „Kohutav vaatepilt,“ jätkas Adam. „Ma käisin tund aega tagasi sealt läbi.“

      „Käisid või? Miks?“

      „Me olime nagunii autoga väljas, nii et tahtsin sündmuskohta oma silmaga näha. See on uue juhtumi puhul tähtis.“

      Tess tänas ambitsioonikat nooremkonstaablit ja vajutas kõne kinni. Ta silmitses jälle onni.

      Kõik juhtus alles mõni tund tagasi.

      Piirkonna elanike ustele koputamine ei olnud veel midagi andnud. Üks naabrites arvas, et kuulis naishäält hüüdmas, aga ilma tõttu oli võimatu kindlaks määrata, kust see hääl tuli. Kui ta aknast välja vaatas, nägi kõik tavapärane välja.

      Linneat pidi olema rünnatud tema enda kodus. Kas mõrvar teadis, et naine on üksi kodus? Mis oleks juhtunud, kui lapsed oleksid kodus olnud?

      Silme ette kerkis Timi nägu. Tess sundis mõtted temast eemale. Mitte praegu.

      Ta pööras ringi ja vaatas merele. Kõik rääkis selle poolt, et ­Linnea põgenes randa ja et mees tuli talle järele. Mida ta ise oleks teinud, kui ta oleks ühel saatuslikul tormisel hommikul tagaajamise käigus siia sattunud? Meri oli nagu tume ja läbitungimatu sein onnide ja ranna ees. Ta mõtles läbitud katastroofikursustele. Kui olla politseinikuna relvastamata või kui vastupanu on liiga suur, peab esmajoones põgenema. Teisisõnu leidma peidupaiga. Ründamine oli viimane väljapääsutee.

      Arvatavasti oli Linnea olnud sunnitud tegema kolmandat asja kõigepealt, alustama rünnakuga. Seejärel oli ta põgenenud ja lõpuks proovinud ennast peita.

      Tess sulges silmad. Tal oli pilt Linneast võrkkestal, nägi tumeda­juukselise naise põgenemist läbi metsa. Ta leiti ilma jalatsiteta, ta pidi paljajalu külma ja tuule käes edasi komberdama.

      Võib-olla oli ta onnide juures tundnud korraks lootust tärkavat. Siis ilmus mees välja ja ta ei saanud enda kaitsmiseks enam midagi teha.

      Pesapallikurikas oli onni juures alles, kui naine leiti. Kurjategija ei olnud sellest vabanemiseks jõupingutusi teinud. See saadeti analüüsi, aga Tess kahtlustas, et nad ei leia midagi.

      Onni ees nägi Tess kustunud lõkke jälgi.

      „Uus või vana?“ küsis ta onni juures tegutsevalt kriminaal­tehnikult ja osutas lõkkekohale.

      „Vähemalt mõned päevad vana,“ vastas Ljungströmi-nimeline kriminaaltehnik. „Ühes onnis veidi eemal oli vandaalitsetud, arvatavasti saadi lõkkes kasutatud puit sealt. Kallis lõbu. Selle piirkonna onnid maksavad üle kümne tuhande krooni.“

      „Kui kaua ta siin vedeles?“

      „Surnukeha oli üsna jahtunud, ent oletatavasti maksimaalselt pool tundi, enne kui suri. Koera jalutav naine leidis ta poole kaheksa paiku.“

      Nad seisid vaikides onni juures. Taamal tungisid jäljekoerte haugatused läbi valju merekohina.

      „Esimene vereplekkide analüüs näitab, et rünnak ise toimus verandal, naine proovis ennast kaitsta, ent sai oletatavasti ühe hoobi juba seal. Siis vedas mees ta liiva sisse, kus toimus vägistamine.“

      Ljungström näitas lohistamisjälgi.

      „Verejäljed pesapallikurikal. Kurjategija lõi naist pähe ja vedas ta verandale, kust ta leiti.“

      „Surma põhjus?“

      „Selged kägistamisjäljed kaelal.“

      „Kingajälgi?“

      „Raske pinnas, millel neid kinnitada, liiga lahtine liiv. Aga me saatsime ühe poolpiduse kipsijäljendi teele. Vaatame, mis analüüsid annavad.“

      „Kas tal oli telefon kaasas?“

      „Ei, ja majas lauatelefoni pole. Tema mobiil on välja lülitatud ja kadunud.“

      „Kes selle onni omanik on?“

      „Perekond Sandberg. Elavad siin ühes majadest, aga nad läksid kaheks nädalaks Taimaale reisile.“

      Tess tänas tehnikut. Kõvad väikesed vihmapiisad piitsutasid vastu põski.

      Lained oli kõrged ja kõmisevad, kui lõid vastu randa, seda vähest, mis sellest alles oli. Rannariba oli vaevu paar meetrit lai ja seda ääristasid sajad rõõmsavärvilised rannaonnid. Tess teadis, et need olid ihaldatud. Falsterbo-Skanör oli nagu tirp meres ja Näset, nagu seda siin kutsuti, oli rikka rahva paradiis. Probleemid, millega siin maadeldi, hoiti koduseinte vahel varjus.

      Kui Tess ümber pööras, nägi ta Marie’d metsast välja tulemas.

      „Koerad aitasid välja selgitada, kuidas ta läbi metsa liikus,“ ütles ta hingeldades. „Seal näeb välja nagu mingi neetud katastroofi­piirkond kõigi mahakukkunud okste ja puudega.“

      Nad lahkusid rannalt ja kõndisid auto poole.

      Nooremkonstaabel Adam Wikman helistas jälle.

      „Me saime esimese kohtumeditsiinilise raporti, nad usuvad, et ta proovis naise genitaale pärast pesta.“

      „Pesta?“ küsis Tess. „Miks küll?“

      „Jah, mul pole aimugi. Aga Taani kriminaalpolitsei sõnul on samu jälgi nähtud Valby-mehe varasemate ohvrite juures. Kas boss tuleb siia?“

      Tess osutas telefonile ja naeratas Marie’le.

      „Jah, boss on teel tagasi.“

      Marie kergitas kulme, kui Tess kõne lõpetas.

      „Adam Wikman? Issand jumal, ta peaks proovima maha rahuneda.“

      „VAALIUMIRANNIK,“ ÜTLES OLA Makkonen ja naeratas.

      Tess Hjalmarsson ja kriminaalkomissar Per Jöns vaatasid teda küsivalt.

      „Tuntud hüüdnimi, mida tihti kasutab Vellinge sotsiaalamet,“ selgitas Makkonen häält tõstes.

      Malmö politseihoonet renoveeriti parajasti ja vali puurimislärm täitis ruumi ees oleva koridori.

      „Höllvikeni prouad krõbistavad vaaliumit süüa, et igavust välja kannatada.“

      Jöns sügas kergelt oma punakat habemetüügast.

      „Sellest Linnea Håkanssoni kodus jälgi polnud,“ ütles ta.

      „Ei, ta oli sinna alles kolinud ja noor, polnud veel jõudnud retsepti välja osta,“ ütles Makkonen.

      Ta nägi välja, nagu oleks otse jõusaalist tulnud. Paksud blondid juuksed olid korralikult küljele kammitud.

      „Ma elasin ise mitu aastat seal,“ jätkas ta. „Reede pärastlõunati näevad Ica Toppeni poe töötajad kurja vaeva, et kõiki kaupu tagasi oma kohale panna, teate, miks?“

      Tess ja Jonas vaatasid jälle teineteisele otsa.

      „Nojah, naised korjavad korvi homaare, vähke ja kallist liha, et üksteisele muljet avaldada. Siis poetavad nad kassale liginedes kaubad siia-sinna, et mitte nende eest maksta. Kõige tähtsam on fassaadi hoida.“

Tess Hjalmarson niheles rahutult toolil. See, et Jöns oli uurimisse kaasanud kriminaalinspektor Ola Makkoneni, keda osa kutsus ka Mackaniks1, oli oodatav, ta oli raskete kuritegude alal üks kogenumaid uurijaid. Ja Per Jöns, raskete kuritegude uurimis­rühma uus juht Lõuna politseipiirkonnas, vajas enda kõrvale praegu nii Makkoneni kui Tessi. Aga Tess ei usaldanud Makkoneni, kellele meeldis liiga palju end meedias näidata ja koos oma advokaadist abikaasaga Malmö üksikutel punase vaiba üritustel käia.

      Tess kahtlustas, et Makkonen oleks võinud sama hästi töötada näitleja, saatejuhi või kellegi muuna, kelle koht on rambivalguses.