Lahendamata juhtum. Kadunud tüdrukud. Tina Frennstedt

      Tina Frennstedt

      Lahendamata juhtum

      Kadunud tüdrukud

      Rootsi keelest tõlkinud Kadri Okas

      Originaal:

      Tina Frennstedt

      Cold Case: Försvunnen

      Bokförlaget Forum

      Toimetanud Liisi Lees-Leesmaa

      Kaane kujundanud Piia Stranberg

      Kaanefotod: Shutterstock / Laura Montenegro Jaramillo /

      Werner Mueller Schell / Vladimir Konovalov

      Copyright © Tina Frennstedt, 2019

      First published by Bokförlaget Forum, Stockholm, Sweden

      Published in the Estonian language by arrangement

      with Bonnier Rights, Stockholm, Sweden and Banke,

      Goumen & Smirnova Literary Agency, Sweden

      Autoriõigus tõlkele: Kadri Okas ja OÜ Eesti Raamat, 2020

      ISBN 978-9949-091-20-1

      ISBN 978-9949-091-21-8 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat

      E-raamat OÜ Flagella

      Alisonile

      KOLMAPÄEV,

      7. VEEBRUAR 2018

      ORKAAN RUT KÕMISES Skåne ranniku poole. See möirgas männivõrades, peksis vastu maad, samas kui oksad maja ümber maha kukkusid.

      Linnea Håkansson süütas öökapilambi ja astus akna juurde. Ninaots läks tuuletõmbusest külmaks. Nöör peksles palavikuliselt vastu lipuvarrast. Mullu suvel, nende esimesel selles majas, lõi välk ühte mändi. Puu läks keskelt pooleks ja kukkus otse naabermaja peale. Pärast seda suhtus Linnea kõrgetesse mändidesse pinge ja valvsusega. Ta tõmbas ruloo alla, lahkus toast ja läks väikesest trepist üles kööki ning täitis veekeetja.

      Ta nägi vaimusilmas, kui tormine peab olema meri, kuidas lained viskuvad üles ja uhuvad rannariba ära.

      Kui tee oli tõmmanud, ronis ta tekki mähkununa elutoa suurele hallile diivanile. Uus tugev tuuleiil haaras majast, torm keeldus välja jäämast, see vilises ja koputas maja igas nurgas.

      Uudistes näidati kraanat, mis kõikus kontrollimatult Malmö kesklinnas. Kõik lähedalasuvad majad olid evakueeritud.

      Mingi kriipiv hääl sundis teda tõstma pilgu telekalt aknale. Miski kaapis vastu aknaklaasi. Ruloo laperdas tuuletõmbuses ja lambid vilkusid. Ta tõusis püsti ning tegi tiiru köögis ja esikus. Heitis pilgu ukse poole.

      Peagi pidi Mats helistama, ta teadis seda. Ka tema oli olnud täna tööreisil. Linnea ise oli külastanud Clarioni hotelli Umeås ja jõudnud hilja koju. Lapsed ööbisid vanavanemate juures. Halb ajastus. Siia kolides ei olnud ta valmis tundeks, mis kaasnes esimesel korrusel elamisega. Tänavalt nägid kõik suurtest akendest otse sisse, eriti talvel. Nagu elaks mändidega ümbritsetud akvaariumis.

      Silmanurgast nägi ta köögiukse kohal suurt hõbedast kella. Aeg lähenes üheksale ja Linnea läks vannituppa ennast ööseks valmis seadma. Ta pruuni tukka hoidis üleval diadeem, kui ta ihupiima näkku määris.

      Valju paugu peale haaras ta kraanikausist.

      Mänd. Nüüd see juhtuski, nüüd kukkus see majale peale. Ta keeras kraani kinni ja läks ettevaatlike sammudega kööki. Tuli vilkus jälle ja ta heitis kiire pilgu köögi lakke, kust puu pidi olema läbi kukkunud, aga kõik oli tavapärane. Metsakohin levis läbi maja, kui ta esikule lähenes. Miski eeskojas paukus. Ta pani kõrva vastu ust, avas selle ja kobas käega piki seina lambilüliti järele. Niipea kui ta eeskotta jõudis, lõi külm talle vastu. Väike aken oli pärani lahti läinud. Ta tegi paar sügavat kergendatud hinge­tõmmet. Edasi-tagasi kõikuv tänavavalgusti heitis tema poole rahutut kuma. Ta tõmbas akna kinni ja pani haaki.

      Linnea jättis välisvalgustuse sisse, sisestas koodi ning pani esiku ja köögi alarmi alla.

      Kui ta edasi magamistoa poole läks, kriipis miski jälle akent. Kuidas ta saab siin elamisega üldse kunagi harjuda? Otsusekindlate sammudega läks ta akna juurde ja tõmbas ruloo üles. Ta surus näo vastu külma klaasi ja vaatas välja. Miski liikus siseõuel väikese pruuni õuemaja juures. Ta teravdas pilku, aga vari oli kadunud. Metskits, ütles ta endale. See oli metskits, ei midagi muud. Nüüd ei kavatsenud ta sellel neetud tormil rohkem võimu haarata. Ta läks magamistuppa, tõmbas ukse häälte summutamiseks enda järel kinni ja tiris päevateki voodilt maha.

      Telefon helises. Linnea viskus täispikkuses voodile, et mobiilini ulatuda ja vastas.

      Mats kuulis, et ta on ärritunud.

      „Lihtsalt see kohutav torm, kõik vihiseb, vilgub ja koliseb. Kas see ei lõppegi ära? Ja just siis, kui ma kavatsesin magama minna, lendas eeskojaaken pärani lahti.“

      „Ma tean,“ vastas Mats, „välja minemise eest on hoiatatud. Ma parandan akna homme ära.“

      Nad rääkisid veidi aega ja tasapisi tundis Linnea, kuidas rahu ta kehas levis. Kui nad kõne lõpetasid, võttis ta raamatu ja hakkas lugema. Keset lauset vilkus tuli uuesti ja seejärel jäi toas pimedaks. Ta pani raamatu voodile, istus vaikselt ja kuulas väljas märatsevat tormi.

      See veel puudus.

      Ta ohkas valjult, tõusis voodist üles, pani mobiiltelefoni taskulambi põlema ja läks akna juurde. Naabermaja välisvalgustus oli samuti kustunud. Ta kummardus ja võttis öökapi sahtlist tikud, süütas aknal hõbeküünlajalgades olevad küünlad ja ronis jälle teki alla. Leegid värelesid tuuletõmbuses.

      Ta helistas Matsile.

      „Nüüd läks elekter ära. Õnneks laadisin telefoni täis.“

      Ta soovis, et lapsed oleksid kodus. Selles polnud mingit loogikat, aga ta tundis ennast alati palju rahulikumalt ja turvalisemalt, kui nad olid lähedal. Mats kinnitas talle, et vool tuleb peagi tagasi.

      Linnea proovis tormist mitte välja teha, sisendas endale, kui mõnus on homme, kui see on vaibunud. Ta tõusis üles, puhus küünlad ära ja ronis jälle teki alla.

      Esimene kord, kui ta kuulis nõrka kääksumist magamistoa ees, pööras ta ennast voodis ainult pooleldi ringi. Ta keha oli raske, oli maganud rahutult.

      Teine kord oli ta täiesti ärkvel.

      Ta proovis öökapilampi põlema panna, ent mõistis, et elekter oli ikka veel ära. Mobiiliekraani tugev valgus pimestas teda, kell oli pool kuus. Ta võttis mobiili ja pani selle kõhu vastu. Väljas jätkas torm mändide väänamist ja rebimist.

      Jälle kostis nõrk nagin. Ja jälle. Nüüd veelgi selgemalt, elutoast.

      Ta tõmbas ennast aeglaselt voodipeatsi najale istuma, mõtles tuulega lahti läinud aknale. Kas see oli võinud uuesti juhtuda, võib-olla oli seekord mõni kass läbi akna sisse hüpanud? Aga kassil pole saapaid jalas.

      Nad olid Matsiga varemgi sarnase nagisemise peale ärganud. Hiljem olid nad aru saanud, et see oli parkett, mis oli mängima hakanud. Nad lugesid netist, et puitpõrandale pandud parkett on liikuv. Kui aken on lahti ja radiaatorid sees, võib temperatuuri vaheldumine tekitada hääle, nagu keegi kõnniks parketil.

      Nad olid enda üle naernud, aga praegu oli naermine viimane asi, mida Linnea teha tahtis. Ta tundis ennast ühtaegu ärkvel ja kurnatuna. Pea kohises ja tuksles võidu südamega, mis tugevatest löökidest valutas. Ta hõõrus kätega nägu, andis põsele tugeva laksu, et üles ärgata.

      Kui sammud uksele lähenesid, ta enam ei kõhelnud. Ta kummardus ja võttis voodi alt pesapallikurika, lohistas ennast aeglaselt jalutsisse, pani iPhone’i koos taskulambiga aluspükste serva vahele ning ootas ja valvas. Uued selged sammud.

      Eileõhtune viha tuli tagasi. Kui tegu on murdvargaga,