Meremaa triloogia II. Tehanu. Teine tuul. Ursula K. Le Guin

kartis julmust, vägistamist ja tuld. Kas hirm oligi see side, mis teda lapsega köitis?

      „Goha,” küsis Therru, kes kükitas kandadel virsikupuu all ja vaatas paakunud suvisel maapinnal kohta, kuhu ta oli virsikukivi istutanud, „mis asjad on lohed?”

      „Lohed on väga suured,” ütles Tenar, „nagu sisalikud, aga laevast pikemad – majast suuremad. Neil on tiivad nagu lindudel. Nad hingavad tuld välja.”

      „Kas nad mõnikord siia tulevad?”

      „Ei,” vastas Tenar.

      Therru rohkem enam ei küsinud.

      „Kas Sambla-tädi on sulle lohedest rääkinud?”

      Therru raputas pead. „Sina rääkisid,” vastas ta.

      „Ah nii,” ütles Tenar. Ja lisas kohe: „See virsikukivi, mille sa mulda panid, vajab kasvamiseks vett. Kord päevas, kuni vihma sadama hakkab.”

      Therru tõusis püsti ja lippas ümber nurga kaevu juurde. Tema sääred ja jalad olid täiuslikud ja vigastamata. Tenarile meeldis vaadata, kuidas ta kõndis või jooksis – tõmmud tolmused ilusad väikesed jalad maapinnal liikumas. Laps tuli tagasi, Ogioni kastekann käes, ta tassis selle kohale ja vallandas istutamiskohas väikese üleujutuse.

      „Nii et sa siis mäletad seda lugu ajast, mil inimesed ja lohed olid üks ja seesama rahvas… Ma rääkisin, kuidas inimesed tulid siia, ida poole, aga kõik lohed jäid kaugetele läänesaartele. Väga, väga kaugele.”

      Therru noogutas. Näis, et ta ei kuulagi, aga kui Tenar osutas läänesaari nimetades merele, keeras Therru näo kõrge helendava silmapiiri poole, mis paistis ülesseotud oataimede ja lüpsilauda vahelt.

      Lüpsilauda katusele ilmus üks kits ning sättis ennast küljega nende poole, pea uhkelt püsti; ilmselt pidas ta ennast mägikitseks.

      „Sippy on jälle lahti pääsenud,” ütles Tenar.

      „Assss! Assss!” hüüdis Therru Kanarbiku kitsekutsumise hüüet matkides ning Kanarbik ise ilmus ka oapõllu tara juurde, hüüdes katusel olevale kitsele assss!, kuid kits ei teinud teda märkamagi ning silmitses hoopis mõtlikult ubasid.

      Tenar jättis nad kolmekesi Sippy püüdmise mängu mängima. Ta kõndis oapõllust mööda kaljuservale ja hakkas seda mööda minema. Ogioni maja asus külast eemal ja lähemal kui ükski teine maja Overfelli mäerinnakule, mis moodustas siin järsu, rohtunud ning kaljueenditest ja rahnudest liigendatud nõlvaku, kus sai kitsi karjatada. Põhja poole minnes muutus langus üha järsemaks, mäesein langes püstloodis alla ning rajal paistis suure rinnaku kaljupind mullast läbi, aga umbes miili kaugusel külast oli Overfell ahenenud pelgaks punaka liivakivi eendiks mere kohal, mis kaks tuhat jalga allpool tema jalamit õõnestas.

      Seal Overfelli kaugeimas otsas ei kasvanud midagi peale samblike, kiviürdi ja siin-seal mõne tuulest kidurdatud sinise kirikakra, mis olid nagu karmile murenevale kivile pillatud nööbid. Kaljuveerest sisemaa pool põhjas ja idas kõrgus kitsa sooriba kohal tume ja tohutu Gonti mägi, mis oli peaaegu tipuni metsaga kaetud. Kalju asus nii kõrgel lahe kohal, et ainult alla vaadates paistsid selle väliskaldad ja Essary udused madalikud. Neist kaugemal lõunas ja läänes polnud midagi peale mere kohal kummuva taeva.

      Re Albis elades oli Tenarile meeldinud seal kaljueendil käia. Ogion oli armastanud metsa, aga Tenar, kes oli elanud kõrbes, kus sadade miilide raadiuses võis kohata ainult jässakaid virsiku- ja õunapuid, mida lõpututel suvedel käsitsi kasteti, kus ei kasvanud hõlpsalt midagi rohelist ega niisket, kus polnud üldse midagi peale mäe, ääretu tasandiku ja taeva – temale meeldis kaljueend rohkem kui ahistav mets. Talle meeldis, kui tema pea kohal ei olnud üldse midagi.

      Talle meeldisid ka samblikud, hall kiviürt ja ilma varreta kirikakrad; need olid talle omased. Ta istus mõne jala kaugusel kaljuseinast laugele kivisele nõlvale ja vaatas merele, nagu tal oli olnud kombeks teha kunagi ammu. Päike oli palav, aga lakkamatu tuul jahutas higi tema näol ja käsivartel. Ta nõjatus kätele toetudes tahapoole ega mõelnud millestki, päike, tuul, taevas ja meri täitsid teda, muutsid ta päikesele, tuulele, taevale ja merele läbipaistvaks. Aga tema parem käsi tuletas Tenarile oma olemasolu meelde ning ta vaatas, mis tema peopesa torgib. See oli tilluke ohakas, mis lümitas liivakivi praos ja sirutas suure vaevaga oma värvituid ogasid valguse ja tuule poole. Ohakas noogutas jäigalt tuule käes ja seisis kivisse juurdununa tuulele vastu. Tenar silmitses ohakat tükk aega.

      Kui ta jälle merele vaatas, nägi ta seal sinavas hämus, kus meri taevaga kokku sai, saare sinetavat triipu – see oli Oranea, Sisesaartest kõige idapoolsem.

      Ta vahtis unelevalt seda nõrka unenäolist ilmutust, kuni tema pilku paelus läänes mere kohal lendav lind. See ei olnud kajakas, sest ta lendas sujuvalt, ning pelikani kohta lendas ta liiga kõrgel. Kas see oli metshani või oli saarte vahele tulnud albatross, see ulgumere suur ja haruldane rändur? Tenar jälgis aeglasi tiivalööke kõrgel eemal pimestavas õhus. Siis tõusis ta püsti, taganes pisut kaljuservast kaugemale ja jäi liikumatult seisma, süda rinnus pekslemas ja hing kinni, kui ta jälgis looklevat raudhalli keha, mida kandsid edasi pikad tulipunased lennunahkadega tiivad, väljasirutatud küüniseid ja suitsukeermeid, mis lohe taga õhus hajusid.

      Lohe lendas otse Gonti saarele, otse Overfellile, otse tema juurde. Tenar nägi sädelevaid mustjasruugeid soomuseid ja läikivat piklikku silma. Ta nägi punast keelt, mis oli tulekeel. Kui kaljueendile laskuma hakkav lohe sisiseva möirgega tuld ohkas, tõi tuul endaga kaasa kõrbelõhna.

      Lohe jalad puudutasid tärinal kaljupinda. Ogaline saba lõgises ja vingerdas ning erepunased tiivad vajusid neist läbi kumavas päikesevalguses kahinal ja kohinal soomustatud külgedele kokku. Pea pöördus aeglaselt. Lohe vaatas naist, kes seisis tema vikatiterasid meenutavate küüniste haardeulatuses. Naine vaatas lohet. Ta tundis lohe kehast õhkuvat kuumust.

      Tenarile oli öeldud, et inimesed ei tohi lohele silma vaadata, aga ta ei hoolinud sellest. Lohe vaatas talle otse näkku oma soomuskilbi varjus asuvate kollaste silmadega, mis paiknesid teineteisest kaugel kitsa nina ning puhevil ja suitsevate ninasõõrmete kohal. Ja Tenari väike pehme nägu ja tumedad silmad vaatasid talle otse vastu.

      Kumbki ei lausunud sõnagi.

      Lohe keeras pea natuke kõrvale, et ta naist rääkima hakates tuhaks ei põletaks, aga võib-olla ta hoopis naeris, lastes oranži tulepahvaku saatel kuuldavale valju haa!

      Siis tõmbas ta keha küüru ja hakkas küll rääkima, aga mitte Tenariga.

      „Ahivaraihe, Ged,” ütles lohe üsna leebelt ja suitsuselt, näitas korraks oma leegitsevat keelt ja langetas pea.

      Alles siis nägi Tenar meest kaksiratsa lohe seljas. Ta istus kaela taga kahe kõige pikema ogamõõga vahel, mis ridastikku lohe selgroost välja kasvasid, otse õlanukkide kohal, millest said alguse tiivad. Tema käed olid klammerdunud lohe kaela mustjasruuge soomuse külge ning tema pea toetus vastu ogamõõga juurt, otsekui oleks ta maganud.

      „Ahi eheraihe, Ged!” ütles lohe pisut valjemini oma pika suuga, mis näis pidevalt naeratavat, paljastades kollakad, valge ja terava otsaga hambad, mis olid niisama pikad nagu Tenari küünarvars.

      Mees ei liigutanud.

      Lohe pööras oma pikka pead ja vaatas uuesti Tenarile otsa.

      „Sobriost,” ütles ta sosinal, mis meenutas terase kriginat vastu terast.

      Seda Loomiskeele sõna Tenar teadis. Ogion oli õpetanud talle sellest keelest kõik, mida ta õppida tahtis. Mine üles, ütles lohe, roni selga! Ja ta nägi ülesmineku astmeid. Küünistega käpp, kõver tiivakont, õlaliiges, esimene tiivalihas: neli astet.

      Tenar ütles samuti haa!, aga mitte naerdes, vaid püüdes tagasi saada hinge, mis kippus tal kurku kinni jääma, ning ta langetas hetkeks pea, et saada võitu pead pööritama panevast nõrkusest. Siis astus ta edasi, möödus küünistest, pikast huulteta suust ja piklikust kollasest silmast ning ronis lohe õlale. Ta võttis mehel käsivarrest kinni. Mees ei liigutanud, aga