Meremaa triloogia II. Tehanu. Teine tuul. Ursula K. Le Guin

et lastel on lapsenimi, kõigil on tavanimi ja võib-olla ka hüüdnimi. Eri inimesed võivad sind eri moodi kutsuda. Sina oled minu Therru, aga võib-olla antakse sulle vanemaks saades ka hardikeelne tavanimi. Aga kui sinust saab naine ja kui kõik kombekohaselt tehakse, antakse sulle ka päris nimi. Selle annab sulle keegi, kellel on päris väge, kas võlur või maag, sest nime andmine on nende vägi, nende kunst. Ja seda nime ei ütle sa võib-olla kunagi ühelegi teisele inimesele, sest sinu päris nimes on sinu terve olemus. See on sinu jõud, sinu vägi, aga teistele tähendab see riski ja koormat, seepärast tuleb see teadmine kellelegi anda ainult äärmise vajaduse või väga suure usalduse korral. Aga suur maag, kes teab kõiki nimesid, võib teada su päris nime, isegi kui sa seda talle ei ütle.

      Niisiis seisis Ogion, kes on suur maag, seal muuli lähedal majakese ukse taga ja vana naine tegi ukse lahti. Ogion astus tagasi, tõstis oma tammise saua ja tõstis ka käe vaat niiviisi, otsekui tulekuumuse eest kaitseks, ning lausus hämmastuse ja hirmuga valjusti naise päris nime: „Lohe!”

      Ogion rääkis mulle, et sel esimesel hetkel ei näinud ta ukseavas mitte naist, vaid möllavat tulelõõma, veiklevaid kuldseid soomuseid ja küüsi ning lohe suuri silmi. Öeldakse, et lohele ei tohi silma vaadata.

      Siis kadus see kõik ja Ogion ei näinud enam mitte lohet, vaid ukseavas seisvat vana ja pisut küürus naist, pikka vana suurte kätega kalurinaist. Naine silmitses omakorda Ogioni. Ja naine ütles: „Tule sisse, isand Ogion!”

      Ogion astuski tuppa. Naine pakkus talle kalasuppi, nad sõid ja ajasid siis kolde ees juttu. Maag arvas, et naine on kujumuutja, aga ta ei teadnud, kas tegemist on naisega, kes suudab muuta ennast loheks, või lohega, kes suudab muuta ennast naiseks. Nii küsiski Ogion talt lõpuks: „Kas sa oled naine või lohe?” Naine aga ei vastanud, vaid ütles: „Ma laulan sulle ühe loo, mida ma tean.””

      Therrul sattus kivike kinga sisse. Nad peatusid, võtsid selle välja ning läksid väga aeglaselt edasi, sest tee tõusis järsult mäkke kivirahnude vahel, mille kohal rippusid tihnikud, kus tsikaadid laulsid suvekuumuses.

      „Ja naine laulis talle, Ogionile, säärase loo.

      „Kui Segoy tõstis aegade alguses maailma saared merest, olid lohed esimesed olevused, kes sündisid maast ja maa kohal puhuvast tuulest. Nii on öeldud „Loomislaulus”. Aga naise laulus räägiti ka sellest, et tol ajal, aegade alguses, olid lohed ja inimesed ühed. Nad olid üks rahvas, üks rass, neil olid tiivad ja nad kõnelesid Päris Keelt.

      Nad olid ilusad, tugevad, targad ja vabad.

      Aga miski ei saa eksisteerida ajas muutumata. Nii hakkas loherahva seas mõni üha enam lendu ja metsikut elu armastama ning tahtis üha vähem tegemist teha loomisega, õppimisega, majade ja linnadega. Nemad tahtsid ainult üha kaugemale ja kaugemale lennata, jahti pidada ja oma saaki süüa, nad olid võhiklikud ja hoolimatud ja ihkasid aina suuremat vabadust.

      Teine osa loherahvast ei hoolinud aga enam lendamisest, nemad kogusid hoopis aardeid, rikkust, seda, mida sai valmistada või õppida. Nad ehitasid oma aarete hoidmiseks maju ja kantse, et nad saaksid kõik saavutatu lastele edasi anda, ning ihkasid üha rohkem ja rohkem varandust. Ja nad hakkasid kartma oma metsikuid hõimukaaslasi, kes võisid kohale lennata ja kogu nende kalli kogutud varanduse hävitada, selle lihtsalt hoolimatusest ja metsikusest leegilõõmas põletada.

      Metsikud lohed ei kartnud midagi. Nad ei õppinud midagi. Et nad olid võhiklikud ja kartmatud, ei osanud nad ennast päästa, kui lennuvõimetud neid nagu loomi lõksu püüdsid ja tapsid. Aga siis lendasid kohale järgmised metsikud suguvennad, süütasid ilusad majad põlema, laastasid ja tapsid. Kõige tugevamad metsikute ja tarkade hulgast tapsid üksteist esimesena.

      Need, kes kõige rohkem kartsid, peitsid end võitlemise asemel ära, aga kui nad ennast enam peita ei saanud, jooksid nad minema. Nad kasutasid oma asjade valmistamise oskust, meisterdasid paadid ja purjetasid itta, eemale läänesaartest, kus nende suured tiivulised suguvennad varemetes tornide vahel sõdisid.

      Nii hakkasid need olevused, kes olid olnud ühekorraga lohed ja inimesed, muutuma ning neist sai kaks rahvast – lohed, keda jäi üha vähemaks ja kes läksid üha metsikumaks, sest nende lõputu ja arutu ahnus ja viha pillutasid nad laiali Lääneraja kaugetele saartele; ja inimesed, kelle arv rikastes linnades ja asulates üha kasvas, nii et nad asustasid Sisesaared ning kogu lõuna- ja idakaare. Aga nende seas oli mõni, kes hoidis alles lohede teadmised – Loomise Päris Keele –, ning nemad on nüüd võlurid.

      Aga meie seas on ka neid, oli laulus öeldud, kes teavad, et nad olid kunagi lohed, ning lohede seas on mõni, kes teab, et nad on meiega suguluses. Ja nemad räägivad, et kui üks rahvas hakkas kaheks jagunema, läks osa neist, ikka veel ühtaegu nii inimesed kui lohed, ikka veel tiivulised, mitte itta, vaid läände, purjetas Ulgumerel, kuni jõudis maailma teisele poolele. Seal elavadki need suured tiivulised, nii metsikud kui ka targad, inimmõistuse ja lohesüdamega olendid nüüd rahus.” Ja siis hakkas naine laulma:

      Kaugemal läänes kui lääs

      eemal kuivast maast

      minu hõim tantsib sääl

      teiste tuulte pääl.

      Niisugune oligi Kemay Naise laulus jutustatud lugu ning see lõppeski nende sõnadega.

      Siis lausus Ogion talle: „Sind esimest korda nähes nägin ma sinu tõelist olemust. See naine, kes istub koos minuga kolde ees, ei ole midagi rohkemat kui tema seljas olev kleit.”

      Aga naine raputas pead, puhkes naerma ja ütles ainult: „Mis siis viga, kui see kõik nii lihtne oleks!”

      Mõne aja pärast tuli Ogion tagasi Re Albisse. Ja kui ta oli mulle selle loo jutustanud, ütles ta: „Sellest päevast saadik olen ma kogu aeg mõelnud, kas keegi, olgu siis inimene või lohe, on käinud kaugemal läänes kui lääs; kes me üldse oleme ja kus peitub meie terviklikkus…” Therru, kas sul hakkab kõht tühjaks minema? Paistab, et seal ülal, kus tee käänaku teeb, on istumiseks hea koht. Võib-olla paistab sealt ka kaugel all mäejalamil asuv Gonti sadam. See on suur linn, suurem veel kui Valmouth. Kui me käänakuni jõuame, istume maha ja puhkame natuke.”

      Kõrgel teekäänakul said nad tõesti vaadata laiu metsaga kaetud nõlvu ja kiviseid aasu ja lahe ääres asuvat linna ning näha kaljusid, mis valvasid lahesuuet, ja tumedal veel laastudena või vesisitikatena liuglevaid laevu. Kaugel eespool nende teeraja kohal eendus mäeseinast üksik kalju – see oli Overfell, millel asus Re Albi küla, Pistrikupesa.

      Therru ei kurtnud väsimust, aga kui Goha peagi küsis: „Noh, kas hakkame edasi minema?” raputas tee ning taeva- ja meresügavike vahel istuv laps pead. Päike paistis soojalt ning nad olid orus söödud hommikueinest saadik pika tee maha käinud.

      Goha võttis veepudeli välja ja nad jõid uuesti, siis andis naine lapsele kotikese rosinate ja hikkoripähklitega.

      „See paik, kuhu me läheme, paistab juba,” ütles Goha, „ja kui võimalik, tahaksin ma enne pimedat kohale jõuda. Ma ei malda oodata, millal ma Ogioni näen. Küllap sa väsid väga ära, aga me ei kõnni kiiresti. Ja tänase öö veedame seal turvalises ja soojas majas. Jäta kott enda kätte, pista see vöö vahele. Rosinad tegid su jalad tugevaks. Kas sa tahaksid saua – nagu võluritel –, et sul oleks kergem käia?”

      Therru mugis rosinaid ja noogutas. Goha võttis noa, lõikas lapsele tugeva sarapuuvõsu, märkas siis teest kõrgemal mahalangenud lepapuud, murdis selle küljest ühe haru ning laasis selle endale tugevaks ja kergeks kepiks.

      Nad asusid uuesti teele ja laps rühkis rosinatest turgutatuna naise kõrval. Goha laulis nende mõlema lõbuks armastuslaule ja lamburilaule ja Keskorus õpitud ballaade, aga äkitselt vakatas ta keset laulu. Ta peatus ja sirutas käe hoiatavalt välja.

      Neli meest nende ees teel olid neid märganud. Polnud mõtet katsuda metsa peitu minna, et oodata, kuni nad edasi või mööda lähevad.

      „Rändajad,” ütles Goha vaikselt Therrule ja sammus edasi. Ta surus lepakepi tugevasti pihku.

      Lõokese