Meremaa triloogia II. Tehanu. Teine tuul. Ursula K. Le Guin

jalgu kriimustades teisele poole ronima ja kangutama ka tema parema käe lahti sarvja mügariku küljest ogamõõga juure juures. Ta sai Gedi niikaugele, et see võttis tema kätest kinni ning pooleldi tassis ja pooleldi tiris mehe mööda neid nelja kummalist astet maa peale.

      Ged virgus piisavalt, et katsuda Tenarist kinni hoida, aga temas ei olnud jõuraasugi. Ta vajus lohe seljast kaljule otsekui mahalaaditud kott ja jäi sinna lamama.

      Lohe pööras oma tohutu suurt pead ning nuuskis ja nuhutas täiesti loomaliku liigutusega mehe keha.

      Siis tõstis lohe pea ning ka tiivad kerkisid valju ja metalse heli saatel poolenisti üles. Ta nihkus Gedist eemale kaljuserva poole. Pöörates oma pead ogalise kaela otsas, vaatas lohe veel korra Tenarile silma sisse ning tema põletusahju kuiva praginaga sarnanev hääl ütles: „Thesse Kalessin.”

      Meretuul vilistas lohe poolavatud tiibades.

      „Thesse Tenar,” vastas naine selge väriseva häälega.

      Lohe vaatas üle mere läände. Ta väänas raudsete soomuste kilina ja ragina saatel oma pikka keha, lõi siis järsku tiivad lahti, võttis hüppeks hoogu ja kargas otse kaljult tuulde. Lohisev saba täkestas libisedes liivakivi. Punased tiivad vihisesid alla, kerkisid ja vihisesid veel kord, ning juba oligi Kalessin maast kaugel ning lendas otse edasi, lendas läände.

      Tenar jälgis lohet, kuni see polnud suurem kui metshani või kajakas. Õhk oli külm. Kui lohe oli olnud seal, oli tema sisemine tuli kütnud õhu palavaks nagu sulatusahjus. Tenar värises. Ta istus Gedi kõrvale kaljule ja hakkas nutma. Ta peitis näo käsivarte vahele ja nuttis valjusti. „Mida ma teha saan?” ahastas ta. „Mida ma nüüd küll teha saan?”

      Peagi pühkis ta silmad ja nina varrukaga kuivaks, lükkas juuksed mõlema käega tahapoole ning keeras end tema kõrval lebava mehe poole. Mees lamas paljal kaljul nii liikumatult, nii sundimatus poosis, otsekui oleks ta võinud sinna igaveseks lebama jääda.

      Tenar ohkas. Ta ei saanud midagi teha, aga alati oli midagi, mis tuli ära teha.

      Ta ei jaksanud Gedi kanda. Ta pidi abi kutsuma. See tähendas, et ta pidi mehe üksi jätma. Talle tundus, et Ged on liiga kaljuserva lähedal. Kui ta katsub end niiviisi nõrga ja uimasena püsti ajada, võib ta alla kukkuda. Kuidas teda küll liigutada? Kui Tenar meest kõnetas ja puudutas, ei virgunud see sugugi. Tenar võttis tal kaenla alt kinni ja püüdis teda lohistada, ning tema üllatuseks see õnnestuski; kuigi mees oli täiesti lõtv, ei olnud ta kuigi raske. Ta vedas mehe otsustavalt kümme või viisteist jalga kaljuservast kaugemale, paljalt kaljueendilt mullalapikesele, kus kuivanud kukitsavarred kas või kujutletavat varju pakkusid. Sinna pidi ta mehe jätma. Tenar ei olnud võimeline jooksma, sest ta jalad värisesid ja ta hingas ikka veel nuuksudes. Ta kõndis nii kiiresti kui suutis Ogioni maja juurde ja hõikas sellele lähenedes Kanarbikku, Sammalt ja Therrut.

      Laps ilmus laudanurga tagant välja ning seisatas, nagu tal kombeks, Tenari kutsele kuuletudes, kuid ei tulnud talle ei tervitades ega ise tervitust oodates vastu.

      „Therru, jookse kohe külasse ja palu, et keegi tuleks… keegi tugev… Kalju peal on üks viga saanud mees.”

      Therru seisis paigal. Ta ei olnud kunagi üksi külas käinud. Ta oli tardunud, kõheldes kuulekuse ja hirmu vahel. Tenar nägi seda ja küsis: „Kas Sambla-tädi on siin? Ja Kanarbik? Me jaksame teda kolmekesi kanda. Tee ainult kähku, väga kähku, Therru!” Tenaril oli tunne, et kui ta laseb Gedil seal kaitsetult lebada, sureb mees kindlasti. Kui ta tagasi läheb, on mees kindlasti kadunud – surnud, alla kukkunud, või on lohed ta ära viinud. Kõike võis juhtuda. Ta pidi jõudma kohale enne, kui see juhtub. Ränikivi oli surnud põllul südamerabandusse ja Tenar ei olnud tema juures. Ränikivi oli surnud üksi. Karjus oli ta värava kõrvalt maast leidnud. Ogion oli surnud ja Tenar ei olnud suutnud teda elus hoida, ta ei suutnud talle õhku anda. Ged oli tulnud koju surema ja see oli kõige lõpp, midagi ei olnud enam alles jäänud, midagi ei saanud enam teha, aga ta pidi seda siiski tegema. „Kähku, Therru! Kutsu kedagi!”

      Ta hakkas ise vankudes küla poole minema, kuid nägi siis, kuidas Sammal üle karjamaa kiirustas, jäme viirpuust kepp käes. „Kas sa hüüdsid mind, kullake?”

      Sambla sealolek tõi Tenarile kohe kergendust. Ta suutis jälle hingata ja mõelda. Sammal ei raisanud küsimuste esitamisele aega – kuuldes, et tuleb ära tuua üks viga saanud mees, võttis ta raske presendist madratsikatte, mida Tenar oli väljas õhutanud, ja vedas selle Overfelli kaljule. Tema ja Tenar veeretasid Gedi presendi peale ning lohistasid seda veokit parajasti vaevaga kodu poole, kui Kanarbik lähemale sörkis, ning tema järel tulid Therru ja Sippy. Kanarbik oli noor ja tugev ning tema abiga jaksasid nad presendi nagu kandetooli üles tõsta ning mehe majja kanda.

      Tenar ja Therru magasid maja ainsa pika toa lääneseina alkoovis. Toa teises otsas oli ainult Ogioni voodi, mis oli nüüd raske linase linaga kaetud. Sinna nad Gedi asetasidki. Tenar pani talle Ogioni teki peale, Sammal aga pomises ümber voodi käies nõiasõnu ning Kanarbik ja Therru seisid ja vaatasid.

      „Laske tal nüüd rahus olla,” ütles Tenar, juhatades kõik maja eesmisse ossa.

      „Kes see on?” küsis Kanarbik.

      „Mida ta Overfellil tegi?” küsis Sammal.

      „Sa tunned teda, Sammal. Ta oli kunagi Ogioni – Aihali õpilane.”

      Lausuja raputas pead. „See oli Kümne Lepa poiss, kullake,” lausus ta. „See, kes on nüüd Rokel Arhimaag.”

      Tenar noogutas.

      „Ei, kullake,” ütles Sammal. „See mees on tema moodi. Aga see pole tema. See siin ei ole maag. Isegi mitte nõid.”

      Kanarbik vaatas ühe otsast teise otsa ja tal oli põnev. Ta ei saanud aru paljudest asjadest, mida inimesed ütlesid, aga talle meeldis nende juttu kuulata.

      „Aga mina tunnen teda, Sammal. See on Raudkull.” Selle nime, Gedi tavanime valjusti lausumine vallandas Tenaris mingi helluse, nii et ta mõtles ja tundis nüüd esmakordselt, et see oli tõesti Raudkull ning et kõik need nende esimesest kohtumisest möödunud aastad sidusid neid teineteisega. Ta nägi valgust nagu tähte kunagi ammu pimeduses, maa all, ning Gedi nägu selles valguses. „Ma tunnen teda, Sammal.” Ta naeratas ja siis muutus ta naeratus veel laiemaks. „Ta oli esimene mees, keda ma oma elus nägin,” ütles ta.

      Sammal pomises ja niheles. Ta ei tahtnud „emand Gohale” vastu vaielda, aga ta ei lasknud ennast sugugi veenda. „On igasuguseid trikke, maskeeringuid, muundusi, muutmisi,” ütles ta. „Vaata parem ette, kullake! Kuidas ta üldse sattus sinna, kust sa ta leidsid? Kas keegi nägi teda läbi küla tulemas?”

      „Kas te keegi siis ei… näinud…?”

      Kõik vahtisid talle otsa. Ta püüdis öelda „lohet”, aga ei suutnud. Tema huuled ja keel ei vorminud seda sõna. Aga üks sõna vormis ennast ise, vormis ennast tema suu ja hingeõhuga. „Kalessin,” ütles ta.

      Therru vahtis talle otsa. Tundus, et lapsest hoovas soojust, kuumust, otsekui oleks ta olnud palavikus. Ta ei öelnud midagi, liigutas ainult huuli, nagu seda sõna korrates, ja tema ümber hõõgus palavikukuumus.

      „Trikid!” ütles Sammal. „Nüüd, kus meie maag on surnud, tuleb siia igasuguseid trikimeistreid.”

      „Ma tulin koos Raudkulliga lahtises paadis Atuanist Havnorisse ja Havnorist Gonti,” lausus Tenar kuivalt. „Sa nägid teda, kui ta mind siia tõi, Sammal. Siis ta ei olnud veel Arhimaag. Aga ta oli seesama, seesama mees. Kas on veel olemas teisi sääraseid arme?”

      Vastuseisu kohates jäi vanem naine vait ja kogus ennast. Ta heitis pilgu Therru poole. „Ei,” ütles ta. „Aga…”

      „Kas sa arvad, et ma ei tunne teda ära?”

      Sammal väänas suud, kortsutas kulmu ja hõõrus oma käsi vaadates pöidlaid vastamisi. „Maailmas on igasugu kurjust, emand,” ütles ta. „Mõni võib võtta mehe kuju ja keha, aga tema hing on läinud, ära söödud…”