Meremaa triloogia II. Tehanu. Teine tuul. Ursula K. Le Guin

lausunud sõnad, mida oli vaja öelda, ning teinud seda, mida oli vaja teha. Kui jõuti nii kaugele et surnukeha tuli matmiseks valmis sättida, oli ta heitnud Tenarile otsekui luba küsiva pilgu ning jätkanud siis oma toimetusi. Külalausujad hoolitsesid tavaliselt surnute viimsesse puhkepaika toimetamise eest, nagu nad seda nimetasid, ning tihti jäi nende hooleks ka matus.

      Kui härrastemajast tuli võlur, pikk noor mees, käes hõbejas männipuust sau, ja Gonti sadamast tuli veel teinegi võlur, tüse keskealine lühikese jugapuust sauaga mees, ei vaadanud Sambla-tädi oma punetavate silmadega nende poolegi, vaid tegi niksu, kummardas ja tõmbus oma armetuid talismane ja nõidumisvahendeid kokku korjates tagasi.

      Kui ta oli sättinud surnukeha lautsile nii, nagu see pidi enne muldasängitamist lebama – vasakul küljel, põlved kõveras –, oli ta pannud ülespidi pööratud vasaku käe pihku tillukese amuletipuntra, millegi, mis oli pehmesse kitsenahka mähitud ja värvilise paelaga kinni seotud. Re Albi võlur nipsas selle oma sauaotsaga minema.

      „Kas haud on kaevatud?” küsis Gonti sadama võlur.

      „Jah,” vastas Re Albi võlur. „See on kaevatud mu isanda maja kalmistule,” – ta osutas ülal mäel seisva härrastemaja poole.

      „Või nii,” kostis sadamavõlur. „Mina arvasin, et meie maag maetakse suure lugupidamisega linna, mille ta maavärisemisest päästis.”

      „Mu isand soovib seda au endale,” ütles Re Albi võlur.

      „Aga see jätaks mulje…” alustas sadamavõlur ja vakatas, sest talle ei meeldinud vaielda, aga ta ei olnud valmis ka noore mehe kergekäelisele nõudele järele andma. Ta vaatas surnud võlurit. „Ta tuleb nimetuna maha matta,” lausus sadamavõlur kahetsevalt ja kibedusega. „Kõndisin terve öö, aga jäin hiljaks. See teeb niigi suure kaotuse veel suuremaks!”

      Noor võlur ei öelnud midagi.

      „Tema nimi oli Aihal,” lausus Tenar. „Tema soov oli puhata siin, kus ta praegu lebab.”

      Mõlemad mehed vaatasid talle otsa. Noormees nägi keskealist külanaist ja pöördus lihtsalt kõrvale. Gonti sadamast tulnud mees vahtis Tenarit hetke ja küsis: „Kes sa oled?”

      „Mind hüütakse Ränikivi lesk Gohaks,” vastas Tenar. „Minu meelest on sinu asi teada, kes ma olen. Aga mitte minu asi öelda.”

      Seepeale pidas Re Albi võlur teda põgusa pilgu vääriliseks. „Vaata ette, naine, kuidas sa vägevate meestega räägid!”

      „Pea, pea,” ütles sadamavõlur, püüdes rahustava liigutusega noore võluri nördimust vaigistada ja vahtides ise ikka veel Tenarit. „Sa olid… sa olid kunagi tema hoolealune?”

      „Ja sõber,” ütles Tenar. Siis keeras ta pea kõrvale ja jäi vaikides seisma. Kui ta lausus sõna „sõber”, kuulis ta oma hääles viha. Ta langetas pilgu oma sõbrale, muldasängitamiseks valmis seatud surnukehale, igaveseks kaotatud ja liikumatule sõbrale. Võlurid seisid tema kõrval, elus ja väge täis, kuid ei pakkunud sõpruse raasugi, üksnes põlgust, kadedust ja tigedust.

      „Andke andeks,” ütles ta. „See oli väsitav öö. Olin tema juures, kui ta suri.”

      „See ei ole…” alustas noor võlur, aga ootamatult katkestas teda vana Sambla-tädi, öeldes valjusti: „Oli küll. Ta oli jah. Ainult tema üksi. Ogion laskis teda kutsuda. Ta saatis lambakaupmehe, noore Townsendi alla teisele poole mäge ütlema, et siia tuldaks, ning ta ootas suremisega, kuni see naine tema juurde jõudis, ja siis ta surigi, ning suri ta just siin, kuhu ta tahtis maetud saada, just siin.”

      „Ja,” ütles vanem mees, „… ja ta ütles sulle…?”

      „Oma nime.” Tenar vaatas neile otsa ning kuigi ta püüdis ennast valitseda, kutsusid uskumatus vanema mehe näos ja põlgus teise näos temas esile samasuguse lugupidamatuse. „Ma ütlesin teile selle nime,” lausus ta. „Kas ma pean seda kordama?”

      Oma jahmatuseks mõistis ta meeste näoilmetest, et need ei olnud tõesti seda nime, Ogioni päris nime kuulnud; nad ei olnud talle lihtsalt tähelepanu pööranud.

      „Oh!” ütles ta. „Käes on halvad ajad – ajad, mil isegi niisugune nimi võib kuulmata jääda, mil see võib kivi kombel maha kukkuda! Kas kuulamine ei olegi vägi? Kuulake siis: tema nimi oli Aihal. Tema nimi surmas on Aihal. Lauludes hakatakse temast laulma kui Gonti Aihalist. Kui keegi enam üldse laule loob. Ta oli vaikne inimene. Nüüd on ta väga vaikne. Võib-olla laule ei tulegi, on ainult vaikus. Ma ei tea. Ma olen väga väsinud. Olen kaotanud isa ja armsa sõbra.” Tema hääl katkes, kurku nööris nuuksatus. Ta pöördus minekule. Siis märkas ta metsarajal Sambla-tädi tehtud väikest amuletipundart. Ta võttis selle üles, laskus surnu kõrvale põlvili, suudles vasaku käe lahtist peopesa ja pani nutsaka sinna. Niiviisi, põlvili, vaatas ta uuesti üles kahe mehe poole. Ta kõnetas neid vaikse häälega.

      „Kas te kannate hoolt,” küsis ta, „et tema haud kaevatakse siia, kuhu ta ise soovis?”

      Kõigepealt noogutas vanem ja siis ka noorem mees.

      Tenar tõusis püsti, tõmbas seeliku sirgu ja asus hommikuvalguses üle niidu tagasiteele.

      Kalessin

      „Oota!” oli talle öelnud Ogion, kes oli nüüd Aihal, vahetult enne seda, kui surmatuul oli teda raputanud ja ta elust lahti rebinud. „Möödas – täiesti muutunud,” oli ta sosistanud ja lisanud siis: „Tenar, oota…” Aga võlur ei olnud öelnud, mida ta pidi ootama. Võib-olla muutust, mida ta oli näinud või tajunud; aga millist muutust? Kas ta pidas silmas oma surma, oma elu, mis otsa sai? Ta oli rääkinud rõõmsalt, juubeldades. Ta oli manitsenud Tenarit ootama.

      „Mida muud mul teha ongi?” küsis Tenar endalt võluri maja põrandat pühkides. „Mida muud ma üldse kunagi teinud olen?” Ja ta küsis oma mälestuste Ogionilt: „Kas ma ootan siin, sinu majas?”

      „Jah,” vastas Aihal Vaikija vaikides ja naeratades.

      Nii pühkiski Tenar põranda puhtaks, puhastas kolde ja kloppis madratseid. Ta viskas minema mõne katkise savinõu ja aukliku poti, aga ta käis nendega hellalt ümber. Ta surus isegi ühe pragunenud taldriku vastu põske, kui ta selle välja prügihunnikusse viis, sest see oli tõend vana maagi möödunudaastasest haigusest. Ogion oli olnud küll range ja elanud niisama lihtsalt nagu vaene talumees, aga kui ta silmad olid veel selged ja tal jätkus jõudu, ei kasutanud ta kunagi katkist taldrikut ega jätnud potti parandamata. Need võluri nõrkuse märgid kurvastasid Tenarit ja tekitasid temas kahetsust, et ta ei olnud Ogioni juures elanud ega tema eest hoolitseda saanud. „Mulle oleks see meeldinud,” ütles ta oma mälestuste Ogionile, aga see ei vastanud. Ogion ei oleks lasknud kunagi kellelgi peale iseenda enda eest hoolitseda. Kas ta oleks Tenarile öelnud, et sel on parematki teha? Tenar ei teadnud. Ogion vaikis. Aga selles oli Tenar nüüd kindel, et siia võluri majja jäädes toimis ta õigesti.

      Shandy ja tema eakas mees Ojavesi, kes olid elanud Keskorus kauem kui Tenar ise, hoolitsevad karja ja puuviljaaia eest; teine abielupaar, Tiff ja Sis, koristavad põlluvilja. Kõik ülejäänu peab endaga natuke aega ise hakkama saama. Küllap naabrilapsed korjavad ära tema vaarikad. Sellest oli kahju, Tenar armastas vaarikaid. Siin üleval Overfellil, kus kogu aeg puhus meretuul, oli vaarikate kasvatamiseks liiga külm. Aga Ogioni lõunapoolse seina varjulises nurgas kasvava väikese vana virsikupuu otsas oli kaheksateist virsikut ning Therru jälgis neid nagu hiirejahti pidav kass, kuni ta tuli ühel päeval tuppa ja ütles oma käheda moonutatud häälega: „Kaks virsikut on üleni punased ja kollased.”

      „Ah nii,” lausus Tenar. Nad läksid koos virsikupuu juurde, noppisid kaks esimest küpset virsikut ja sõid need sealsamas koorimata ära. Mahl voolas neil mööda lõuga alla. Nad limpsisid sõrmed puhtaks.

      „Kas ma võin selle mulda panna?” küsis Therru oma virsiku kortsulist kivi vaadates.

      „Jah. Siin vana puu lähedal on hea koht. Aga ära liiga lähedale pane. Vaata, et neil mõlemal jääks