Miks emme vannub. Gill Sims

armastatud abikaasaga. Nii tore oli! Muudkui lustisime ringi! Ja kõik need riukad! Need vigurid! Ühel päeval meenutavad lapsed neid kuldseid päikeseküllaseid päevi ja naeratavad heldimusega #õnnelikemälestuste peale, mil nad naersid ja jooksid mööda liivaseid Cornwalli liivarandu, seljas maitsekad kampsunid, tuul sasimas juukseid ja noorus alles ees ootamas. Või vähemalt saavad nad seda meenutada, kui vaatavad mu Instagrami kontot, mis raporteerib sellist puhkusereisi, mida tahtsin saada, selle asemel et kajastada puhkust, mida tegelikult kogesin, mis koosnes peamiselt pesu pesemisest, üritustest mängida lauamängu, mille pooled tükid olid kaduma läinud, katsetest teha süüa võõras köögis ja pidevast vandumisest, sest iga kuradima nuga selles kohas oli täiesti nüri. Muuseas, miks üldse suvemajades ALATI kõik noad nii nürid on? Kas ähvardava ohu tõttu, et jätkuvate #õnnelikemälestuste loomise ja toreda ajaveetmise pinges võiks keegi murduda ja püüda oma pere mõrvata, kui ta peaks veel üks kord kuulama vingumist selle kohta, kuidas teised käivad uhketel puhkustel ja miks meie peame Cornwalli minema (sest meie kuulume keskklassi, armsake, ja oleme pisut tõusiklikud) ja kas me võiks järgmisel aastal ikkagi Center Parcsi minna? (Ei, kallis, sest su isa vihkab Inimesi). Siis jonnitakse juba WiFi puudumise pärast (sest, kullake, me oleme siin selleks, et üksteisega vesteldes toredasti aega veeta ja mitte nutitahvleid vahtida, ja jah, ma tõepoolest läksin õue 4G-ühendust otsima – pidin ju oma pildid Instagrami üles panema, sest kuidas muidu peaksid teised teada saama, kui tore meil on? Meil ON tore. ON KÜLL! MEIL ON TORE, SEST, KURAT KÜLL, MINA ÜTLEN, ET MEIL ON TORE! Ei, sa ei saa mu telefoni laenata, et mängida Pokémon Go’d. Sest Cornwallis ei ole ühtegi Pokémoni. Ei, muidugi ei valeta ma sulle, miks ma sulle valetama peaksin?).

      Kui ei vastaks tõele, et olen sama vilunud sotsiaalmeedias valetaja kui iga teinegi, oleksin veendunud, et kõik meie maa lapsed veedavad kogu oma suvevaheaja mingisuguses päikeseküllases, kuldkarralises Enid Blytoni maailmas, lõbutsedes ja vallatledes randadel, kekseldes mööda põllulilli täis aasu, lennutades tuulelohesid ja ehitades oma armastavate vanematega liivalosse, kuid Facebooki ja Instagrami sõnul ja väikese abiga mõnedelt filtritelt on ka minu lapsed kogu suve läbi just sellega tegelenud.

      Igatahes oleme nüüd kodus, kõik on pikast ja kohutavast sõidust üdini kurnatud ja paistab, et oleme endaga autos ja kohvrites kaasa toonud enamiku Cornwalli rannaliivast, ja vaja on pesta tohutud kogused pesu, ning ausalt öeldes ma ei teagi, miks me üldse vaevume puhkusele minema, kui puhkusest ülesaamiseks oleks uut puhkust tarvis. Kuid vähemalt on mul mõned kenad fotod, olgugi et lapsed kurtsid pidevalt, et teen neist liiga palju pilte, ja virisesid, miks mul küll nii palju pilte vaja on, ja lõrisesin vastu, et vajan pilte vanaduspõlve jaoks, kui olen hall ja põdur ja lapsed on suureks kasvanud ja mu maha jätnud ja kõik, mis nende lapsepõlvest alles jääb, ongi needsamad pildid. Sain isegi Simonist ühe kena pildi, mis on tõeline ime, sest tavaliselt hakkab ta kohe lolle nägusid tegema, kui kaamera tema poole suunan. Vähemalt tean, kust lapsed selle pärinud on!

      AGA! Tagasiteel sain kõne Unelmate Töökohast – mind sooviti intervjueerida! Simon oli pisut ükskõikne, rõhutades, et tööintervjuu ja tööpakkumine on kaks eri asja, ohates sügavalt ja meenutades mulle, et ma ei tohiks lootusi liigselt hellitada, aga käigu ta ka persse. See on samm õiges suunas, mis siis, et Simon teeb kõik, et mu tuju peale sittuda. Oleks tore, kui tal õnnestuks vaid sel ühel korral ilmutada mu tegemiste suhtes positiivsust ning mind julgustada, selle asemel et alati asja halba külge näha ja kohutavaid tagajärgi ennustada. Pisut seda neetud usku minusse, see on kõik! Kas seda on liiga palju küsida? Igatahes, märksa tähtsam kui Simon Vingupüks Peerukott on küsimus selle kohta, mida selga panna?

      Hämmastaval kombel on Peteri taim endiselt elus, olgugi et hülgasime selle terveks nädalaks.

      Reede, 26. august

      Mitu nädalat mööda on läinud? Tundub terve igavik. Millal nad ometi kooli tagasi lähevad? Hakkan juba lootust kaotama, et nende vaheaeg üldse kunagi lõpeb. Ainus helge punkt silmapiiril on lähenev tööintervjuu ja võimalus saada võimukaks, korporatiivse olemisega Päris Inimeseks, selle asemel et olla snäkiautomaat ja tülide vahekohtunik. Täna pakkusin välja, et aeda onni ehitamine võiks olla tore ajaviide. Lapsed vaatasid mulle otsa, nagu oleksin palunud neil endile pihku sittuda ja siis plaksutama hakata. Kuna päike paistis, nõudsid nad hoopis veesõda. Vastupidi oma paremale äranägemisele – olen nimelt rangelt veendunud, et veesõjad pole midagi muud kui otsetee traumapunkti, sest murtakse jäsemeid või vähemalt voolab natuke verd või tekivad hirmsad verevalumid – nõustusin, sest mul polnud enam jõudu, et vaielda.

      Vähemalt oma kümme minutit loopisid nad vett ja karjusid õues, enne kui otsustasid, et nüüd hakkas igav ja külm, seega oleks hoopis lõbusam tassida muda ja vett ja muru läbi köögi, kasutada hoomamatut arvu rätikuid, panna selga täiesti uued riided, ja just siis, kui ma olin mudasoo köögipõrandalt maha pesnud, paluda luba vesiliugu mängida.

      Keelasin vesiliu ära, sest veesõja olime õnnelikul kombel ilma vigastusteta üle elanud, seega ei tahtnud ma saatust sellega õrritada, et toon välja Hukatuse Mati, mille nimi oleks pidanud tegelikult olema Luumurruliug. Pakkusin välja igasuguseid teisi mõistlikke tegevusi, mida aias teha saaks: nad võiksid hüpata sini-kollasel õudusel, mis on hävitanud kõik zen-vaibid mu aias, nad võiksid palli mängida, nad võiksid kas või mõne paganama puu all raamatut lugeda, aga nad ei tohtinud tulla kaunil suvepäeval tuppa ekraani vahtima ja mul polnud plaaniski neid kuskile viia või nende meelelahutuse peale täna sentigi kulutada. Nad pidid mängima aias ja kõik!

      Seda öelnud, taganesin tuppa ekraani vahtima ja teesklesin, et teen tööd. Noh, ma ütlesin neile, et „teen tööd“. Tegelikult guugeldasin „lahedaid tööintervjuu riideid“ (kõik paistsid kaasavat häirivalt kõrgeid kontsi ja väga saledaid inimesi võrratutes jakikestes, millesse mina oma tisse küll ei mahutaks), püüdes esitleda end armutult professionaalsena, kuid samas ka Laheda ja Noortepärasena. Lisaks hakkasin põdema, sest kõik fotodel esinevad naised näisid hoidvat käes kohvitopsi – kas see on nõutav aksessuaar? Kas nad ei pruugi mind tõsiselt võtta, kui ma EI ilmu kohale, käes papist topsike, täis soja latte grande’t? Kas sedasi üldse öeldakse? Pealegi arvasin, et kõiki suuri kohvikette mõistetakse hukka, sest nad hiilivad ebaeetilisel kombel maksudest kõrvale. Äkki, kui ma valet sorti kohvi kaasa toon, tõmmatakse mind eelisjärjekorrast maha veel enne, kui suugi avada jõuan. Ehk peaksin lihtsalt tasuta kohvi Waitrose’ist võtma. Kas Waitrose’i peetakse eetiliseks? MA EI TEA. Tean vaid, et see on keskklass! Kõik need ja muudki mured tiirlesid mu peas, kui pool tundi hiljem taipasin, et kuulen midagi hirmutavat. Vaikust. Vaikus ei valitse minu armastatud jõnglaste puhul kunagi, kui just Midagi Halba pole juhtumas. Lõin tagaukse lahti ja leidsin eest lohutu Jane’i, kes püüdis pusas jojo-nööri lahti harutada.

      „Kus Peter on?“ nõudsin ma.

      Jane kehitas õlgu: „Maitea.“

      „Kas ta siis polegi sinuga? Sa ei märganud teda kusagile minemas?“

      Jane kehitas taas õlgu ja pomises midagi selle kohta, et ilmselt on vend toas ja see pole aus, sest kui ta on iPadis, siis tema, Jane, kes polnud minu käske eiranud, väärib EKSTRA iPadi-aega, et teha tasa Peteri äsja kätte võidetud aeg, ja veelgi rohkem lisaaega, mis peegeldaks tema kuulekust. Katkestasin Jane’i veniva argumendi ekraaniaja kohta ja tormasin tuppa Peterit otsima. Hõikasin ja kutsusin, kuid vastust ei tulnud. Oma toas teda polnud, elutoas teda polnud, vetsus teda polnud, ta polnud isegi Jane’i toas õe närvi ajamiseks tema asju varastamas.

      „JANE!“ karjusin ma. „Oled sa KINDEL, et sa ei näinud, kuhu ta läks?“

      Jane eitas endiselt, kinnitades kärmelt, et ükskõik milline saatus Peterile ka osaks on saanud, see polnud kindlasti tema süü.

      Mind haaras jäine tunne. Mõistlik ajuosa hakkas statistikates tuuseldama, meenutades, et suure tõenäosusega oli kõik korras, samas kui ülejäänud sisemus karjus hääletult, sest mu väike poeg oli kadunud, ja ma ei teadnud isegi, mis tal seljas oli, et politseile välimust kirjeldada, sest ta oli täna nende kuradima veesõdade tõttu nii mitu korda riideid vahetanud.

      MIKS