Miks emme vannub. Gill Sims

välja arvata too reibas „treener“ spordilaagris, kes lasi mul jälle õnnetuste logiraamatusse alla kirjutada, sest Peter oli otsustanud peaga vastu põrandat kukkuda põhjustel, mis on teada vaid talle endale, otsustasin lõpuks, et midagi peab muutuma, ning panin end värbamisagentuuri kirja. Äkki leian natukese lisaraha teenimiseks mõne väiksema, poole kohaga tööotsa, mis jätaks piisavalt aega, et välja mõelda geniaalne äpi-idee. Ja sellega kaasneksid ka toredad ärireisid eksootilistesse paikadesse (seda tingimust ei saanud otseselt ära märkida, aga ausalt öeldes võiks nii minna küll).

      Reede, 5. august

      Oh, pagan. Pagan, pagan, pagan. Kardan, et olen rumalusega hakkama saanud. Olen Jane’iga gaidide laagris. Mõni kuu tagasi nõustusin vabatahtliku lapsevanemana osa võtma laagriteemalisest koosolekust, leides, et see on hea ja vääriline tegu, mis annaks mulle võimaluse veeta Jane’iga aega nagu üks korralik hoolitsev emme, ja mingis mõttes tõestaksin ka oma kunagisele vanemgaidile, et ta tegi vea, kui mind allumatuse pärast välja viskas. (Ma isegi ei mäleta, millega hakkama sain. Mul on ähmane mälestus sellest, et avaldasin protesti liigse sõlmesidumise vastu ja naeruvääristasin rühmalaulude sõnu, aga oli see tõeline põhjus mis oli, kuulutati mind igatahes gaidikõlbmatuks.) Aga gaidide laager! Gaidide laager peaks kõik selle heastama. Haljas roheline väli, täis valgeid presenttelke ja tossuseid laagrilõkkeid kuuma kakao keetmiseks. Kakao jaoks piima saaksime tõenäoliselt kohaliku talumehe käest. Ehk luusib kuskil isegi mõni riukamees ringi, ootamas, et ma plikad müsteeriumit lahendama paneks. Oh, jaa! Olin kindel, et sobin gaidide laagrisse oivaliselt! Kui gaidijuht Melanie vabatahtlike järele päris, tõstsin käe innukalt kõrgele üles, pea entusiasmist pakatamas. Liiga hilja mõistsin, et poleks pidanud nii tõtakalt reageerima, sest teised lapsevanemad ohkasid kergendusest, kui märkasid, et keegi vaene tola oli valmis kohustuse enda kaela võtma ja nemad seega vaevast priid. Samas ei paistnud Melanie minu isetust žestist kuigi vaimustuses olevat.

      „Ellen!“ ütles ta jõuetult. „Kui lahke sinust! Mm, oled sa kindel, et see oleks sinu rida?“

      Kinnitasin Melaniele, et otse loomulikult on see minu rida.

      „Ainult et, tead küll, sa vastutaksid päris paljude tüdrukute eest. Üksinda. Oled sa päris kindel, et tuled sellega toime?“ küsis Melanie ärevalt.

      Pelgasin, et Melanie viitab paar nädalat tagasi toimunud õnnetule õhtule, mil olin vastutav lapsevanem gaidide ringis ja tema ise pidi kellegi ninaverejooksu asjus minema kiirustama. Sel korral rääkis meile üks tore politseinik enesekaitsest ja Melanie meelest oli üsna turvaline jätta ülejäänud tüdrukud minu ja konstaabel Briggsi hoole alla. Õnnetul kombel oli konstaabel Briggs üpris noor ja naiivne politseinik. Sama õnnetul kombel valis Amelia Watkins just selle hetke, kui Melaniet toas ei olnud, et paluda konstaabel Briggsi käeraudu vaadata, väites, et on huvitatud politseinikukarjäärist. Niipea kui vaene noor kutt oli need Ameliale uudistamiseks üle andnud, haakis neiu ta väledalt tooli külge kinni, ja teised tüdrukud, tajudes nõrkust viisil, nagu ainult nooremad kui kaheteistaastased seda oskavad, võtsid kambakesi noormehelt ära nii tema politseisaua kui ka raadiosaatja, enne kui täielikult „Kärbeste jumalasse“ laskusid. Tüdrukud lõid tema ümber tantsu ja heitsid nalja tema anumise üle end lahti lasta, samal ajal kui Tabitha MacKenzie saatis jaoskonda raadiosideteateid lunaraha kohta ja Tilly Everett püüdis sauaga Milly Johnsoni käeluud murda ning mina katsusin kõiki täiesti tulutult maha rahustada.

      Kõik see jõudis juhtuda kolme minuti jooksul, mil Melanie ära oli. Tema naastes oli konstaabel Briggs nutu veerel, raadiosaatjast kõlas kurjakuulutaval raginal ähvardusi varuvägede väljasaatmise kohta ja Milly hoidis Tillyt peahaardes, püüdes temalt saua kätte saada (Milly oli vähemalt enesekaitse esitlusel tähele pannud).

      Melanie üks kile vile taastas korra, konstaabel Briggs lahkus kärmelt, raadiosaatjast kostis nüüd ragisevalt hüsteerilist naeru gaidide teemal ja mind saadeti täitma vildikaid, sest PVA-liimi lähedusse laskmiseks peeti mind liiga vastutustundetuks.

      Aga kuna ükski teine lapsevanem kätt ei tõstnud, sest vabatahtlik oli leitud, pidi Melanie minuga leppima.

      „Kui palju sa matkamisest tead, Ellen?“ päris ta ilma igasuguse usuta minusse.

      „Oi, nii mõndagi!“ teatasin rõõmsameelselt. „Ma käisin kord Glastonburys. See oli oivaline. Gaidide laager tuleb kindlasti sama tore. Kui vahva!“ kinnitasin talle. Melanie tundus kõhklev.

      Ja siin ma siis nüüd olen. Keset põldu. Keset üsna mudast põldu. Kohal on palju, väga palju gaiditüdrukuid, sest tuleb välja, et tegu on ülekrahvkonnalise laagriga ja lapsi on tulnud kohale lähedalt ja kaugelt ning Melanie tahab head muljet jätta. Kardan, et seda head muljet planeerides ei olnud Melanie arvestanud minu erkroosade Hunteri kummikutega. Pisut pelgan ka, et ta mõistab mu teksapükstest ja Barbouri jakist koosneva kehkja kostüümi veidi hukka, ehkki see ei erinenud kuigi palju Glastonbury kombost, mida kandsin kakskümmend aastat tagasi, kui tahtsin olla nagu Kate Moss ja Jo Whiley, kuigi taipasin liiga hilja, et tegelikult on Kate Moss ja Jo Whiley ainsad üle kahekümne viie aastased naised Inglismaal, kes kannavad lühikesed püksid edukalt välja, seega polnud mu stiil niivõrd festivali šikk kui pigem Worzel Gummidge’i³ happešikk. Asja hea külg oli see, et mu jalgadele määritud isepruunistuv kreem oli võtnud sedavõrd võika oranži tooni, et helendas ilmselt pimedaski, seega, kui öösel kusagile ära eksiksin, leitaks mind kärmelt üles.

      Kui Melanie oligi minus pettunud, olin mina samavõrra pettunud, kui avastasin, et vaimusilmas ette kujutatud korralike valgete telkide asemel pidime ööbima võluvalt rohekas-punakaspruunides rõvedates nailonist õudustes. Melanie sõnul olid need kaugelt praktilisemad ja kõrgtehnoloogilisemad kui vanamoelised telgid ja mul on seal nii soojem kui ka mugavam.

      „Aga need teised on nii ilusad!“ ohkisin ma, samal ajal kui aina enam meeleheitele viidud Melanie püüdis juhendada viitteist ülierutunud tüdrukut ja mind telke üles panema, mina heitmas igatsevaid pilke põllu teises otsas üles pandud Korralike Telkide poole. „Kuidas need saavad olla vähem mugavad kui need õudused siin? Ilusad telgid ju lausa kutsuvad end ehtima lipukeste ja padjakeste ja tulukestega!“

      „Püha müristus, Ellen!“ nähvas Melanie. „Sa oled lastelaagris, mitte mingil Cath Kidstoni⁴ kokkutulekul. Kus su Baden-Powelli⁵ vaimsus on?“

      Tõepoolest – kus siis minu Baden-Powelli vaimsus oli? Mulle sai üha selgemaks, et minu Baden-Powelli vaimsus on täiesti olematu, mis võis olla minu aastatetaguse armetu gaidipundist väljaviskamise tõeliseks põhjuseks. Ma ei suutnud vaigistada sisimas mäslevaid mõtteid, et kui siin olekski mingeid lahendamist vajavaid müsteeriume ja seljatamist ootavaid kurjategijaid, siis kõik need seiklused langeksid kindlasti nende õnnelike hingede osaks, kes elutsevad seal võluvalt tahumatutes vanaaegsetes telkides.

      Laupäev, 6. august

      Olen otsustanud, et mulle telkimine ei meeldi. Telkimine tähendab lihtsalt keset põldu magamist. Keset põldu on okei magada, kui oled kahekümne kahe aastane, viieteistkümnest pindist siidrist ja kahtlastest illegaalsetest ainetest täiesti pilves ning sa teed seda pärast raju üheksakümnendate roki- ja popiprallet, ent kui see välja arvata, siis miks peaks keegi üldse lõbu pärast keset põldu magama, kui neil on täiesti korralik kodu ja voodi olemas? Ja veel enam, miks peaks keegi keset põldu magama, kui nad on üdini kained? See pole õige asi. Juuksesirgendajaid pole ka kuskil seina panna. Samas pole kuskil ka juukseid pesta, nii et vähemalt aitab pearasu lokke maha suruda, nii et, noh, vahet väga pole. Arvan, et mulle jäi eile ka mingi mardikas juustesse kinni. Olen kindel, et tundsin midagi liikumas. Melanie polnud just kõige rõõmsam, kui ma ta üles ajasin, sest püüdsin mardikat juustest kätte saada. Ta palus mul tagasi magama minna, sest Suurbritannias pole mürgiseid mardikaid. Pealegi ei tundnud ta mulle üldse kaasa, kui tihkusin omaette, et mis siis saab, kui ma olen mardikatele allergiline ja ma lihtsalt ei tea veel, sest mul pole kunagi mardikat juustes olnud. Usun, et Melanie kahetseb, et lubas mul kaasa tulla, aga pole lugu, sest ma ise kahetsen niisamuti. Siin pole üldse nagu Glastonburys ega