Miks emme vannub. Gill Sims

tegevaid loomi. Mida aga oli ja lausa külluses – see oli ving.

      Olin päeva vabaks võtnud, mõeldes, et lastele võiks meeldida, kui teeme esimesel vaheajapäeval midagi toredat koos. Jane nõudis kino, Peter nõudis lasermängu, mina keeldusin mõlemast ja nõudsin, et teeksime midagi mõistlikku ja lõbusat. Minu hoole all olid selleks päevaks ka laste parimad sõbrad Sophie ja Toby – osana siis keerulisest lapsehoiusüsteemist, mille olin välja mõelnud koos sõber Samiga (võrreldes mu teiste sõpradega on Sami kui üksikisa jaoks lapsehoiuküsimused ilmselt kõige keerulisema olemusega) –, ja ma kuulutasin rõõmsalt, et võib-olla oleks hea idee külastada mõnd mõisahoonet ja tutvuda selle ajalooga.

      „Igaaaaaav!“ virisesid minu lapsed, samas kui Sophie ja Toby arvasid ilmselgelt sedasama, kuid olid vähemasti piisavalt hea kasvatusega, et seda mitte välja öelda.

      „Miks me peame? See on ilgelt nõme,“ ohkis Jane.

      „Emme, kas me oma iPadid võime kaasa võtta?“ vingus Peter.

      „SEE SAAB OLEMA ÄGE!“ möirgasin ma. „SEE SAAB OLEMA HUVITAV JA HARIV JA NIIMOODI LUUAKSE MÄLESTUSI! Pealegi saan ära kasutada oma väga keskklassilikku Rahvusliku Fondi liikmesust, mille kohta teie isa pidevalt toriseb, et ma seda piisavalt ei kasuta.“

      Muidugi meenus mulle kohale jõudes kohe, miks ma seda paganama fondiasja ei kasuta – sest Rahvuslikku Fondi kuuluvad asjad on kõik väga hinnalised ja kergesti purunevad, ning väga hinnalised ja kergesti purunevad asjad ei sobi lastega kokku, eriti veel väikeste poistega. Kus mina olin ette kujutanud lapselikke nägusid, täis sära ja imestust, seismas silmitsi meie riigi hiilgava minevikuga, saime hoopis lõugava minu: „Ära puutu, ÄRA PUUTU! KURAT VÕTAKS, ÄRA PUUTU! MA ÜTLESIN, ET ÄRA PUUTU, ÄRA MINE TEISELE POOLE NÖÖRI, ÄRA ISTU SINNA, PÜHA MÜRISTUS, OH, PERSSE“, samal ajal kui kepi najal tudisevad pensionärid manitsevalt pead raputasid ja vaimusilmas päevalehte vihaseid lugejakirju kirjutasid. Äkki peaksin laste telefonidesse või iPodidesse äpi disainima, mis tuvastaks, kui laps viibib millegi hinnalise ja õrna läheduses, ning hakkaks seepeale lärmi lööma: „ÄRA SEDA PUUTU!“, et lapsevanemate elu hõlbustada. Seda läheks vaja mitte ainult muuseumihoonetes, vaid mitmel pool mujalgi, näiteks John Lewise² portselaniosakonnas. Ent kui oled nii tola, et võtad lapsed portselanipoodi kaasa, siis oled need paratamatud tapatalgud täiesti ära teeninud …

      Kuna lapsed olid juba tee peal minu armastusega kaasa pandud toidupakid ära hävitanud, sest otse loomulikult hakkasid nad juba kolm minutit pärast kodust lahkumist „nälga“ surema, olin sunnitud nad kohvikusse lõunale viima. Ma väga ei soovita nelja lapsega iseteenindusega kohvikusse minna. Teoorias peaksid üheteist- ja üheksa-aastased lapsed juba piisavalt iseseisvad olema, kuid praktikas osutuvad säärased keerulised ülesanded nagu järjekorras seismine, kandiku hoidmine või mahlasordi valimine üpris ületamatuks, nii et kardetavasti vihkas meid mahaistumise ajaks juba kogu maakond. Pastaroog, mida Jane väitis end ilmtingimata tahtvat, lubades selle kindlasti ära süüa, osutus täiesti söödamatuks niipea, kui ta arvas, et märkas roas punase paprika ribakest, ja ma teadsin, et see ei maitse talle; Sophie kõrvetas supiga suulae ära, olgugi et käskisin tal oodata, kuni supp veidike jahtub; Peter ja Toby ahmisid ühe suutäiega kogu oma lasteeine sisse ja hakkasid lootusrikkalt järgmise eine järele ringi vaatama, samal ajal kui mina Sophiele külma vett sisse jootsin ja Jane’i jaoks oma võileiva pealt majoneesi kokku kraapisin, sisistades: „Ei, mitte keegi ei saa Coca-Colat.“ Lubasin neile koju jõudes anda kartulikrõpse ja hoidsin end tagasi kohvikust lihtsalt välja kõndimast ja oma pead korduvalt vastu hoone maalilist tellismüüri peksmast. Kuigi oleksin ilmselt Riikliku Fondi valduste rikkumise eest noomida saanud.

      Järjekordsed šokeeritud pilgud teenisin välja siis, kui püüdsin lapsi kokku kutsuda hüüdega: „Noh, te vastikud põrgulised, tulge nüüd!“ Ma pole senini kindel, kas šokeeritus tulenes sellest, et kutsusin oma armsaid jõnglasi vastikuteks põrgulisteks, või sellest, et nad kutsumisele päriselt ka reageerisid.

      Kui kaua see vaheaeg veel kestab?

      AUGUST

      Neljapäev, 4. august

      Lapsed on sel nädalal spordilaagris. Spordilaagrid on ühe sadistliku tõpra suurepärane mõte, kus tehakse nägu, et lastele pakutakse lõbusat ajaviidet ja vanematele võimaldatakse vaheajaks taskukohast lapsehoidu. Kui „taskukohane“ tähendab mustmiljon kuradima miljardit naela. Ja kui „lõbus“ tähendab viis korda päevas riiete vahetamist, sest kõikvõimalikeks tegevusteks läheb vaja näiteks ujukaid, mida peab laste kottidest iga päev päästma ja pesema ja kuivatama, muidu jäävad need sinna hallitama ja lapsed aina kuhjavad puhtaid rätikuid sinna peale, sest nad on ilged elajad.

      Iga kord kui ma lapsed kuskile säärasesse kohta kirja panen, loodan salamisi, et nad avastavad endas varjatud andeid ja osutuvad tennise/jalgpalli/iluvõimlemise virtuoosideks. Seni seda veel juhtunud pole, sest tundub, et nad veedavad enamiku ajast kartulikrõpse vitsutades, et siis hiljem müügiautomaatide jaoks raha manguda, nii et mu armsad kullakesed, kes teoorias peaksid tihedast päevakavast täiesti kurnatud olema, on hoopis energiajoogi laksu all, mille nad ostsid minu möirates: „Osta ainult krõpsud, kullake, ei midagi muud, ma ütlesin krõpsud, ei, ära tee lahti, ÄRA TEE LAHTI, KURAT KÜLL.“

      Simon on Madridis ja teeb seal mida tahes ta oma tähtsatel ärireisidel teeb, kuid kahtlustan, et see pole pooltki nii raske töö, kui ta väidab, arvestades, et ta saab ööbida kenas hotellis (oi, kui rõõmus ma olin, kui Simon saatis sõnumi teatega, et ta viidi tavatoast sviiti üle) ja käia toredasti õhtustamas päris restoranides, kus mõnedes ei serveerita isegi friikartuleid ja kus ta ei pea tegema kelneritele rangeid ettekirjutusi selle kohta, et lastetoitu ei tohi ükski kastmepiisake puudutadagi, sest otse loomulikult juhtuvad ennekuulmatult õudsed asjad, kui nende burgerid saastuvad millegi nii jubedaga, nagu seda on majonees või maitseained, kuigi nad kastavad viivitamatult kõik asjad ketšupisse, nii et mingit kastme maitset poleks tundagi. Ma unistan hotellidest. Oma vanal töökohal ei saanudki ma kunagi uhketel reisidel käia, kuid mul oli ähmane ettekujutus, et uus karjäär äpidisainerina tooks endaga kaasa igasuguseid konverentse ja võib-olla isegi messe. Tundub, et Las Vegases korraldatakse sedasorti asju sageli, ja mu silme ette kangastus pilt sellest, kuidas ma saadan Simonile juhuslikke sõnumeid selle kohta, kui tore mul parasjagu on ja kuidas mind sviiti üle viiakse ja kuidas ma söön toitu kastmega. Pildi asemel olen lihtsalt mina. Ja küpsised. Jõllitan lohutult tühja ekraani ja mõtlen, mida kuradit peale hakata, ja püüan mitte mõelda, kuidas pea kõik lahkumistasu rahad nüüdseks otsa on saanud. Suure osa olen kulutanud küpsistele.

      Ilmselgelt olin pidanud laste laagriaega suurepäraseks võimaluseks veidi tööd teha, aga sellest pole eriti asja saanud. Kas keegi üldse suudab kodus tööd teha või on asi siiski minus? Põhiliselt vahtisin lihtsalt aknast välja ja süvenesin kõmulistesse veebilehtedesse, et näha, kes „läheb välja“ (poodidesse), kes „õõtsutab oma kumerusi“ (läheb samuti poodidesse, aga pisut liibuvamas topis kui see, millega niisama „välja minnakse“) või kes „õhutab“ mõne kaasteisejärgulise prominendi kohta käivaid „kuulujutte“ (postitades Twitterisse midagi ebamäärast ja skandaalset, et see kõik tund aega hiljem, pärast seda kui meedia on teema üles korjanud, ära kustutada). Lisaks mängisin päris kaua pasjanssi, et siis kell 14.45, vahetult enne lastele järeleminemist, kiiresti suur hulk e-kirju laiali saata. Rumalal kombel oli üks neist kirjadest Simonile, minu alati nii toetavale ja armsale abikaasale, kes vastas mu tänaseid saavutusi puudutavale küsimusele, et jah, asi on ainuüksi minus ja tema ei viida kunagi asjatult aega. See on alatu vale, sest olen tema versiooni kodus töötamisest näinud küll ja see tähendab sama palju kollase ajakirjanduse lugemist kui minugi oma, lisaks on seal veel ohtralt Autocari lehe brausimist, kus ta passib sportautosid, mida ta endale lubada ei saa, ning vahib siis haledalt TOITU TÄIS köögikappidesse (ainult küpsiseid pole, sest ma olen kõik ära söönud), et siis hädiselt pärida, miks meie majas kunagi midagi süüa pole.

      Ilmselt võib öelda, et minu vooruslik uusaasta lubadus nädala sees mitte juua ei kulge kuigi hästi.

      Tädi