Miks emme vannub. Gill Sims

ma seda siiski ei öelnud, sest mardika skandaal ja tema pidev keset ööd ülesajamine, et lohutada koduigatsuse all kannatavaid tüdrukuid, või lüüa laiali kesköiseid maiustajaid või leevendada kell kolm öösel liiga palju šokolaadi õginute kõhuvalusid, oli kõik täiesti piisav, et minu kulmude mure tema murede hulka ei mahuks. Sellegipoolest on mul Melanie vastu üsna suur austus, ehkki osa minust kahtlustab, et ta tegi gaasipliidi süütamise teadlikult minu ülesandeks lootuses, et suudan end kuidagi põlema panna ja ta saaks mu saamatusest lõpuks lahti. Ta lihtsalt saab kõigega hakkama ja isegi kui gaidid eriti tüütuks muutuvad, ei kaota ta närvi ega saada neid kõige täiega lihtsalt persse, nagu teeksin ilmselt mina, kui vastutav oleksin. Ta ei haara ka džinni järele, mis oleks suure tõenäosusega minu strateegia tema asemel. Arvan, et gaidide laagri jaoks on vaja kedagi õige erilist – võib-olla siin tulebki Baden-Powelli vaimsus mängu.

      Olen alati arvanud, et oleksin kunagises välksõjas vingelt pannud – et peaksin vintskelt vastu ja minust oleks saanud inspireeriv kuju, kes võtab üles virgutavaid laulujorusid ja leiutaks pesulõksudest geniaalseid asju, kuid hakkan aina enam arvama, et oleksin ilmselt veetnud kogu välksõja kasutult ringi loivates, samal ajal kui neljakümnendate Melanied ehitaksid paljakäsi pommivarjendeid.

      Ei mingit märki mündivõltsijatest või smugeldajatest, kellest jagu saada, mis ongi võib-olla ükskõik, sest plikad paistavad rohkem olevat huvitatud kambakesi vetsu minemisest ja kontrabandi maiustuste pugimisest kui müsteeriumite lahendamisest. Vahepeal toimus vibulaskmine, mille jooksul sai Jane’ist täielik Wilhelm Tell, keda pidi korrale kutsuma, sest ta püüdis Tilly Morrisoni pea pealt õuna lasta, seejärel algas orienteerumine, kuid ilmnes, et tüdrukutele ei avaldanud kaardid ja kompassid mitte mingit muljet, sest Google Maps on ju olemas.

      „Ahaa,“ ütlesin, „aga mis siis, kui Google Mapsi poleks?“

      „Aga miks ei peaks olema?“ küsis Amelia Benson.

      „Einoh, võib-olla sul pole levi või aku on tühi,“ katsusin edasi, kuid tüdrukuid veenda ei suutnud. „Või mis siis, kui kaotasid oma telefoni ära,“ lisasin ma.

      „Niisiis, oleme telefoni ära kaotanud, aga täiesti juhuslikult on mul kaart ja kompass?“ vaidles Olivia Brown. „See pole ju eriti tõenäoline, Ellen, ega?“

      „Einoh,“ vastasin juba vaikselt ärritudes, „äkki on aset leidnud tuumakatastroof ja Google Mapsi polegi enam üldse olemas, sest kogu tsivilisatsioon ühes inimsooga on maa pealt pühitud ja sina oled ainuke ellujääja ja kõik, mis sul on, et ohutusse kohta pääseda, on kaart ja kuradima kompass, ja kui sa ei oska neid kasutada, siis suredki kuskil teepervel nagu kogu ülejäänud planeedi elanikkond!“

      Mia Robinson puhkes nutma. „Ma ei taha olla ainuke ellujääja!“ nuttis ta. „Aga mis mu hamstrist saab? Kas hamstrid elavad tuumakatastroofi üle?“

      „Ei,“ ütles Jane. Mia nuuksed valjenesid ning ta osutus üsna lohutamatuks. Pidime Melanie kohale kutsuma, et teda rahustada ja talle kinnitada, et niipea pole karta mitte ühtki tuumakatastroofi ja orienteerumine on lihtsalt üks lõbus tegevus ja tema hamstriga on kõik hästi ja, jah, ka tema vanematega.

      Samal ajal kui Melanie selle kõigega tegeles, õnnestus tema enda rühmal kusagile minema uidata ja metsa ära eksida ning pidime välja saatma otsingurühma. Teised gaidijuhid olid Melanie peale üsna pahased, et ta oma gaidid ära kaotas, ja kardan, et ta süüdistab selles mind. Meid kutsuti õhtuks laulmisringi, kus pidime laulma mingit keerulist plaksutamislugu, mille käigus tuli lüüa plaks ka vastu kõrvalolija kätt ja olen üsna kindel, et tegelikult ei pidanud Melanie nii kõvasti vastu mu kätt lööma. Loodetavasti ei tule täna õhtul mardikaid, sest usun, et kui juhtuksin teda jälle üles äratama, teeks ta midagi palju hullemat, kui lööks vaid käega. Olen kindel, et Glastonburys ei olnud ühtegi mardikat – ilmselt meelitab neid siia valet sorti muda. Huvitav, kas olen Glastonburysse minemiseks juba liiga vana? Huvitav, kas peaksin üldse teistega sammu või sureksin lihtsalt maha? Sest noh, loomulikult ei saaks enam illegaalsete ainetega jaurata, kui oled keskealine ja väärikas, ja kogu see siider ajaks mind kogu aeg pissile, sest olen sünnitanud kaks last ja mu põis pole enam nii võimekas, ja ma pole kindel, kas festivalipeldikutega enam hakkamagi saaks. Äkki peaksin minema mõnele vanade inimeste festivalile nagu Rewind⁶ või midagi taolist? Huvitav, kas neil on paremad peldikud? Samas reklaamitakse seda kui „kogu pere üritust“, ja juhul kui olen suutnud omaenda süütud lapsukesed maha raputada, et end täis juua ja nädalavahetusel halvasti käituda, on Teiste Inimeste Lapsed viimane asi, mida taluda suudaksin. Oh, jeerum, ma olen kohutav inimene. Melanie näeb mind ilmselt läbi ja seepärast põlgabki mind. Ja ilmselt ka seepärast, et traumeerisin üht tema gaididest ja minu pärast kaotas ta veel kuus.

      Pühapäev, 7. august

      Kodus! Pestud! Lõpuks ometi. Oh, milline õndsus. Vähemalt mingis mõttes.

      Täna hommikul pärast Hukatuse Ahju peal Saatanaga Täringute Heitmist ja tüdrukutele, kes sellest eriti välja ei teinud, rõvedalt munase leiva pakkumist panime kokku ka telgid. Melanie avastas kergendusega, et ma polegi täiesti kasutu ning suudan vähemalt mõista, kuidas telki kokku panna – tuleb lihtsalt ülespanemise protseduuri vastupidises järjekorras korrata –, ning kõik laabus üsnagi ladusalt, hoolimata gaidide suurest pingutusest kokkuvajuvate telkide alla lõksu jääda. Rohkem tüdrukuid kaduma ei läinud ja mul õnnestus neid ka rohkem mitte endast välja viia, mis oli üsna hea, sest Melanie pidi öö jooksul mitu korda Mia luupainajate tõttu üles tõusma. Loodetavasti ei ütle ta Mia vanematele, et tüdruku hirm aatomipommide ees oli minu süü. Ent mind on miski hammustanud kohast, mida valjul häälel ei nimetata. Kahtlustan tapjamardikat.

      Tusase ja unevaeguses Jane’iga koju saabudes lootsin, et Simon ja Peter on minu äraolekul kodulippu kõrgel hoidnud. Mul ei pruugi ju olla Badel-Powelli vaimsust, kuid vahel olen parandamatu optimist. Kahjuks oli mu optimism ennatlik, sest kodu oli täielik pommiauk. Võiks isegi öelda, et halearmetu. Otsustasin, et ma ei ole enam kunagi optimist, vaid hakkan hoopis pessimistiks. See tundub märksa arukam. Pessimistil on alati kas õigus või saab ta meeldiva üllatuse osaliseks – tema jaoks ei luusi kuskil hämaruses pettumused nagu optimistide puhul.

      Simon ilmutas tõelise süütuse kehastust, kui karjusin ta peale, et miks igal pool vedelevad alukad, kus alukaid vedeleda ei tohiks, ja miks keegi pole prügi välja viinud ega vetsus vett peale lasknud, rääkimata sitatriipude mahapesemisest või riiulipealsete puhastamisest, ning selle asemel, et mustadele nõudele ruumi tegemiseks puhtad nõudepesumasinast välja võtta, olid nad rokased nõud lihtsalt köögi tööpinnale nõudepesumasina kohale kuhjanud, oodates lootusrikkalt Maagilist Kuradima Nõudepesu Haldjat, kes vehiks oma võlukepikesega ja muretseks puhtaid nõusid.

      „Millega te täpsemalt minu äraoleku ajal tegelesite?“ küsisin ma. „Ja ÄRA ÜTLE, et „vaatasin Peteri järele“. Ta ei ole mingi beebi, keda peab kogu aeg valvama.“

      „Tegelikult on asi nii, kallis,“ vastas Simon ärritava üleolekuga, „et puhastasin külmkappi ja sorteerisin meie sahtlitest välja kõik toiduained, mis olid ületanud oma säilivusaja.“

      Mul võttis kõhu alt õõnsaks. „Mida sa tegid?“ küsisin õudusega.

      Lõin kapiuksed lahti. Kõik maitseained – kadunud!

      „Mõne säilivusaeg oli möödas juba kaks aastat tagasi,“ ütles Simon nördinult.

      Nuuksatasin.

      Riiul, mis oli täis kallist riisi ja pastat ja keskklassile kohast kinoad – kõik läinud.

      „NELI aastat!“ teatas Simon. „See kinoa läks pahaks juba neli aastat tagasi! Pealegi oli see kinnine pakk! Risoto riis aegus eelmisel kuul ja see punane Camargue’i riis kaks kuud tagasi ja peale selle oli seal veel veidra kujuga pastat, mis kaotas säilivuse kuus kuud tagasi. Ja purk makaronirõngaid, mis aegus KUUS aastat tagasi!“

      „Need asjad ei lähe pahaks,“ ütlesin maruvihaselt. „Maitseained PEAVADKI aeguma! Kellelgi pole