Märg kala. Volker Kutscher

Naise külluslikud kurvid ajasid erutuse veel suuremaks, isegi siis, kui need juba öösärgi varju olid kadunud. Mees keeras teise külje.

      „Ma teen hommikueinet,“ ütles naine ja lahkus toast. Jumal tänatud.

      Rath lebas veel mõne aja voodis ja mõtles järele. Elisabeth Behnke oli peaaegu kümme aastat temast vanem. Tema mees oli 1917. aastal Aisne’i all langenud. Rathile meenusid naised garnisonilinnast. Tookord, 1918. aasta suvel pärast baasväljaõpet ootasid nad kutset rindele – ning tundsid, et võib-olla on nüüd alanud nende noore elu viimased päevad. Nad olid värske kahuriliha, kes heideti eesliinile. Talle meenus tollane kirg. Elujanu, mis toitus surmahirmust. Higised kehad rüselesid voodites peaaegu meeleheitlikult. Kõik naised olid neist vanemad. Kümme aastat ja enam. Peaaegu kõigil oli abielusõrmus sõrmes. Nende mehed võitlesid rindel või olid juba langenud.

      Rath oli just kaheksateist saanud, kui teda veel sõtta kutsuti. Mobilisatsioonikäsk oli talle tundunud surmaotsusena. Ta pidi mõtlema Anno peale. Too ju ei teadnud, et käsil oli viimane sõja-aasta, ta võis vaid palvetada, et see hullus varsti lõpeks. Ema nuttis, kui noorim poeg, univorm seljas, raudteejaamas hüvasti jättis. Ta ei tahtnud veel üht poega kaotada. Vanim oli langenud esimestel sõjapäevadel. Täiuslik Anno, igavene eeskuju! Üht asja aga väikevend Gereon tema moodi teha ei tahtnud: Gereon kavatses sõjas ellu jääda!

      Selle soovi ja vähese lootusega saabus ta garnisoni. Ahastav ootamine. Nad tundsid end nagu surmamõistetute kambri vangid. Ja siis oli sõda korraga läbi. Enne veel, kui saabus rindekäsk, enne kui ta oleks saanud vaenlase pihta ainsagi lasu teha. Teade Kieli tapatalgutest oli kiiresti nendeni jõudnud. Moodustati soldatinõukogud. Kui Rath mõistis, et siin ühtki desertööri enam ei vahistata, ajas ta lihtsalt mundri maha ja sõitis koju. Tagasi Kölni. Seltsimehed aga jätkasid sõjamängu, käisid vabakorpuste koosseisus maa läbi, võitlesid nii kommunistidega kui ka revolutsiooni vastu. Kapral Gereon Rath aga kuulas isa sõna ning hakkas politseinikuks. Talle anti jälle relv. Lisaks kirjutuslaud, mille taga oli enne sõda istunud Anno Rath.

      Ta sukeldus mälestustesse ja vahtis aknast välja. Väljas paistis päike, oli esimene oma nime vääriv kevadpäev. Rath üritas oma pohmeluses peaga selgelt mõelda. Korraga tõusis ta püsti ja läks vannituppa. Ta vajas tungivalt dušši.

      Alles värske õhk ajas peavalu minema. Rath hingas sügavalt ja otsis välja sedeli, mille Behnke talle oli jätnud. Luisenufer. Aleksei Ivanovitš Kardakovi uus aadress oli Kreuzbergis. See tänavanimi oli kõikidel aegadel samaks jäänud. Veel mõne aasta eest kulges siin Luisenstadti kanal Urbanhafeni ja Spree vahel. Nüüd mängisid lapsed sel hiiglaslikul liivaväljal, mille linn oli rajanud täis aetud sadamabasseini kohale. Naer ja kilked täitsid karget õhku. Pärast lõputult pikka talve näis viimaks kevad tulnud olevat. Berliini talve vihkas Rath sestsaati, kui ta ühel hirmus külmal märtsipäeval Potsdami vaksalis kaugrongist väljus ning Potsdami väljakul lumetuisu ja liikluskaose kätte jäi. Külm oli tänavate kuningas kuni aprillini. Nüüd võttis linn tasapisi sõbralikumat ilmet. Rath lausa nautis lühikest jalgsirännakut Kottbusser Tori vaksalist.

      Ta silmitses fassaade üksteise järel. Kõrts, juuksur, piimapood. Ta pidi veel kord sedelilt majanumbrit vaatama.

      Hommikueine koos Elisabeth Behnkega ei kukkunudki nii hull välja, kui ta kartis. Nad vestlesid ainult märatseva venelase teemal ega puudutanud silpigi sellest, mis juhtus, võis juhtuda või oleks võinud juhtuda. Rath lubas naisele, et võtab Kardakovi jutule. Võlgu oleva üüri pärast, koli pärast keldris ja katkise kapi pärast. Ja sellepärast, et otsis põhjust vabal päeval välja minna.

      Õige maja oli kohe piimapoe kõrval. Üle Wassertorplatzi viadukti kolistas parajasti rong, kui Rath majauksest sisse astus. Ta uuris postkaste, ka hoovimajade omi, kuid Kardakovi nime ta ei leidnud, üldse natukenegi venepärasemat nime mitte. Ta kontrollis sedelit. Aadress klappis. Majanumber ka.

      Rath kontrollis ka kahe naabermaja kirjakaste, kuid siin oli sama lugu: mitte ühtki venelast. Kas mees varjas ennast, et mitte üüri maksta? Võib-olla polnud ta lihtsalt veel nimesilti ära vahetanud. Rath läks tagasi esimese maja juurde. Uks avanes täpselt siis, kui ta kohale jõudis. Talle vaatas otsa ühtaegu üllatunud ning umbusklik nägu.

      „Otsite siin keskit või?“ Mees oli väike ja habras. Kaabu tundus kitsukese näo kohal liiga suur. Võimsad vuntsid niisamuti. Revääri küljes oli mehel väike teraskiiver.

      „Võib nii öelda küll.“ Rath võttis sedeli ja luges ette. „Aleksei Ivanovitš Kardakov.“

      „Põle kunagi kuuld. Siin piaks elama või?“

      „Vähemalt selle aadressi on ta andnud.“

      „Ah, venelastega ei tia kunagi.“

      „Aga kas teie elate siin majas?“

      „Ma ei pia seda teile küll ütlema.“

      „Võib-olla siiski peate: kriminaalpolitsei!“ Rath lehvitas oma töötõendit. Ta oli otsustanud oma ametiautoriteeti kasutada ka sel vabal päeval.

      „Ia küll, ia küll!“ Mees tõstis käed rahustavaks žestiks. „Mis te siis tiada tahate?“

      „Kas teile on viimastel nädalatel midagi silma torganud? Kas siia on uusi inimesi kolinud?“

      „Põle aimugi.“

      „Võib-olla mõne teise nime all.“

      „Einoh, mina küll ei tia. Mis ta siis on teind?“

      „Lihtsalt rutiinne küsitlus.“ Rath juba kahetses, et oli oma töötõendit näidanud. Ta pidi nüüd uudishimulikust tegelasest, kes teda ilmselgelt aidata ei osanud, kuidagi lahti saama, enne kui tolle uudishimu veel suuremaks kasvab. „Tänan teid väga abi eest.“

      „Põle tänu väärt. Ikke teie teenistuses.“

      Rath oli juba ümber pöördunud, kui mees talle hüüdis: „Üks moment, vahtmeister!“

      Rath jäi seisma.

      „Järsku te olete selle mürgli pärast siin?“

      „Mürgli?“

      „No kesköösi siin üks tagus vasta uksi nigu ull, keegi ei saand magada. Siis kaks tükki siin veel kaklesid. Ma ütlen – no nii valjusti et! Ma juba mõtlesin, et löövad üksteist päris maha!“

      „Nii?“

      „No need olivad venelased. Sada protsenti. Järsku oli see ka, keda te otsite. Aga siin tema ei ela. Kindel see. Siin elavad ainumalt korralikud inimesed.“

      Rath puudutas oma kaabuserva.

      „Palju tänu.“

      Imelik, mõtles ta üle Skalitzer Strasse minnes ja Kottbusser Tori poole siirdudes. Paistab, et tema polnud ainus, kes öösel selle venelase pärast magada ei saanud.

      4

      Uus kuu algas hästi. Rath seisis kirjutuslaua ääres, ühes käes tass kohvi, teises põlev sigaret. Tema ees lebasid fotod. Wilhelm II oli koopiatel ainus küsimärgiga tähistatud isik. Väike saladus, mida teadsid vaid tema ja Wolter. Muidu olid kõik siin kujutatud tegelased identifitseeritud, ka fotograaf, kes neil haarangu ajal käest põgenema pääses. Pärast seda, kui Vana Fritz oli ülekuulamisel lõhki löödud, pani Rath selle nimekirja Onklile laua peale. Wolter tegi rahuloleva näo. Esimene läbimurre uurimises.

      Esimest korda Berliinis viibimise aja jooksul tundis Rath end iseenda ja maailmaga rahul olevat. Ta pilk rändas aknast välja üle trammirööbaste kohtuhoone tumeda müürini. Rong kolistas mööda.

      Vaba päev oli talle hästi mõjunud, kuigi see sai raisatud mõttetute infootsingute peale. Vähemalt sai ta Elisabeth Behnke käest minema. Kui ta õhtul oma tühikäigust jutustas, oli naine talle süüa valmistanud ning pudeli veini avanud. Seekord Rath enam ülemäära ei joonud. Ta andis naisele vaid põse peale ühe head-ööd-musi, mis kõik lahtiseks jättis ega lubanud midagi.

      Ja