Märg kala. Volker Kutscher

sind, et ka meie, lihtsurelikest krimiametnikud saame mõnikord Olümposel tööd teha. Inspektsioon A laenab sageli teistest inspektsioonidest. Siis saad ennast välja elada ja mõrvakomissari mängida. Aga usu mind, mingi mõrvauurimine pole sugugi nii põnev, kui sa arvad.“

      „Eks see oleneb.“

      „Millest?“

      „Ma olin mõrvauurija. Igav just polnud.“

      Seda polnud ta Berliinis veel kellelegi rääkinud. Ainus, kes Gereon Rathi isikutoimikut läbini tundis, oli politseipresident Zörgiebel. See Zörgiebel oli lubanud vanale semule Engelberth Rathile olla vait nagu sukk. Isegi kriminaalnõunik Lanke ei teadnud oma uue töötaja teenistuskäigust kõike. Wolter vilksas talle korraks otsa vaadata, kergitas kulme ja keskendus taas liiklusele.

      „Nonii? Laipu hakkas nappima või?“ küsis ta mõne aja pärast.

      Rath luksatas. Ta mällu tõusis üks kaame nägu, üks kaame keha, üks verekorpas kuuliauk rinnus.

      Ta vaatas vaikides aknast välja. Wolter sõitis ümber Jannowitzbrücke suurehituse, seal valitses ka pühapäeval liikluskaos, ja valis tee Märkisches Museumist mööda üle Waisenbrücke. Kuid ka Alexanderplatz oli üksainus suur ehitustander. Rasked aururammid rajasid metrood ja olid väljaku peaaegu täiesti alt ära õõnestanud. Liiklus oli juhitud üle jämedate puitprusside, jalakäijate mass litsus ennast läbi kitsaste käikude tarade vahel. Puitprussid toetasid terasest trammiviadukti Königstrasse kohal. Nad olid juba Aschingeri juures ümber nurga keeranud, kui tekkis veel kord seisak. Ford jäi tiksuma ühe kollase BVG-bussi¹² taha, mis kitsa ajutise sõidutee täielikult blokeeris. Berliin suitsetab Junot, teatas reklaam. Wolter kirus. Üles viival välitrepil seisis pühapäevariides poisike ja näitas neile pikka nina.

      Politseipresiidiumi hiiglaslik tellishoone juba paistis. See maja ei kandnud ilmaasjata nime Rote Burg¹³. Suur nurgatorn troonis Alexanderplatzi kohal nagu suurtükitorn. Rathil andis algul harjuda, et ka ametnikud mõtlesid presiidiumihoonet, kui rääkisid kindlusest.

      Lase mind siin välja, hangin midagi süüa,“ ütles ta. „Ma jõuan jala kiiremini kohale, kui sina autoga.“

      Nii oligi. Vaevu kümne minuti pärast sisenes Rath juba Dircksenstrasse sissekäigu kaudu presiidiumihoonesse. Siin, trammide poolses küljes olid kriminaalpolitsei bürood. Akna tagant mööduvate trammide pidev mürin ja kolin kostis päevast päeva ta kõrvu. Rath tervitas sissepääsu juures seisvat kapot, paremas käes Aschingeri pabertuutud. Kolm korda praevorst sinepiga. Vasakus käes oli aga napake kartulisalatiga. Nad olid stammkunded.

      Aschingeri juures olid paremad toidud kui kantiinis. Kõigepealt nad söövad rahulikult ja siis valmistuvad ülekuulamisteks. Läheb veel veidi aega, enne kui nad esimese kandidaadi kongist välja toovad. Las bande praeb seal omas rasvas. Trepist üles minnes tundis ta kõhukorinat. Ta polnud täna veel midagi söönud ega joonud peale kahe tassi kohvi – üks hea kohv kodus ja üks vilets kohv 220. jaoskonnas.

      Kui ta trepikojast halliks lubjatud seintega koridori astus, jäi ta hetkeks nõutuna seisma klaasist tiibukse ette, kuhu oli suurte valgete trükitähtedega kirjutatud MÕRVAINSPEKTOR. Talle meenusid Bruno sõnad. Gennati rühm – seltskonna lemmikud – väljavalitud. Klaasukse taga pikas koridoris oli parajasti üks uks lahti läinud. Ka mõrvauurijatel oli pühapäeval tegemist. Uksel seisis noor naine ja hüüdis veel midagi tuppa sisse, enne kui pöördus ja piki koridori tulema hakkas. Rath silmas läbi klaasi tema kitsast nägu. Otsustava joonega suu, tumedad silmad, mustad, moodsalt lühikesed juuksed. Tumepunane kostüüm. Paremas kaenlas toimikumapp. Naise sammud klõpsusid kiiresti ja energiliselt pika koridori kivipõrandal. Vastu tulevat kolleegi tervitades naine naeratas ning tema vasakusse põske tekkis lohuke.

      „Ära ära eksi,“ ehmatas hääl ta unistustest üles. Rath pöördus nagu vedrust visatud ja nägi naervat nägu. „Sa töötad ikka veel meie juures,“ ütles Wolter ja kõlistas autovõtit.

      Klaasuks läks lahti. Naine kinkis möödudes ka inspektsioon E töötajaile naeratuse.

      „Tere päevast,“ ütles ta. Naise hääl kõlas heledamalt kui oodanuks.

      Wolter puudutas tervituseks kaabut, Rath kergitas korraks pabertuutusid. Ning tundis end sel hetkel kaunis rumala ja abituna. Naine vaatas teda uudishimulikult, peaaegu lõbustatult. Rath laskis käe krabisevate paberkottidega alla. Naine naeratas veel kord. Ainult korraks, ja Rath ei saanud aru, kas naerdi tema üle või naerdi talle vastu. Siis läks naine edasi. Tumepunane kostüüm kaugenes, kadus järgmise klaasukse taha ning jäi üha väiksemaks. Rath vahtis talle ikka veel järele. Onkel naeris ja põrutas talle õlale.

      „Tule, lähme sööme nüüd, enne kui tööle hakkame. Sa oled ju lausa endast väljas. Millal sul õieti viimati mõni naine oli?“

      „Küsi midagi kergemat,“ ütles Rath.

      „Pole ime, et sa ennast kombluspolitseis kehvasti tunned,“ ütles Wolter, „kui sa elad nagu munk. Ma tutvustan sulle lähemal ajal paari tüdrukut.“

      „Ah jäta.“ Pärast Dorist oli Rathil esialgu naistest küllalt. Too oli ta lihtsalt välja sülitanud nagu kuuma kartuli, nii kui nõiajaht lahti läks. Sellest polnud veel poolt aastatki …

      „No kuule nüüd!“ Wolter ei andnud järele. „Ma tean toredaid tüdrukuid! Meie elukutse juures ongi nii. Nagu ütlesin: mina ei vahetaks.“

      „Noh, nii vilets see lugu mõrvakomisjonis nüüd ka ei näi olevat.“ Rath osutas klaasuksele, ikka veel Aschingeri paberkotid käes. „Ütle parem, kes see oli?“

      „Pole enne näinud?“ Wolter võttis kolm kotti temalt üle. „Charlotte Ritter. Stenotüpist mõrvarite juures. Tule nüüd! Toit jahtub ära.“

      3

      Palun ei! Nad saatsid ta jälle üles katusele! Lanke hääl. „Rath, võtke see oma hooleks, te tunnete seda asja. Ja ärge liiga kaua venitage.“ Kriminaalnõunik Lanke selja taga seisis vaikides kriminaaldirektor Engelberth Rath ja veel tagapool hulk vormikandjaid. Kriminaaldirektori pilk valgete vuntside kohal oli jäine, kontrolliv, etteheitev. Ta teadis seda pilku. See oli ta isa pilk, kui väike Gereon esimest korda halva hindega koju tuli. Lanke punane nägu oli aga vastuoksa üksainus sadistlik irve. „Noh, Rath, läks lahti! Kui palju süütuid inimesi peab veel surema, enne kui te oma perset liigutama hakkate? Kui arvate, et siin pole vaja käsi määrida, siis arvate valesti!“

      Rath vaatas üles katusele, mis muutus nagu üha järsemaks ja paistis otsesõnu kasvavat. Kuidas ta peaks sinna küll minema? Taas ringi vaadates oli kogu löögirühm kadunud. Selle asemel olid naised. Lastega.

      Siis kõlasid lasud. Naised kukkusid ridadena pikali. Vaevu oli üks rida maha niidetud, kui asemele astus järgmine. Sõnatult, nagu tapale aetavad lambad. Naised surid tummalt, lapsed karjusid. Järjest rohkem lapsi. Mida enam naisi suri, seda rohkem lapsi kisas.

      „Ei!“ Rath tormas üles, unustades oma kõrgusehirmu. Korraga ümbritsesid maja tellingud, ta pidi redelitest üles ronima. Siis nägi ta snaiprit. Tollel oli seal terve kuhi relvi. Südamerahus laadis ta neid, ühe teise järel.

      Kui Rath ülemisele platvormile jõudis, pööras mees ümber. Rath tundis näo ära. Snaiper tõmbas särgi üles ja näitas kõhna kahvatut rinnakorvi. Selle keskel oli kuuliauk. Veri oli ammu kinni jäänud, haav oli nagu kohtumeditsiini laipadel. Kliiniliselt puhas.

      „Näe, vaata!“ ütles snaiper etteheitvalt, peaaegu nutuselt, ja osutas augule rinnas. „Ma ütlen isale ära!“ Ta haaras laetud relva.

      Rath haaras oma teenistusrelva.

      „Relv maha!“ karjus ta, kuid teine sihtis teda. Pikalt ja keskendunult, nagu oleks Rath mõni lasketiiru stend.

      „Relv maha! Ma tulistan!“

      Teine ei lasknud end kõigutada.

      „Sa