Märg kala. Volker Kutscher

Kuigi ma ei tea, kas tal iial mõni raamat ka ilmus. Vähemalt mulle ei näidanud ta kunagi ühtegi.“ Behnke tundus peaaegu et solvunud. Rath kujutas ette, et ka tema eelkäijal tuli perenaise lähenemiskatsetele vastu panna.

      „Ilmselt oli see äsjane visiit ka pigem minu eelkäijale mõeldud?“

      „Kindlasti!“ Elisabeth Behnke kallas endale ja oma värskeimale üürnikule teed.

      „Ma usun, et selle mehe nimi on Boriss. Ütleb see teile midagi?“

      „Pole aimugi. Siin käib palju venelasi sisse ja välja.“

      „See kena Boriss lõhkus riidekapi ära. Ehk härra Kardakov on nii sõbralik ja hoolitseb selle parandamise eest.“ Või ostab mulle parem kohe uue kapi, mõtles Rath. Tume monstrum ta toas meenutas rohkem pihitooli kui kappi.

      „Härra Kardakov?“ Behnke tõi seinakapist pooliku rummipudeli ja valas. Heldelt. „Kui ma teda kunagi peaksin kohtama. Ta kolis eelmine kuu ülepeakaela välja. Sestsaati pole ma teda enam näinud. Kuigi ta jäi kuu üüri võlgu ja terve kelder on tema kola täis. Ma olen talle uuele aadressile juba mitu korda kirjutanud. Arvate, et ta on vastanud?“

      „Mis ta eesnimi on?“

      Naine vaatas Rathile otsa ja ta silmisse ilmus lootus. „Mõtlete, et saate midagi teha? Ta nimi on Aleksei. Aleksei Ivanovitš Kardakov.“

      Rath noogutas. Selle nime too Boriss ütleski.

      „Võib-olla tal tekib veidi enam austust, kui politseist kuuleb,“ arvas lesk ja ulatas Rathile tassi. „Jooge. See teeb head pärast niisugust ehmatust. Kuigi te olete sellega ehk harjunud, te olete ju politseinik.“

      Rath ei saanud täpselt aru, mida naine sellega öelda tahtis: kas ehmatuste või alkoholiga harjunud? Võib-olla nii üht kui teist, arvas ta ja jõi.

      Uuhh, rummiga polnud perenaine koonerdanud! Rath kahtlustas korraks, et naine tahab ta purju joota, kuid nägi siis, et too omagi tassi ühe sõõmuga alla kallas.

      „Veel?“

      Rath jõi tassi tühjaks ja noogutas. Tal oli millegipärast tunne, et väike joove kuluks ära küll. Mitte niivõrd kummalise külalise, kuivõrd unenäo pärast, mis tal ikka veel kuklas istus. Natuke rummi veres laseks ehk rahulikumalt magada.

      „Jätke see tee ära,“ ütles ta ja ulatas naisele oma tassi.

      Kui ta järgmisel hommikul ärkas, näitas äratuskell kolmveerand üheksa. Rath ajas end järsult püsti ning hoidis peast, mis pärast ootamatut pingutust kõvasti tagus. Mida ta siis jõi? Ja eelkõige, kui palju? Vähemalt oli ta omas voodis. Alasti. Ta vaatas rähmaste silmadega ringi. Plaadimängija peal tiirutas plaat mõttetuid ringe ja kõlar kriiksus vaikselt. Rath kobas öölaual telefoni järele ja oleks ennast äärepealt juhtmesse mässinud. Wolteri numbrit teadis ta une pealt. Onkel võttis vastu ja Rath pomises telefonitorru oma vabanduse. Teiselt poolt kostis naeru.

      „Sa ei tundu terve olevat, vanapoiss. Lõid väheke üle aisa, mis?“

      „Esimene öö üle nädala, mida ma Hermanstrassel ei veetnud.“

      Rath oli kuus ööd veetnud Neuköllni kopitanud korteris ning jälginud Königi ateljee tulekuid ja minekuid. Tegi tööd, mida keegi teine üldiselt teha ei tahtnud.

      „Õigus. Sa oled vaba päeva ära teeninud.“

      Wolter pani ette need ületunnid välja võtta, mis Rath oma jälgimisnädalal kokku oli ajanud. „Mulle meeldiksid sa väljapuhanuna rohkem,“ ütles ta. „Jää täna koju.“

      Rathil polnud selle vastu midagi. Ta pani toru ära, kavatsedes külge keerata ja edasi magada, kuid ehmatas millegi sooja peale, mis teki all talle vastu puutus.

      Mingi käsivars!

      Mis eile juhtus? Kas ta võttis Behnke siia kaasa? Ta pingutas oma valutavat pead, kuid parimagi tahtmise juures ei meenunud talle midagi. Taas tuli meelde unenägu ja see võõras venelane, kes tal kapi puruks lõi. Siis ta jõi koos majaperenaisega teed … ja rummi … ja vennastus …

      Oo, ei!

      Rath tõmbas teki eemale. Aeglaselt ja oodates halvimat. Käsivarre juurde kuulusid blondid lokid, kus läigatas hõbehalli. Ei olnud uni.

      Elisabeth Behnke lebas tema voodis!

      Kuidas see võis juhtuda? Viimane, mida ta suutis meenutada, oli hetk, mil naine tegi ettepaneku sinatada, pärast seda, kui rummipudel tühjaks oli saanud ning nad Danziger Goldwasseri kallale asusid. Nad olid suudelnud, seda ta veel mäletas. Nagu sinasõpruse joomisel ju kombeks on. Aga kui kaua? Ja kuidas? Ja mis edasi? Ühtki küsimust ta vastata ei osanud. Ainus vastus oli majaperenaine, kes tema kõrval voodis lamas ja parajasti oma lopsakat keha hommikuvalguses sirutas. Naine vidutas silmi, siis ärkas. Tõmbas teki rindadele.

      „Tere hommikust,“ ütles Rath ja katsus seejuures mitte sarkastiliselt kõlada. Nii hästi kui oskas.

      „Tere hommikust.“ Naise hääl oli vaikne ja peaaegu häbelik. Noh, vähemalt on ka temal piinlik, mõtles Rath.

      „Jumal küll!“ Naise pilk oli langenud kellale, mis näitas üheksa. „Juba nii palju! Ma oleksin pidanud juba ammugi hommikusööki tegema! Weinert kindlasti kaebab!“

      Ta tegi katset üles tõusta, tekki riietusena kasutades, kuni märkas, et ta seejuures Rathi mehetunnused paljaks kiskus. Ta kõhkles püstitõusmise ja pikaliheitmise vahel, kuni keegi uksele koputas. Kähku oli Elisabeth Behnke üürniku voodis tagasi, tekk üle pea.

      „Jumal küll! See on Weinert!“ kuulis Rath summutatud sosinat.

      Uks läks aeglaselt lahti, kuigi Rath polnud öelnud „Sisse“ või üldse ühtki sõna. Ning tõesti pistis Berthold Weinert oma uudishimuliku pea uksest sisse.

      „Tere hommikust, laiskvorst,“ ütles ta ja pilgutas Rathile mõistvalt silma. „Äkki saad mulle paar marka laenata? Behnket pole täna hommikul näha, muidu pressiksin temalt välja. On vist haige, pole isegi hommikusööki teinud. Aga ma pean toimetusse minema ja seal pole …“

      „Võta ise.“

      Rath osutas jakile, mis korralikult riidepuul rippus. Erinevalt hommikumantlist, mis koos pidžaamaga põrandal kortsus hunniku moodustas – poolel teel ukse ja voodi vahel. Rath lootis kõigest jõust, et Weinert ei avasta perenaise öösinist särki, mis lebas teisel pool voodit.

      „Kas su tüdruk on läinud?“ küsis žurnalist, samal ajal põuetaskust rahakotti otsides, ning pilgutas Rathile veel kord silma. See vandenõulase ilme hakkas Rathile närvidele käima. „Vaata, et sa vahele ei jää. See Behnke passib peale nagu hagijas. Mina saadan enda oma alati juba õhtul koju. Mis kindel, see kindel. Aga teil siin kestis ju poole ööni! Muusika ka veel! See Behnke viriseb ju isegi päeval su neegrimuusika üle!“ Weinert vaatas ringi, nagu võiks Elisabeth Behnke iga hetk uksest sisse tulla, ja jätkas sosinal: „Kõigepealt ütle oma tüdrukule, et järgmine kord olgu tasem. Ta ju itsitas nii et … Ja mitte ainult …“ Mees tõmbas rahakotist kümnemargase. „Mitte et minul sellest midagi oleks, aga ära sa Behnkel lase iial midagi kuulda!“ Weinert pilgutas viimast korda silma ja lahkus toast.

      Kui Rath teki ära tõmbas, avastas ta, et Behnke oli näost punane.

      „Jumal küll, loodame, et see pläralõug haisu ninna ei saanud,“ ütles ta.

      „Ei tundunud küll nii,“ ütles Rath. „Kas te tõesti itsitasite öösel nii palju?“

      „Kas me mitte sinasõprust ei joonud?“ Naise hääl oli veidi solvunud.

      „Sellega me ilmselt pakkusime veidi üle.“

      „Me oleme täiskasvanud inimesed, härra Rath! Tähendab, Gereon,“ ütles Behnke ja näis jälle sama energiline, nagu ta perenaisena ikka oli. „Mulle sobib sama hästi kui sulle, et see öö meie vahele jääks. Aga mis olnud, see olnud. See ei tähenda, et peaksime korraga