Märg kala. Volker Kutscher

sihtis ja nimetissõrme kõverdas. Nagu aegluubis vajutas ta päästiku alla …

      „Ei!“

      Omaenda karjatus äratas ta üles. Ühekorraga istus ta voodis sirgelt ja täiesti ärkvel. Laupa kattis külm higi, süda peksis. Klõbin kostis veel praegugi. See tuli aknast. Seal! Jälle! Äratuskell öökapil näitas pool kaks. Rath kargas voodist välja, viskas hommikumantli ülle ja vaatas välja. Kõnniteel polnud kedagi näha. Nürnberger Strasse oli inimtühi, ainult tuul sahistas puuokstes. Aknalaual lebas kolm-neli väikest kivi. Siiski, tähendab, keegi oli püüdnud teda äratada. Ta avas akna ja küünitus välja.

      Rath kuulis rasket majaust avanevat. Siis lühikest teravat karjatust.

      „Huhh, mida teie siin tolgendate nagu pudel sülti?“ küsis üks naisehääl. Siis nägi Rath, kuidas keegi noor tüdruk, võib-olla napilt kakskümmend, tänavale tema vaatevälja astus. Tüdruk vaatas käies üle õla tagasi ja kiirustas taksopeatuse poole. Kas Weinertil oli jälle naiskülaline? Rath muheles. Kui Elisabeth Behnke seda teaks! Nende majaperenaine jälgis rangelt, et üürnikud hilisõhtuti mingeid daame vastu ei võtaks. Aga leidlikul Weinertil oli peaaegu iga õhtu mõni külas, ilma et Behnke seni veel ühelegi jälile oleks saanud. Kuid keda see Weinerti uus vallutus seal all uksel oli kohanud? Kes teda nii ehmatas?

      Sel ajal kui Rath pead murdis, kuulis ta rasket välisust lukku langemas. Kohe seejärel tõmbas keegi uksekella. Vaiksel ööl kostis see valjusti nagu kirikukell. Siis kuulis Rath kedagi korteriuksele prõmmimas. Kes iganes see oli, niisugust lärmi ei peaks ta tegema! Rath astus toast välja koridori. Uks majaperenaise ruumidesse oli kinni. Rath lootis sisimas, et Behnke magab õiglase und, kuni ta probleemi ära lahendab. Ka Weinertit polnud näha. Südametunnistus polnud puhas, teadagi.

      Jälle prõmm vastu ust.

      „Kardakov,“ hüüdis võõras madal hääl, mida suletud uks vaid vaevu summutas. „Aleksei Ivanovitš Kardakov! Otkroi dver! Eto ja, Boris! Boris Sergejevitš Karpenko!“

      Kes iganes, aga nüüd piisab! See kisa tuli lõpetada!

      Rath tõmbas korteriukse lahti ja vaatas jahmunud sinirohelistesse silmadesse, mis kuulusid räbaldunud tegelasele. Mehe sasitud tumeblondid juuksed rippusid salkudena laubal. Kõhn nägu, habetunud lõug. Rathi ninna jõudis pahvak alkoholilehka.

      „Mis kisa see on?“ küsis ta mehelt, kes teda klaasistunud pilgul põrnitses. Vastust ei tulnud. „Minge parem koju ja heitke voodisse, selle asemel et südaöösel mööda uksi kolistada.“

      Mees ütles midagi keeles, mida Rath ei mõistnud. Vene? Poola? Täpselt ei saanud öelda, aga Rath oli kindel, et mees esitas talle just mingi küsimuse. Mis lahti oli? Kas ta ei osanud koju minna?

      „Kuidas palun?“ küsis Rath. „Kas te saksa keelt räägite?“

      Võõras kordas oma küsimust. Rath sai niipalju aru, et jutt käis kellestki Alekseist. Aga see oli mõttetu, nii nad küll kuhugi ei jõua.

      „Kahju küll, ma ei saa teid aidata,“ ütles ta. „Minge koju! Head ööd!“

      Vaevu sai ta ukse kinni, kui jälle algas prõmmimine.

      „Nüüd küll aitab!“ ägestus Rath ja tõmbas ukse jälle lahti. „Kui te silmapilk ei kao, siis tuleb teil probleeme!“

      Mees lükkas ta kõrvale ja tormas sisse. Üks uks avaras koridoris oli lahti, nimelt Rathi toa oma. Sinna joobnu nüüd põrutaski. Rath tormas talle järele. Võõras seisis keset tuba ja vaatas ümberringi. On vast idioot! Võib-olla ta usub, et elabki siin! Rath haaras mehel kratist. Ta arvas, et joobnuga on kerge hakkama saada, ja oli seepärast tolle äkilisest raevupuhangust rabatud. Võõras röögatas, pöördus ja surus Rathi vastu seina. Tugev käsivars pressis Rathi kõri peale, nägu tuli lähedale, nii lähedale, et alkoholihaisune hingeõhk muutus talumatuks.

      „Gde Aleksei? Što s nim?“ pressis mees läbi hammaste ja laskis tulla mingil paabelikeelel. Rath virutas mehele põlvega alakehasse. Mees tõmbus kõverasse, kuid ajas end kiiresti sirgu. „Job tvoju matj!“ karjus ta ja ründas uuesti, kuid Rath põikles osavasti kõrvale. Võõras peksis suurt riidekappi ja lõi selle uusgooti külgseinast laua lahti.

      Küllalt! Rath haaras mehel kraest, keeras tal käsivarre selja peale ja tiris ta koridori tagasi. Korteriuks seisis veel lahti, trepikojas ei põlenud ükski tuli. Joobnu möirgas arusaamatuid asju ning üritas kõigest jõust karmist haardest vabaneda. Asjata. Rath võttis poisi nupuvõttesse, lasi siis lahti ja andis jalaga jõulise hoobi. Mees koperdas välja pimedusse, trepikojast oli kosta, kuidas ta vastasukse pihta taguma hakkas. Rath lõi ukse kinni, lükkas riivi ette ja nõjatus hingeldades selle vastu. Lõpuks ometi! Lõpuks ometi oli see idioot väljas! Ta kuulis trepikojast veel paar korda summutatud hüüdeid. Siis langes all välisuks kinni ja kõik jäi vaikseks.

      „On ta nüüd läinud või?“

      Rath pöördus üllatunult ümber. See oli lesk Behnke, tumesinisele öösärgile heegeldatud stoola peale visatud ja seisis uksel, mis viis koridorist söögituppa ning sealt edasi tema eraruumidesse. Perenaine oli kolmekümnendate lõpus, ilmselgelt üksildane. Tema pilgus oli terve universum. Ja vihjetes terve raamatukogu. Ta ei näinud oma nooruslik-naiivse näo ja blondide lokkidega, kus üksikud hallid karvad vaevu välja paistsid, sugugi halb välja, kuid ta polnud oma tugevusi ära kasutanud. Kas ehk perenaisega veidi flirtida? Lisaks veel sellisega, kes talle kõik naiskülalised keelanud oli? Ei, seda ei hakanud Rath isegi kaaluma, see ei tulnud lihtsalt kõne allagi. Siis võiks naine lisada veelgi varjatud võrgutamiskatseid. Praegu laskis ta näha vaid natuke lopsakat dekolteed, kui ta uksest välja kummardus ja vastust ootas. Rath ei öelnud midagi, noogutas ainult. Ta hingeldas ikka veel. Elisabeth Behkele näis üürniku hingeldamine meeldivat.

      „Tulge, härra Rath. Ma teen teed. Rummiga. See aitab ehmatuse vastu.“ Naine vangutas pead. „Mina juba mõtlesin, et selle venelasega on lõpuks joon all.“

      Viimased sõnad tegid Rathi uudishimulikuks. Ta järgnes naisele kööki. See oli kunagi olnud jõuka rahva söögituba, kuid sellest ajast, kui Elisabeth Behnke oli sunnitud üürnikke pidama, oli ta lasknud endisest köögist meesüürnikele vannitoa teha. Köögi oli ta söögituppa üle toonud.

      „Tahate öelda, et selles majas juhtub sageli, et purjus venelased keset ööd võõrastesse korteritesse tungivad ja lärmi löövad?“ küsis Rath, kui oli suure söögilaua taha istunud.

      Naine vaatas talle otsa ja kehitas õlgu.

      „Igatahes see, kes enne teie toas elas, valmistas tihti rahutuid öid, nii palju ma võin teile öelda. Teie tuba oli vahel venelasi tulvil täis. Alati lakkusid poole ööni ja lärmasid.“ Naine süütas gaasipliidi ja pani veekatla tulele. „Vahel tundub, et siin linnas on venelasi rohkem kui sakslasi.“

      „Vahel tundub, et selles linnas on üleüldse liiga palju inimesi,“ ütles Rath.

      „Pärast sõda, siis nad siia tulid,“ jätkas Behnke. „Need, kelle bolševikud olid maalt välja ajanud. Tollal kuulis Charlottenburgi tänavatel rohkem vene kui saksa keelt.“

      „See on mõnes Tauentzieni baaris tänapäevgi samamoodi.“

      „Võib-olla, aga sellistes kohtades ma ei käi. Jumal tänatud. Vaesel rahval tuleb ju töö pärast niigi pidevalt igasugu patuurgastega tegemist teha.“ Lesk kolistas valjusti teekannuga, nagu nuhtleks patuurgast, ja pani kaks tassi lauale. „Ahjaa,“ jätkas ta. „See härra Kardakov jättis nii korraliku mulje, kui ta kolme aasta eest siia kolis.“

      „Kes?“

      „Teie toa eelmine üürnik. Härra Kardakov oli kirjanik, et te teaksite.“ Katel hakkas vilistama. Naine kallas kuuma vee teekannu. „Mina mõtlesin, et hea rahulik üürnik. Täielik eksitus! Alalõpmata oli öösiti neid jamasid.“

      „Aga mulle keelasite naiskülalised ära.“

      „No, lubage, ma ei räägi ju naiskülalistest!