Suvetüdrukud. Мэри Элис Монро

jume?” Lucille’i rinnust tungis välja kume naer. „Teist nii kahvatut tüdrukut kui tema pole ma vist elus näinudki.”

      See oli tõsi ja Marietta naeratas. Harperi nahk ei päevitunud suviti iial; see kõrbes, hoolimata sellest, kui palju tüdruk endale päikesekreemi peale uhas.

      „Tal on hele inglise nahk nagu tema emal, Georgiana Jamesil,” nentis Marietta üleoleva tooniga, mõeldes jahedale, kalleid disainerirõivaid kandvale naisele, kes oli käitunud temaga väga upsakalt, kui nad olid viimati suhelnud. „Ma olen kindel, et ta kasutab meigi tegemiseks kellut. Ta näeb välja nagu koolnu! Ja ta väidab, et tema soontes voolab kuninglikku verd,” turtsus Marietta. „Neis veenides ei ole tilkagi sinist verd. Mul on tunne, et seal pole punastki. Aga Harperikesel on tõesti väga hingestatud silmad. Eks ole? Selle värvi on ta pärinud Muiridelt…”

      Lucille pööritas silmi.

      Marietta surus sõrmed pärlite ümber kokku ja mõtles noorele naisele, kes elas New Yorgis ja hoidis temaga distantsi.

      „Georgiana on see, kes Harperit meie vastu mürgitab,” teatas ta teemast tuld võttes. „See naine ei armastanud mu poega iialgi. Ta kasutas lihtsalt ära Parkeri head välimust ja tema perekonnanime.” Marietta kummardus Lucille’i kõrva äärde ja sosistas dramaatiliselt: „Parker polnud talle muud kui spermadoonor.”

      Lucille laksutas keelt ja kortsutas kulmu ning astus sammukese tagasi. „Jälle seesama jutt. Te ei tea seda.”

      „Ta lahutas Parkerist niipea, kui oli rasedaks jäänud!”

      „See pole lapse süü.”

      „Ma ei süüdistagi Harperit milleski,” vastas Marietta haavunult. „Tema ema, see inglise snoob, kes arvab, et lõunaosariikide inimesed on kõik rumalad maakad, on see, kes on mulle vastukarva.” Ta rehmas käega. „Me ju teame kõik, et Parkeriga polnud just kerge koos elada, rahu tema põrmule. Aga südametu oli keelata tal pärast lapse sündi beebiga kohtuda. Ja sel ajal oli Parker juba pisut endast ära.”

      „Endast ära?” kordas Lucille. „Kas nii nimetatakse siis seda, et ta oli vahetpidamata juua täis?”

      Marietta oleks tahtnud poja kaitseks Lucille’ile midagi nähvata, kuid hoidis end tagasi, sest Lucille oli käinud temaga koos New Yorgis, kui ta oli viinud Parkeri esimesse mitmest võõrutusravikliinikust. Kurb tõsiasi oli, et hoolimata oma vaimukusest ja sarmist oli Parker olnud kurikuulus joomar. See oligi ta lõpuks tapnud.

      Tahtmata sellele rohkem mõelda, pistis Marietta kaelakee resoluutselt sametkotti ja asus teise kaelakee juurde.

      Üheksakümmend üks sentimeetrit veatuid säravroosasid pärleid voolas tema sõrmede vahelt läbi, kui ta kee sametist välja võttis. Ta ohkas. Seda imelist pikka keed oli ta kandnud oma pulmas ja hiljem ametlikemail üritustel, kui üle rinna langevad pärlid pidid rõhutama tema lugematut hulka pikki kleite.

      „See kee läheb Dorale,” ütles ta.

      „Tema on see käsutaja,” märkis Lucille.

      Marietta huuled tukslesid, sest Lucille’il oli imetabane anne tüdrukute isiksuseomadustega täppi panna. „Ta pole käsutaja, vahest lihtsalt kõige tugevama arvamusega,” pehmendas Marietta. Dora oli läinud kõige traditsioonilisemat lõunaosariikide noorte naiste rada. Ta oli abiellunud Calhoun Tupperiga, mehega oma sõpruskonnast, kohe varsti pärast ülikooli lõpetamist. Dora sukeldus abielunaise rolli, toetades oma abikaasa panganduskarjääri, oma kogukonda, kirikut ja hiljem oma poega. Nagu Mariettal, nii oli olnud ka Doral raske rasedaks jääda, kuid ka tema oli saanud poja, jälle nagu Marietta.

      „See kee annab tema figuurile pikkust,” ütles Marietta.

      „Ta on suur tüdruk. Pikkus tuleks talle kasuks.”

      „Ta pole suur,” vaidles Marietta oma lapselapse nimel vastu. „Ta on lihtsalt end käest lasknud.”

      „Oh, ma ei mõelnud sellega midagi halba. Mulle meeldivad naised, kel on pisut liha luudel. Ma salli neid kondikubusid silmaotsaski.”

      Marietta ei muretsenud niivõrd Dora lopsaka keha kui selle pärast, et Dora on õnnetu. Ta polnud lihtsalt ülekaaluline, ta oli ülekoormatud. Marietta pistis pika kee tühja sametkotti. Siis võttis ta kätte viimase kee.

      See oli üksainus rida suuri musti Lõunamere pärle. Suurejooneliste ebakorrapäraste pärlite alatoonid ulatusid kahvatust hõbedast kuni sügavmustani ning need helkisid vikerkaarevärvides. Ta mõtles tumedapäisele ja suvel ookeanis veedetud tundide jooksul kuldseks muutuva nahaga Carsonile. Reisihimulisele Carsonile võis niisugune eksootiline kee meeldida.

      „Ja see on Carsonile,” ütles ta lõplikkusega.

      „Tema on see iseseisev tüdruk,” lisas Lucille.

      „Just nii,” nõustus Marietta vaikselt. Südames pidas ta Carsonit oma lemmiklapselapseks. Vahest seepärast, et ta oli selle emata jäänud tüdrukuga kõige rohkem aega veetnud pärast seda, kui isa Carsoni sõna lausumata pikaks ajaks üle tema ukse viskas ja joomatuurile läks. Aga Carson oli ka kõige rohkem Marietta moodi, sest suhtus elusse kirglikult, ei peljanud väljakutseid, langetas otsuseid kiiresti ja oli pikk ning kaunis naine, kelle elus oli olnud palju peigmehi.

      „Kas Carson läks surfama?” küsis Marietta. Carson oli saabunud Sea Breeze’i tüdrukutest esimesena.

      „Muidugi,” vastas Lucille kihistades. „See tüdruk ärkab koos lindudega, kui meie alles voodis vedeleme. Laisk ta pole, seda peab küll ütlema.”

      „Ta on alati õnnelik, kui saab olla vees.” Marietta vaatas taas muutliku värviga pärleid ja talle näis, et Carsoni iseloomus on samu jooni. Tuld ja jääd. Ta oli väga sooja südamega, kuid jahtus kiiresti. Mariettale valmistas muret, et tema kaunis lapselaps ei leidnud elus oma kohta ega meest, kes oleks teda hoidnud. Carsoni hinges põles midagi sünget, just nagu neis pärliteski. Naise südame jaoks oli see ohtlik. Marietta lasi pärlitel aeglaselt sõrmede vahelt sametkotti libiseda.