Suvetüdrukud. Мэри Элис Монро

tujukas, nimetas Marietta teda tundlikuks. See, kui sageli ta naisi vahetas, isegi pärast abielu, oli alati ebasobivate kaaslaste süü. Ja joomine… Noh, kõigile meestele meeldis juua. Eks ole?

      Parker oli olnud ilus laps ja kasvanud lausa ebaausalt nägusaks meheks, selle vastu ei saanud vaielda keegi. Ta oli pikk ja sale, kahvatublondide juuste ja meresiniste silmadega – see oli Muiride värv – ning neid silmi raamisid uskumatult pikad ripsmed. Ühes oma Lõuna kõrgema klassi päritoluga oli ta Marietta meelest Ashley Wilkesi inkarnatsioon. Kui Parker paluvalt emale silma vaatas, oli tal võimatu pojale tema ebadiskreetsuste pärast pahane olla. Isa oli aastatega siiski poja pilgu vastu immuunseks muutunud.

      Aga naised ei muutunud selle vastu iial immuunseks.

      Naised tiirlesid tema ümber parvedena. Mariettale oli meeldinud salaja vaadata, kuidas nad end Parkeri juuresolekul lindude kombel puhevile ajasid. Oma edevuses pidas ta seda enda teeneks. Aga ometi polnud Marietta iial naiivne olnud. Ta oli tutvustanud Parkerit tema tulevasele abikaasale just sellepärast, et ta teadis, et tagajärjed võivad poja täiesti külmaks jätta.

      See naine oli Winifred Smythe, üsna kauni välimusega noor naine heast Charlestoni perekonnast. Veel enam – ta oli naine, kes oli mõjutatav, hea kasvatusega ja valmis abielluma. Kõik, kes neid koos nägid, nõustusid, et nad olid „ideaalne paar”. Nende St. Philipsis peetud laulatus jõudis ka seltskonnaajakirjadesse. Kui Winnie aasta hiljem tütre sünnitas, tundis Marietta, nagu oleks see olnud tema isiklik võit. Parker pani tütrele nimeks Dora oma lemmiku Lõunast pärit kirjaniku Eudora Welty järgi.

      Just sel ajal teatas Parker, et kirjutab romaani. Marietta oli olnud vaimustuses mõttest, et tema poeg on kunstnik. Edward nägi selles vabandust, miks mitte päriselt tööle minna. Parker oli proovinud teha koos isaga tööd pangas, kuid seal polnud ta vastu pidanud aastatki. Parker polnud tahtnud kössitada akendeta majas ja ta vihkas numbreid, ülikondi ja lipse. Ta väitis, et peab kirjutama.

      Nii sai ta oma vanematelt taskuraha ja hakkas kirjutama romaani, mis pidi Parkeri enda sõnutsi rajama talle teed Lõuna autorite auväärt ridadesse. See oli seitsmekümnendatel ja Parkerist oli saanud stereotüüpne kirjanik: ta istus konföderaatide majas oma hämaras kabinetis, inspiratsiooniks Jim Beam ja marihuaana. Ta kandis kõrge kaelusega kampsuneid, lasi juustel pikaks kasvada ja pidas oma „kunsti” enamasti väga väärtuslikuks.

      Kaks aastat hiljem polnud Parkeri romaan endiselt valmis ja tuli välja, et tal oli afäär lapsehoidjaga. Marietta oli tormanud majja, mille ta oli neile ostnud Charlestonis, Colonial Lake’i ääres, ja nõudnud, et Parker lapsehoidja sinnapaika jätaks ja anuks naiselt märkimisväärse ehteasjaga andestust. Marietta suureks šokiks oli Parker talle esimest korda elus vastu hakanud ja keeldunud tema tahtmist tegemast. Teine naine, vaevalt kaheksateistkümneaastane veetlev prantslanna oli rase ja Parker kavatses Winniest lahutada, et abielluda Sophie Duvalliga.

      Ja just nii ta tegigi. Niipea kui Parker oli Winniest lahutatud, abiellus ta Sophiega. Pärast seda kui Parker oli ohtralt vabandanud ja meelitanud, astusid vanemad viimaks sisse majalobudikku, mida ta koos Sophiega Sullivan’s Islandil rentisid. Marietta oli Edwardile kurtnud, et ainus põhjus, miks see maja üldse püsti püsis, oli see, et termiidid hoidsid kätest kinni. Marietta ja Edward ei käinud pulmas, kus Parkeri ja Sophie pani paari rahukohtunik, kuid nad leebusid, kui poeg leidis esimese töö, hakates linnas juhtima eraraamatupoodi. Edward oli olnud nii lootusrikas sellest, et tema poeg oli ometi millelegi pühendunud, et ta oli nõustunud paari pärast lapse sündi rahaliselt toetama – neile sündis järjekordne tütar. Parker pani oma teisele tütrele nimeks Carson – Carson McCullersi järgi, jätkates nõnda traditsiooni nimetada oma lapsed lõunaosariikidest pärit kirjanike järgi.

      Vaene Sophie, mõtles memm, kui talle meenus see õnnetu naine. Sophie oli kannatanud sünnitusjärgse depressiooni all ja viimaks oli saanud temast Parkeri joomakaaslane. Nende elustiil muutus boheemlaslikust düsfunktsionaalseks. Marietta polnud nende joomise tõttu öösiti mure pärast und saanud. See, mida ta kartis, sai teoks neli aastat hiljem. Keegi ei maininud iial tulekahju, mis oli röövinud Sophie elu. Asjaolud vaikiti maha ja sellest sai järjekordne Muiride perekonnasaladus.

      Pärast Sophie traagilist surma kaevus Parker nii sügavale, et tal õnnestus lõpetada oma romaan. Saanud hoogu uuest entusiasmist, kolis ta New Yorki, et töötada kirjastuses assistendina. Ta oli otsustanud leida toimetaja ja memm pidi ohates tunnistama, et see oli tal ka õnnestunud. Kahjuks ei andnud see toimetaja tema raamatut välja. Selle asemel läks ta Parkerile mehele. Georgiana James oli toimetajana Vikingi tõusev täht. Ta oli motiveeritud, ambitsioonikas ja tema rikas briti perekond toetas teda väga heldelt. Nad olid abiellunud kiiresti ja lahutanud paar kuud hiljem – enne seda, kui laps ilmale tuli. See oli järjekordne tüdruk ja Georgiana tuli haruldasel kombel Parkerile vastu – ka temale meeldisid kirjanduslikud seosed – ning lapsele sai lõunaosariikidest pärit kirjaniku Harper Lee järgi nimeks Harper.

      Georgianale oli olnud algusest peale vastu kõik, mis oli seotud Muiridega. Ta oli alati keeldunud vastu võtmast Marietta kutset külastada Charlestoni ega kutsunud Mariettat iial New Yorki Harperit vaatama. Aga memm oli peale jäänud, sest ei kavatsenudki lasta end oma lapselaste elust välja puksida.

      Neil tormilistel aastatel oli Carson tulnud elama memme juurde tema Charlestoni koju. Suviti käis väike Dora nende juures Sullivan’s Islandil, Sea Breeze’is Carsoniga mängimas. Memm naeratas neile ammustele aegadele mõeldes igatsevalt. Need kaks tüdrukut olid nagu sukk ja saabas, alati koos. Isegi pärast seda, kui Carson kolis isaga Los Angelesse, tuli ta alati tagasi Sea Breeze’i, et veeta suvi Doraga. Läks aastaid, enne kui Harper sai nii vanaks, et koos nendega saarele tulla.

      Need paar armast suve 1990. aastate alguses olid ainsad, mis tema kolm lapselast olid Sea Breeze’is koos veetnud. Ainult kolm aastat, ja kui imelised need suved olid olnud. Siis oli vahele tulnud teismeiga. Kui Dora sai seitseteist, ei tahtnud ta enam kulutada oma väärtuslikku puhkuseaega oma väikestele õdedele. Carson ja Harper jäid kahekesi. Nii oli Carson side kõigi tüdrukute vahel. Keskmine laps, kes oli veetnud suvesid kummagi õega kahekesi.

      Memm tõstis käe laubale. Tema peas sulasid kõik suved kokku nagu tüdrukute vanusedki, kui nad seal koos mängisid. Tal oli mälestuste kaleidoskoop. Kunagi oli olnud tema lapselaste vahel eriline side. Talle tegi haiget näha neid nüüd sama hästi kui võõrastena. Memm ei suutnud taluda mõistet poolõde. Nad olid õed, neis voolas üks ja sama veri. Need tüdrukud olid tema ainsad elavad sugulased.

      Marietta pöördus sametkottide poole, täis otsustavust. Ta kallas pärlikeed ükshaaval kahvaturoosale linasele voodikattele. Need kolm keed sädelesid loomulikus valguses, mis suurtest akendest sisse voogas. Sellal, kui ta säravaid pärleid silmitses, tõusis tema käsi alateadlikult kaela juurde. Kord olid need pärlid kaunistanud tema peenikest kaela, sellal kui kael oli olnud veel tema uhkus. Nüüd sai ta seda kahjuks ainult häbeneda. Kõrge kvaliteediga pärlid, iga viimane kui üks. Mitte nagu need tänapäevased, mageveest pärit asjandused, mis olid pigem kostüümiehted kui hinnalised ja peened pärlid. Kui Marietta noor oli, olid pärlid haruldus, kõige väärtuslikum asi naise ehtekollektsioonis.

      Noorele tütarlapsele oli kuueteistkümneaastaseks saamise või seltskonnadebüüdi puhul tavaks kinkida tagasihoidlik pärlikee, mis ulatus täpselt kaela alaosani. Marietta sirutas käe välja ja võttis esimese kee. See koosnes kolmest pärlireast ning uhkest rubiinist ja teemandist kinnitist. Vanemad olid selle kinkinud talle St. Cecilia debütantide balliks. Isale meeldisid ekstravagantsed asjad ja see oli olnud kohe kindlasti julge valik, mis oli pannud teda end tundma kui kuninganna teiste valgetes kleitides ja üherealiste pärlikeedega printsesside seas.

      Marietta silmitses oma peos kõlkuvaid pärleid ja mõtles, kellele ta küll selle andma peaks.

      „Ma annan selle Harperile,” teatas ta.

      „Vaiksekesele,” imestas Lucille.

      „Ta pole vaikne, ta on lihtsalt kinnine,” vastas Marietta endale vastu rääkides. „Küllap see tuleb tema inglise päritolust.”

      „Teeb sama välja,” vastas Lucille. „Ta oli nagu hall hiireke. Kas polnud? Istus alati, nina