Suvetüdrukud. Мэри Элис Монро

käsivarrest. „Ma ei saa teid minutikski üksi jätta, ilma et te end mingisse jamasse ei mässiks.”

      „Rumalus,” turtsatas Marietta Lucille’ile toetudes. „Ma olen sellest trepist üles ja alla käinud rohkem kordi, kui jõuan mäletada.”

      Lucille mühatas. „Ja te mäletate väga, väga kaugeid aegu. Te pole enam see noor tütarlaps, preilna Marietta, arvake ise, mida tahate. Te lubasite mulle öelda, kui teil on kavas minna üles katusele. Ma pean teiega kaasa tulema, et te ei kukuks.”

      „Ja mida sa siis teed, kui ma kukun?” küsis Marietta norivalt. „Sa oled sama vana kui mina. Meist mõlemast jääks järele ainult hunnik katkisi konte.”

      „Ma pole sama vana…” pobises Lucille, kui ta jõudis trepimademele ja juhatas Marietta viimastest astmetest alla.

      Mariettale ei meeldinud, kui teda valvati ja teenindati, nagu oleks ta mõni laps. Ta oli alati pidanud iseseisvust uhkuseasjaks. Just nagu ta oli uhke selle üle, et tal oli oma arvamus ja julgus see välja öelda. Kui ta jõudis allkorrusele, ajas ta selja sirgu ja raputas end Lucille’i haardest lahti. „Ma tean täpselt, kui vana sa oled. Sa oled kuuskümmend üheksa ja just samasugune vana kõbi nagu mina.”

      Lucille kihistas naerda ja raputas siis nukralt pead. „Seda ma olen,” nõustus ta, „aga ma võtan rõõmuga vastu kõik aastad, mis mulle määratud on.”

      Marietta vaatas Lucille’i, kes seisis tema vastas, käed resoluutselt rinnal. Nad seisid seal ja põrnitsesid teineteist väljakutsuvalt. Marietta oli pikk ja klanitud nagu haigur. Tema lühikesed valged juuksed hõljusid pea ümber ja kui ta vaikselt seisis ja vaatas, just nagu nüüd, nägi ta välja just niisama kuninglik kui see elegantne soolind.

      Temale kontrastiks oli Lucille sama kompaktne ja kogukas nagu hästi söönud tiigikana. Tema juuksed, mis olid kunagi olnud läikivmustad, olid nüüd pigem valged, kuid tema suured tumedad silmad sädelesid endiselt sama põikpäiselt ja salakavalalt kui sel parvelinnul. Ja jumal ise teadis, et tema naer oli sama läbilõikav. Lucille oli küll peaaegu seitsekümmend, kuid tema nahk oli sile nagu poleeritud eebenipuu ja juba aastaid oli Marietta missioon olnud teada saada, mis kreemid Lucille’i vananeva naha nii värskena hoiavad. Lucille oli tulnud Marietta teenijaks umbes viiskümmend aastat tagasi ja olnud Muiri perekonna Charlestoni, East Bay kodule ja pereliikmetele väga ustav. Kui Marietta suure maja maha müüs ja püsivalt Sea Breeze’i kolis, oli Lucille temaga kaasa tulnud.

      Nüüdseks oli Lucille’ist saanud pigem seltsiline kui teenija. Lucille teadis kõiki Marietta saladusi ja seisis tema uksel kui vankumatu valvur. Vahel arvas Marietta, et Lucille teadis temast ja tema perekonnast liiga palju. Ta tundis end pisut ebamugavalt, mõeldes sellele, et tema elus oli üks inimene, kellega ta oli seotud nii lähedalt, et ei saanud teda kuidagi haneks tõmmata. Ainult Lucille võis tulla lagedale irooniliste kommentaaridega, mis suutsid purustada Marietta illusioone või teha talle selgeks karmi tõe, hoolimata sellest, kui raske võis Mariettal seda kuulda olla. Marietta usaldas Lucille’i ja oli talle üdini lojaalne. Nad olid teineteisele pühendunud.

      Marietta lahkus terrassilt kindla eesmärgiga. Läänetiib oli vana rannamaja autentne osa. See koosnes kolmest toast: ühes olid maganud nemad Edwardiga, teine oli olnud Parkeri oma ja avar männisüdamikust paneelidega ruum, kus olid raamatud ja maalid, mis kujutasid jahikoeri, oli olnud elutuba. Aastaid hiljem, kui Marietta oli maja laiendanud ja Parkeri kolm tütart käisid suviti seal, olid tüdrukud skvotterite kombel läänetiivale käpa peale pannud. Ta võis ikka veel kuulda nende naeru ja kilkeid. Vaesed mehed peletati oma koobastest välja ja nad tulid, torisedes hormoonide ja nooruse edevuse üle.

      „Kas sa otsisid välja need kaelakeed, mida ma sinult palusin?” küsis Marietta, kui nad läbi elutoa kõndisid.

      „Need on teie toas, teie voodi peal.”

      Marietta läks läbi elutoa suurde magamistuppa. See võttis enda alla terve maja idatiiva ja oli tema pühamu. Ta taastas Sea Breeze’i ja tegi juurdeehitisi, kui päriselt Charlestonist saarele kolis. Vaene Edward polnud elanud nii kaua, et oleks saanud oma pensionäripõlve korralikult nautida. Marietta oli leidnud ta arvuti kohalt kössis kõigest aasta pärast Parkeri surma ja nii oli ta jäänud oma uueks loodud majja ihuüksi.

      Ta läks üle pehme vaiba otse oma voodi juurde, mis oli nelja mahagonipostiga ja kaunistatud ohtrate nikerdistega, ja nägi seal voodikattel lebamas kolme musta sametkotikest. Kolm kaelakeed tema kolmele lapselapsele.

      „Praegu on just õige aeg otsustada, missugune kee missugusele tüdrukule kinkida.”

      Lucille pani käed oma lopsakal rinnal risti. „Ma arvasin, et teie lasete neil välja valida, missugune kellele rohkem meeldib.”

      „Ei, ei, Lucille,” vastas Marietta kannatamatult. „See ei läheks üldse.” Ta vaikis ja pööras pead, et Lucille’ile silma vaadata. „Öeldakse,” teatas ta nagu mõni iidne teadjanaine, „et pärlid võtavad omaks kandja olemuse.” Ta noogutas, justkui annaks ta sellega oma sõnadele rõhku. Ta hakkas uuesti astuma. „Ma olen kandnud neid pärlikeesid kümneid aastaid. Iga pärl on minu olemusest läbi imbunud. Kas sa ei saa siis aru,” ütles ta, nagu see oleks olnud iseenesestmõistetav, „et annan pärlitega lapselastele edasi killukese iseennast?” Ainuüksi see mõte pakkus talle naudingut. „Ma olen seda hetke aastaid oodanud.”

      Lucille oli harjunud sellega, et Marietta oli väga dramaatiline, ega lasknud end veenda. „Nad võivad ikkagi ise oma pärlid valida ja sellest olemusest osa saada. Mis siis, kui neile ei meeldi teie valitud kee?”

      „Ei meeldi? Kuidas see saaks mitte meeldida? Iga kee on hindamatu väärtusega.”

      „Ma ei räägi hinnast. Ma räägin meeldimisest. Te ei taha, et nad üksteist salamisi piidleksid ja uuriksid, missuguse teised said. On väga võimalik, et te valite valesti. Ma pole iial varem tundnud kolme inimest, kes üksteisest nii erineksid. Kui te paluks minul valida, siis mina küll ei oskaks. Mul pole õrna aimugi, mis neile meeldib.” Ta kissitas silmi ja noogutas järsult pead. „Ja teil pole samuti.”

      Marietta ajas pea kuklasse. „Muidugi on. Ma olen nende memm. Mina tean.”

      „Jajah,” vastas Lucille ja vangutas kõhklevalt pead, kui nad läbi elutoa läksid. „Nii palju siis sellest, et te tahate püüda inimestega vähem manipuleerida.”

      „Mida sa ütlesid? Kas sa arvad, et ma manipuleerin nendega?”

      „Lihtsalt… Mulle meenub, kuidas ütlesite, et tahate istuda ja jälgida, kuidas tüdrukud valivad, sest siis näeksite ise, milline on nende maitse ja missugusteks naisteks nad on kasvanud. Te ütlesite, et tahate aidata neil jälle lähedaseks saada. Kuidas te kavatsete seda teha, kui olete juba sättinud kõik asjad iseenda meele järele? Kas te ei õppinud Parkerilt midagi?”

      Marietta pööras pea ära, sest Lucille’i süüdistuses oli valus tõde. „Ma pühendasin Parkerile kogu oma elu,” ütles Marietta tunnetest väriseva häälega.

      „Ma tean,” vastas Lucille vaikselt. „Ja me mõlemad teame, et selle nahka see poiss läkski.”

      Marietta sulges silmad, et end rahustada. Nüüd, kui tema poja varasest surmast oli möödunud aastaid, sai ta vaadata tema elu selgema pilguga, niisugusega, mida tema pühendumus enam ei hägustanud.

      Marietta ja Edward olid tahtnud lapsi, lapsed olid olnud oodatud. Nad polnud tahtnud just suurt hulka, kuid olid unistanud vähemasti kahest. Tagasi vaadates oli olnud ime, et Marietta oli üldse suutnud poja ilmale tuua. Pärast Parkeri sündi oli ta elanud üle mitu nurisünnitust ja tundnud meeleheidet surnult sündinud lapsest. Ta oli Parkerit nunnutanud… ta ära hellitanud. Ta sai alles aastaid hiljem teada, et arstid ütlevad tema kohta kaassõltlane.

      Edward oli virisenud, et kaotas annetuste näol terve varanduse, et poiss korporatsioonipidudel purjuspäi tehtud lollustest ja lugematust arvust tüdrukutest hoolimata kõrghariduse saaks. Pärast ülikooli lõppu oli tahtnud Edward poisi „oma palgalt pagendada” ja sundida teda hakkama „meheks ja õppima, mis on dollari väärtus”.