Suvetüdrukud. Мэри Элис Монро

      Originaali tiitel:

      Mary Alice Monroe

      The Summer Girls

      2014

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      Käesolevas raamatus leiduvad tegelaskujud ja sündmused on väljamõeldis. Võimalik sarnasus elusate või surnud inimestega on kokkusattumus, mitte autori teadlik valik.

      Kaane kujundanud Reet Helm

      Toimetanud Viivi Variksaar

      Korrektor Inna Viires

      Copyright © 2013 by Mary Alice Monroe, Ltd.

      Originally published by Gallery Books.

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11302

      ISBN (PDF) 978-9949-844-37-1

      ISBN (ePub) 978-9949-84-795-2

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Suure armastuse ja tänuga

      Nana Elizabeth Potter Kruesile

      Sea Breeze, Sullivan’s Island, Lõuna-Carolina

      5. aprill 2012

      Armsad lapselapsed Dora, Carson ja Harper!

      Saadan teile tervisi, mu armsad tüdrukud! Tähistan 26. mail oma kaheksakümnendat sünnipäeva. Kas suudate uskuda, et olen juba nii vana? Kas tuleksite Sea Breeze’i ja aitaksite oma vanal memmel sünnipäeva pidada? Teeme korraliku peo pajaroa ja Lucille’i valmistatud küpsistega ning, mis kõige tähtsam, naudime üksteise seltsi.

      Kallid, mu paremad päevad on möödas, just nagu üliküpsel virsikul. Mu mõistus on siiski terav ja tervis võrdlemisi hea. Aga tulevikku silmas pidades olen otsustanud kolida vanadekodusse ja mul on aeg hakata sortima kõike seda kraami, mida olen nende aastate jooksul oma majja kuhjanud.

      Ühtlasi pole me väga ammu kõik koos aega veetnud. Tean, et teil on tempo taga ja teie suved on täidetud kohustuste ja reisidega, aga palun teid siiski, et tuleksite minu peole. Kui võimalik, tulge kogu suveks. See on kõik, mida ma kingituseks tahan. Tahaksin kogu hingest jagada seda viimast Sea Breeze’i hooaega oma suvetüdrukutega.

      Teie memm

      P.S. See kutse pole mõeldud abikaasadele, peigmeestele ega emadele!

      ESIMENE PEATÜKK

      LOS ANGELES

      Carson lappas parasjagu läbi tavapäraseid igavaid arveid ja reklaamlehti, kui tema sõrmed puudutasid paksu hallikaskollast ümbrikku, millele oli sinise pastapliiatsiga tuttavlikus käekirjas kirjutatud „Preili Carson Muir”. Carson pigistas ümbrikku ja tema süda tagus kõvasti, kui ta kuumadest tsementastmetest üles oma korteri poole ruttas. Konditsioneer oli rikkis ja läbi avatud akende kandus ühes tolmu ja tänavamüraga sisse vaid mõni harv tuuleiil. See oli tilluke korter Los Angelese lähistel, kahekorruselises krohvitud majas, kuid see oli ookeani lähedal ja üür oli mõistlik, mistõttu oli Carson elanud seal juba kolm aastat – palju kauem, kui ta oli seni elanud üheski varasemas korteris.

      Carson viskas arved ja reklaamlehed klaasist elutoalauale, sirutas oma pikad koivad väiksel pruunil diivanil välja ja tõmbas sõrmega üle ümbriku serva. Veri tema soontes kiheles ootusärevusest, kui ta sinise servaga kreemika kaardi aeglaselt ümbrikust välja tõmbas. Talle tungis sedamaid ninna parfüümilõhn – mahedad magusad vürtsid ja apelsiniõied – ja silmi sulgedes nägi ta vaimusilmas Vaikse ookeani asemel Atlandi ookeani ja valget postidele ehitatud puumaja, mida ümbritsevad palmid ja iidsed tammed. Vanaemal oli kombeks kirjadele lõhna piserdada. See oli vana maailma ja eriti lõunast pärit inimeste tava.

      Carson sättis end mõnusalt patjade najale ja luges armastusega iga sõna. Kui ta kirja lõppu jõudis, tõstis ta pilgu ja vaatas hajameelselt päikesekiirtes lendlevaid tolmukübemeid. Kiri oli kutse. Kas see sai tõesti olla võimalik?

      Carson oleks meeleldi püsti karanud ja toas ringi tantsinud, nii et tema pikk pats oleks lehvinud nagu tüdrukul tema mälestustes. Memm kutsus teda Sullivan’s Islandile. Kogu suveks Sea Breeze’i. Kolm üürivaba kuud ookeani ääres!

      Carson mõtles pikale elegantsele liivakarva juuste ja päikeseloojanguga võrreldavalt kauni naeratusega naisele ja pidi nentima, et memme ajastus oli alati olnud veatu. Carson oli elanud üle kohutava lõppude talve. Telesarjale, milles ta oli kaasa löönud, oli pärast kolmandat hooaega ilma igasuguse hoiatuseta kriips peale tõmmatud. Tal polnud õieti mingit sissetulekut ja ta püüdis parasjagu välja mõelda, kuidas saada kokku järgmise kuu üüri raha. Ta oli mitu kuud linnas ringi hulkunud ja tööd otsinud, tundes end nagu mäslevais lainetes hulpiv puutükk.

      Carson silmitses uuesti kirja. „Tänan sind, memm,” ütles ta valjult ja kogu südamest. Esimest korda mitme kuu järel tundis Carson lootust tärkamas. Ta tammus ringi, pigistas sõrmed rusikasse, läks siis külmiku juurde, võttis veinipudeli ja valas endale klaasitäie. Järgmiseks kõndis ta toa teises otsas asuva väikse puust laua juurde, lükkas riidehunniku toolilt maha, istus ja avas sülearvutikaane.

      Carson uskus, et kui inimene on uppumas ja keegi viskab talle köie, ei ole vaja raisata aega mõtlemaks, mida teha. Sa lihtsalt haarad köiest, siputad jalgadega ja ujud iga hinna eest turvalisse kohta. Tal oli vaja palju teha ja kui ta pidi kuu lõpuks korterist välja kolima, polnud tal selleks kuigi palju aega.

      Carson võttis kutse uuesti kätte, suudles seda, asetas sõrmed klaviatuurile ja hakkas trükkima. Ta kavatses memme kutse vastu võtta. Ta läheb tagasi lõunasse, memme juurde. Tagasi ainsasse paika, mida ta on kunagi koduks pidanud.

      SUMMERVILLE, LÕUNA-CAROLINA

      Dora seisis köögis pliidi ääres ja segas punast kastet. Kell oli 17.35 ja hiiglaslik Victoria-aegne maja tundus olevat tühi ja mahajäetud. Varemalt võinuks ta oma abikaasa päevakava järgi kella õigeks keerata. Isegi nüüd, kuus kuud pärast Calhouni lahkumist oli Doral tunne, et mees astub iga hetk uksest sisse, käes kirjad ja ajalehed. Ta tõstaks põse, et mees, kes oli olnud tema abikaasa neliteist aastat, saaks suruda sellele kohustusliku suudluse.

      Dora tähelepanu köitis trepilt kostev sammumüdin. Hetk hiljem tormas kööki tema poeg.

      „Ma sain järgmisele tasandile,” teatas poiss. Poeg ei naeratanud, kuid tema silmis sädeles võidurõõm.

      Dora naeratas pojale. Tema üheksa-aastane poeg oli kogu tema maailm. Nii väikse poisi jaoks oli see raske koorem kanda. Nate oli õbluke ja kahvatu ning poisi silmad olid ärevad, pannes Dora alatasa mõtlema sellele, mida poeg nõnda kardab. „Mida ta kardab?” oli ta küsinud lastepsühhiaatrilt, kes oli talle seepeale lahkelt naeratanud. „Nate ei karda, ta on lihtsalt ettevaatlik,” oli mees talle rahustavalt vastanud. „Ärge võtke seda isiklikult, proua Tupper.”

      Nate oli olnud nunnu tita, aga kui poiss pärast aastaseks saamist enam ei naeratanud, oli Dora hakanud muretsema. Pärast kaheseks saamist ei võtnud Nate enam pilkkontakti ega pööranud kutsumise peale pead. Kolmesena ei tulnud poeg enam haigetsaamise järel tema juurde lohutust otsima, talle ei läinud korda ka see, kui Dora nuttis või vihastas. Ta pani tähele vaid seda, kui Dora karjus. Siis kattis Nate oma kõrvad ja hakkas end paanikas ette-taha kiigutama.

      Dora teadis instinktiivselt, et tema lapsega on midagi valesti, ja hakkas salamisi lugema lapse arengust kirjutatud raamatuid. Kui mitu korda oli ta pöördunud Cali poole