Surmav valge. Роберт Гэлбрейт

ütles Sarah. „Me oleme Matti ja Robiniga vanad sõbrad.”

      „Shacklewelli Kõ… Kõrilõikaja,” tähendas Tom kergelt luksatades. „Pagana tubli töö.”

      „No vaata nüüd, sa vaesekene,” ütles Sarah jälle ja puudutas Strike’i biitsepsit, vaadates naeratades alt üles tema sinikates näkku. „Ega tema ju seda ei teinud, mis?”

      „Kõik tahavad teada,” lausus Tom häguselt irvitades. „Kuramus, nad suudavad end vaevu tagasi hoida. Sina oleksid pidanud kõne pidama, mitte Henry.”

      „Ha-ha,” tegi Sarah. „See oleks kindlasti viimane asi, mida sa teha tahaksid. Kindlasti tulid sa otse Kõrilõikajat püüdmast… nojah, mina ju ei tea… tulid siis või?”

      „Andke andeks,” vastas Strike naeratamata, „politsei palus mul sellest mitte rääkida.”

      „Daamid ja härrad,” ütles äravaevatud õhtujuht, kellele Matthew’ ja Robini märkamatu sisenemine saali oli tulnud ootamatult, „palun tervitage härra ja proua Cunliffe’i!”

      Kui noorpaar naeratamata tantsupõranda keskele läks, hakkasid kõik peale Strike’i plaksutama. Bändi laulja võttis õhtujuhi käest mikrofoni.

      „See laul on Matthew’ ja Robini ühisest minevikust ja on nende jaoks suure tähendusega,” kuulutas laulja, samal ajal kui Matthew libistas käe Robini piha ümber ja võttis tema teise käe pihku.

      Varjust tuli välja pulmafotograaf ja hakkas jälle klõpsutama, kulm pisut kortsus, kui ta nägi, et inetu kummist tugiside oli pruudi käsivarrele tagasi ilmunud.

      Löödi esimesed akustilised akordid „The Callingi” laulust „Wherever You Will Go”. Robin ja Matthew hakkasid koha peal pöörlema, näod teineteisest eemale pööratud.

       So lately, been wondering,

       Who will be there to take my place

       When I’m gone, you’ll need love

       To light the shadows on your face…^[1.]

      Strike’i meelest oli see „meie lauluks” kummaline valik… aga nüüd nägi ta, kuidas Matthew Robinile lähemale nihkus, nägi, kuidas mehe käsi tõmbus kõvemini ümber kitsa piha ning ta langetas oma kena näo, et Robinile midagi kõrva sosistada.

      Kurnatuse-, kergenduse- ja alkoholiudust, mis oli kaitsnud Strike’i terve päeva mõistmast, mida see pulm tegelikult tähendab, tungis läbi jõnksatus kusagil päikesepõimiku kandis. Nüüd, kui Strike vaatas, kuidas noorpaar tantsupõrandal keerleb, Robin pikas valges kleidis, roosipärg juustes, Matthew tumedas ülikonnas, nägu pruudi põse lähedal, oli Strike sunnitud tunnistama, kui kaua ja kui kõvasti oli ta lootnud, et Robin ei abiellu. Ta oli tahtnud, et Robin oleks vaba ja saaks olla see, kes nad olid koos olnud. Vaba, nii et kui asjaolud muutuvad… et kui tekib võimalus… vaba, et ühel päeval võiksid nad teada saada, mida veel nad võiksid teineteise jaoks olla.

       Persse.

      Kui Robin tahab rääkida, peab ta ise helistama. Strike pani oma tühja klaasi aknalauale, pöördus ja suundus läbi teiste pulmakülaliste vahelt, kes tõmbusid kõrvale, et ta mööda lasta, nii sünge oli tema ilme.

      Kui tühjusse vaatav Robin pöördus, nägi ta, et Strike lahkub. Uks avanes. Mees oli läinud.

      „Lase lahti.”

      „Mida?”

      Robin kiskus end lahti, kergitas jälle kleiti, et ta vabamalt liikuda saaks, ja siis pooleldi kõndis, pooleldi jooksis tantsupõrandalt minema, tormates peaaegu otsa oma isale ja tädi Suele, kes rahulikult sealsamas lähedal tantsu keerutasid. Matthew jäi üksi keset saali seisma, Robin aga tegi endale jahmunud pealtvaatajate vahelt teed ukse poole, mis oli äsja sulgunud.

      „Cormoran!”

      Strike oli juba poolel teel trepist alla, kuid pöördus oma nime kuuldes. Talle meeldisid Robini juuksed, mis langesid pikkade lahtiste lainetena Yorkshire’i roosidest krooni alt.

      „Õnnitlen.”

      Robin tuli veel paar astet allapoole, võideldes kurku tõusnud klombiga.

      „Kas sa tahad tõesti, et ma tagasi tuleksin?”

      Strike sundis näole naeratuse.

      „Ma sõitsin äsja mitu kuradi tundi koos Shankeriga autos, mille osas mul on kõva kahtlus, et see on ärandatud. Muidugi tahan ma, et sa tagasi tuleksid.”

      Robin puhkes naerma, kuigi tema silmisse tõusid järsku pisarad.

      „Shanker on siin? Sa oleksid pidanud ta sisse tooma!”

      „Shankeri? Siia? Ta oleks kõigi taskud läbi käinud ja siis vastuvõtulaua kassa tühjaks teinud.”

      Robin naeris jälle, kuid pisarad voolasid tema vett tulvil silmadest ja pudenesid põskedele.

      „Kus sa magad?”

      „Autos, sel ajal kui Shanker mind koju sõidutab. Ta võtab mult selle eest terve varanduse. Pole tähtis,” ühmas ta, kui Robin suu lahti tegi. „Kui sa tagasi tuled, on asi seda väärt. Kuhjaga.”

      „Seekord tahan ma lepingut,” ütles Robin ja tema silmad rääkisid tema tõsisele toonile vastu. „Päris lepingut.”

      „Nõus.”

      „Olgu siis. Noh, näeme siis…”

      Millal ta Strike’i näeb? Ta peaks ju kaks nädalat pulmareisil olema.

      „Anna siis teada,” ütles Strike.

      Ta pöördus ja hakkas jälle trepist alla minema.

      „Cormoran!”

      „Mis on?”

      Robin tuli allapoole, kuni oli temast ühe astme võrra kõrgemal. Nüüd olid nende silmad ühekõrgusel.

      „Ma tahan täpselt kuulda, kuidas sa ta kinni püüdsid.”

      Strike naeratas.

      „See võib oodata. Aga ilma sinuta poleks see õnnestunud.”

      Kumbki neist ei osanud öelda, kes esimesena liikus või kas nad tegutsesid üheaegselt. Enne kui nad arugi said, mis toimub, kallistasid nad kõvasti teineteist, Robini lõug Strike’i õlal, Strike’i nägu tema juustes. Strike lõhnas higi, õlle ja meditsiinilise piirituse järele, Robin rooside ja vaevutuntava lõhnaõli järele, mille aroomist Strike oli hakanud puudust tundma, kui teda enam büroos polnud. Tunne, mis Strike’i valdas, kui Robin tema käte vahel oli, oli ühtaegu uus ja tuttav, justkui oleks ta teda kunagi ammu kallistanud ja seda aastaid igatsenud, ilma et oleks ise teadnudki. Ülakorrusel suletud ukse taga mängis bänd edasi:

       I’ll go wherever you will go

       If I could make you mine^[2.]

      Sama äkitselt, nagu nad olid teineteise poole sirutunud, tõmbusid nad teineteisest eemale. Mööda Robini nägu veeresid alla pisarad. Ühe hullumeelsuse hetke ihkas Strike öelda: „Tule minuga,” kuid on sõnu, mida ei saa kunagi tagasi võtta ega unustada, ja ta teadis, et need on ühed neist.

      „Anna siis teada,” kordas ta. Ta püüdis naeratada, kuid see tegi näole haiget. Ta lehvitas sidemes käega ja hakkas tagasi vaatamata jälle trepist alla minema.

      Robin saatis teda pilguga, pühkides palavikulise kiiruga näolt kuumi pisaraid. Ta teadis, et kui mees oleks öelnud: „Tule minuga,” oleks ta läinudki – aga mis edasi oleks saanud? Neelatades ja käeseljaga nina pühkides Robin pöördus, kergitas jälle kleidiserva ja läks aeglaselt tagasi trepist üles, oma abikaasa poole.

      1 Nii olen ma hiljuti mõelnud, kes tuleb ja võtab mu koha. Kui mind pole, peab armastus pühkima