Surmav valge. Роберт Гэлбрейт

poole suundus, ilma et keegi oleks teda tervitanud.

      „Ma ju üritasin sulle öelda…”

      „Miks ma kõnesid kätte ei saanud, Matthew?”

      „Robin, kas me saaksime sellest hiljem rääkida?”

      Tõde plahvatas nii ootamatult, et Robin hakkas õhku ahmima.

      „Sina kustutasid minu kõneajaloo,” nähvas ta, mõte ühelt järelduselt teisele hüppamas. „Sa küsisid minu telefonikoodi, kui ma bensiinijaamas tualetist tulin.” Viimased kaks külalist heitsid pruudi ja peigmehe näoilmele üheainsa pilgu ja kiirustasid edasi, ilma et oleksid neilt tervitust nõudma hakanudki. „Sa võtsid minu telefoni oma kätte. Sa ütlesid, et seda on pulmareisi korraldamiseks vaja. Kas sa kuulasid Strike’i sõnumit?”

      „Jah,” vastas Matthew. „Ma kustutasin selle ära.”

      Robinit rõhunud vaikus oli muutunud kiledaks undamiseks. Robini pea käis ringi. Siin ta seisis, kohustatud kombe pärast paigal püsima, seljas suur valge pitskleit, mis talle ei meeldinud, kleit, mille ta oli lasknud ümber teha, sest korra oli pulm edasi lükkunud. Tema nägemisvälja serval õõtsus sada hägust nägu. Külalistel oli kõht tühi, nad ootasid.

      Robini pilk leidis Strike’i, kes seisis, selg tema poole, ja ootas Robini ema kõrval, kuni Robini vanema venna Stepheni lauas kaeti tema jaoks lisakohta. Robin kujutas ette, kuidas ta sammub Strike’i juurde ja ütleb: „Laseme siit jalga.” Mida mees ütleks, kui ta seda teeks?

      Robini vanemad olid kulutanud tänase päeva peale tuhandeid. Rahvast täis saal ootas, et pruut ja peigmees kõige tähtsamasse lauda istuksid. Kahvatumana kui tema pulmakleit, läks Robin oma värske abikaasa kannul nende istekohtade juurde ning saalis puhkes mürisev aplaus.

      Peenutsev kelner paistis olevat kindlalt otsustanud Strike’i piinlikkust pikendada. Strike’il ei olnud muud võimalust, kui kõigi laudade nähes seista ja oodata, kuni lauda lisakoht kaeti. Robini ema Linda, kes oli detektiivist oma kolmkümmend sentimeetrit lühem, jäi tema kõrvale, sel ajal kui noorukist kelner kohendas silmale nähtamatult magustoidukahvlit ja pööras taldrikut, et selle muster selle naabritega samal joonel oleks. Niipaljukest, kui Strike’ile Linda näost hõbedase kübara alt paistis, oli see vihane.

      „Suur tänu,” ütles ta viimaks, kui kelner eest ära astus, aga kui ta juba tooli seljatoest kinni võttis, asetas Linda kergelt käe tema varrukale. Naise õrn puudutus oli aga sama kindel kui ahel, kuna seda saatis nördinud ema ja solvatud võõrustaja aura. Linda meenutas väga oma tütart. Tema tuhmiks tõmbuvad juuksed olid samuti punakuldsed, hõbedane kübar võimendas silmade selget hallikassinist.

      „Miks sa tulid?” küsis ta kokkusurutud hammaste vahelt, samal ajal kui ümberringi askeldasid kelnerid, kes tõid eelroogi. Vähemalt viis toidu saabumine teiste pulmaliste mõtted mujale. Kõigi tähelepanu pöördus ammuoodatud söögile ja puhkes jutuajamine.

      „Et paluda Robinit, et ta tuleks minu juurde tööle tagasi.”

      „Sa lasksid ta lahti. See murdis ta südame.”

      Selle peale oleks Strike võinud nii mõndagi öelda, kuid otsustas seda mitte teha austusest selle vastu, mida Linda oli pidanud tundma, kui nägi kahekümnesentimeetrist haava tütre käsivarrel.

      „Kolm korda on teda selle aja jooksul rünnatud, kui ta sinu juures on töötanud,” jätkas Linda näost õhetama hakates. „Kolm korda.”

      Strike oleks võinud Lindale öelda, et tegelikult võtab tema vastutuse ainult esimese eest nendest kallaletungidest. Teine oli toimunud pärast seda, kui Robin eiras tema selgeid juhtnööre, kolmas oli aga juhtunud siis, kui Robin mitte üksnes eiras tema käsku, vaid seadis ohtu mõrvajuurdluse ja kogu Strike’i töö.

      „Ta pole magada saanud. Ma kuulsin, kuidas ta öösel…”

      Linda silmis oli ebaloomulik sära. Ta laskis Strike’i käe lahti, kuid sosistas: „Sinul pole tütart. Sa ei saagi mõista, mida me oleme pidanud läbi elama.”

      Enne kui Strike suutis oma kurnatud võimed kokku võtta, oli Linda juba pruutpaari laua juurde marssinud. Strike tabas pilgu, mille Robin talle puutumata eelroa kohalt heitis. Robin tegi ahastava näo, justkui kardaks, et Strike võib minema kõndida. Strike kergitas pisut kulme ja räntsatas lõpuks toolile.

      Suur kogu temast vasakul liigatas pahaendeliselt. Strike pöördus ja nägi jälle Robini silmadega sarnaseid silmi, mis asusid võitlushimulise lõua kohal ja turris kulmude all.

      „Sina oled vist Stephen,” tähendas Strike.

      Robini vanem vend mühatas ja põrnitses edasi. Nad olid mõlemad suured ja tursked ning kokku surutud, nii et Stepheni küünarnukk riivas Strike’i oma, kui ta käe oma õlleklaasi järele sirutas. Ülejäänud lauasolijad vahtisid Strike’i ainiti. Strike tõstis mitte kuigi innukaks tervituseks käe ning alles siis, kui ta oma kätt nägi, meenus talle, et see on sidemes, ja talle tundus, et ta tõmbab endale veel rohkem tähelepanu.

      „Tere, mina olen Jenny, Stepheni naine,” ütles laiaõlgne naine teiselt poolt Stephenit. „Paistab, et see kuluks sulle ära.”

      Ta ulatas üle Stepheni taldriku puutumata õlleklaasi. Strike oli nii tänulik, et oleks võinud naisele musi anda. Stepheni põrnitsust austades piirdus ta südamest tuleva „aitäh”-iga ja kummutas pool klaasi ühekorraga kurku. Ta nägi silmanurgast, kuidas Jenny Stephenile midagi kõrva sosistab. Viimane vaatas, kuidas Strike õlleklaasi käest paneb, köhatas ja lausus karedalt:

      „Sind peaks vist õnnitlema.”

      „Miks?” ei saanud Strike aru.

      Stepheni ilme muutus kraadi võrra vähem raevukaks.

      „Sa said ju selle mõrtsuka kätte.”

      „Õigus muidugi,” ühmas Strike, võttis kahvli vasakusse kätte ja suskas selle lõhekalast eelroa sisse. Alles siis, kui ta oli selle kogu täiega alla neelanud ja märkas, et Jenny naerab, taipas ta, et oleks pidanud toitu aupaklikumalt kohtlema. „Vabandust,” pomises ta. „Kõht on väga tühi.”

      Nüüd silmitses Stephen teda juba õige õrna heakskiiduga.

      „Täiesti mõttetu, on ju?” sõnas ta oma lõhekreemi vaadates. „Suuremalt jaolt õhk.”

      „Cormoran,” ütles Jenny, „kas sa lehvitaksid korra Jonathanile? Robini teisele vennale… ta on seal.”

      Strike vaatas osutatud suunda. Kõrvallauast lehvitas innukalt Robiniga sama värvi juustega sale poiss. Strike tõstis korraks kohmetult käe.

      „Tahad Robinit siis tagasi, jah?” põrutas Stephen otse.

      „Jah,” vastas Strike. „Tahan.”

      Ta ootas pooleldi pahast vastust, kuid Stephen hoopis ohkas sügavalt.

      „Eks mul peaks vist hea meel olema. Ma pole teda kunagi nii rõõmsana näinud kui siis, kui ta sinu juures töötas. Ma ilkusin tema üle, kui me olime väikesed ja ta ütles, et tahab politseinikuks saada,” lisas ta. „Nüüd ma kahetsen seda,” ütles ta, võttis kelnerilt uue klaasi õlut ja tal õnnestus muljetavaldav kogus kurku kallata, enne kui ta jätkas. „Me käitusime temaga nagu mölakad, kui mõtlema hakata, ja siis ta… noh, nüüd oskab ta enda eest natuke paremini seista.”

      Stepheni pilk rändas pruutpaari lauale ja Strike, kes oli selle poole seljaga, tundis õigustust Robinile samuti vargne pilk heita. Robin vaikis, ei söönud ega vaadanud Matthew’ poole.

      „Mitte praegu, semu,” kuulis Strike Stephenit ütlemas ja nägi pöördudes, et tema lauanaaber on sirutanud pika jämeda käsivarre tõkkeks Strike’i ja ühe Martini sõbra vahele, kes oli püsti tõusnud ja juba kummargil, et Strike’ilt midagi küsida. Sõber taandus hämmeldunult.

      „Tänu,” ütles Strike ja tegi Jennylt saadud õlleklaasile lõpu peale.

      „Harju