Surmav valge. Роберт Гэлбрейт

ütles ta vestiga teismelisele, kes parajasti pesukäru ühest hoiuruumist välja veeretas, „kus on pruutpaari sviit?”

      Poiss vaatas teda, siis Matthew’d ja muigas, tõepoolest muigas nähtavalt.

      „Ära käitu nagu tola,” lausus Robin rahulikult.

      „Robin!” hüüatas Matthew, teismeline aga punastas.

      „Sealpool,” ütles poiss kähedalt ja osutas käega.

      Robin marssis edasi. Ta teadis, et Matthew’l on sviidi võti. Matthew oli olnud koos isamehega eelmisel ööl hotellis, kuigi mitte pruutpaarisviidis.

      Kui Matthew ukse lahti tegi, sammus Robin sisse ja tema pilk registreeris roosiõielehed voodil, jahutusnõus seisva šampanja ja suure ümbriku, mis oli ilukirjas adresseeritud härra ja proua Cunliffe’ile. Kergendusega nägi ta ka kotti, mille oli kavatsenud nende salapärasele pulmareisile kaasa võtta. Ta tegi koti tõmbluku lahti, pistis oma vigastamata käe sisse ja leidis tugisideme, mille oli pildistamise ajaks ära võtnud. Kui ta oli tõmmanud sideme jälle oma valusa käsivarre peale, kus haav oli vaevu paranenud, kiskus ta värske laulatussõrmuse sõrmest ja virutas voodi kõrvale lauakesele, šampanjaämbri kõrvale.

      „Mida sa teed?” küsis Matthew ühtaegu hirmunud ja agressiivse häälega. „Mida… kas sa tahad kõik ära jätta? Kas sa ei taha abielus olla?”

      Robin vaatas talle otsa. Ta oli oodanud, et tunneb vabanemist, kui nad on omaette jäänud ja ta saab vabalt rääkida, kuid Matthew’ teo kohutavus nurjas kõik tema katsed seda sõnades väljendada. Ta luges mehe hirmu oma vaikimise ees tema vilavatest silmadest ja pingul õlgadest. Kas Matthew ise teadis seda või mitte, kuid ta oli seadnud end täpselt Robini ja ukse vahele.

      „Hea küll,” ütles Matthew valjusti, „ma tean, et poleks tohtinud…”

      „Sa teadsid, kui tähtis see töö on minu jaoks. Sa teadsid.”

      „Ma ei tahtnud, et sa tagasi lähed, saad aru?” karjus Matthew. „Sulle tungiti kallale ja sind löödi noaga, Robin!”

      „See oli minu enda süü!”

      „Ta laskis su lahti, kurat küll!”

      „Sellepärast, et ma tegin midagi, mida ta oli keelanud mul teha…”

      „Ma teadsin, et sa hakkad teda kaitsema, kurat võtaks!” möirgas igasuguse enesevalitsuse kaotanud Matthew. „Ma teadsin, et kui sa saad temaga rääkida, sibad sa kohe tema juurde tagasi nagu mingi kuradi sülekoer!”

      „Sina ei tee minu eest niisuguseid otsuseid!” karjus Robin. „Kurat, Matthew, mitte kellelgi pole õigust minu kõnesid mitte edasi anda ja minu sõnumeid kustutada!”

      Vaoshoitus ja teesklus olid läinud. Nad kuulsid teineteist ainult juhuslikult, lühikestel hingetõmbepausidel, mõlemad röökisid oma pahameele ja valu välja, nii et see lendas läbi toa leegitsevate odadena, mis enne sihtmärgi puutumist tuhaks põlesid. Robin vehkis metsikult kätega, siis kiljatas valust, kui käsi ennast teravalt meelde tuletas, Matthew aga osutas õigust täis vihaga armile, mis nüüd igaveseks tema käele jääb, sest ta oli Strike’i juures töötades nii hulljulge ja rumal. Midagi ei saavutatud, millelegi ei otsitud vabandusi, millegi eest ei palutud andeks – kõik tülid, mis olid muutnud inetuks viimased kaksteist kuud, viisid lõpuks selle laastava lahinguni nagu väikesed piiril toimuvad kokkupõrked, mis ennustavad sõda. Akna taga lahtus pärastlõuna kiiresti õhtuks. Robini pea tuikas, kõhus keeras, lämbumistunne ähvardas temast võitu saada.

      „Sulle ei meeldinud, et ma sellistel kellaaegadel töötan – sul oli täiesti ükskõik, et ma olin esimest korda elus oma tööl õnnelik, niisiis sa valetasid! Sa teadsid, kui tähtis see minu jaoks on, aga sa valetasid! Kuidas sa võisid minu kõneajaloo kustutada, kuidas sa võisid minu kõneposti teated kustutada…?”

      Robin räntsatas sügavasse rippuva narmasäärisega tugitooli, pea käte vahel, tema pea käis ringi viha tugevusest ja vapustusest, mis tulid tühja kõhu peale.

      Kusagil kaugel hotellikoridoride vaibastatud vaikuses sulgus uks, keegi naine itsitas.

      „Robin…” lausus Matthew kähedalt.

      Robin kuulis, et Matthew läheneb talle, kuid sirutas käe välja, et ta lähemale ei tuleks.

      „Ära puuduta mind.”

      „Robin, ma poleks pidanud seda tegema, ma ju tean. Ma ei tahtnud, et sa jälle viga saaksid.”

      Robin peaaegu ei kuulnudki teda. Ta ei olnud vihane mitte ainult Matthew’, vaid ka Strike’i peale. Strike oleks pidanud uuesti helistama. Ta oleks pidanud proovima uuesti ja uuesti. Kui ta oleks seda teinud, ei olekski ma võib-olla praegu siin.

      See mõte hirmutas Robinit.

       Kas ma oleksin Matthew’ga abiellunud, kui oleksin teadnud, et Strike mind tagasi tahab?

      Ta kuulis Matthew’ pintsaku kahinat ja oletas, et mees vaatas kella. Võib-olla arvavad all ootavad pulmakülalised, et nad olid kadunud selleks, et juba abielurõõme nautida. Robin kujutas ette, kuidas Geoffrey nende kohta seljataga nilbeid nalju teeb. Ansambel on juba kindlasti oma tund aega kohal olnud. Jälle meenus Robinile, kui palju see kõik tema vanematele maksma läheb. Jälle meenus talle, et eelmisel korral edasilükatud pulma eest tehtud ettemakset nad tagasi ei saanud.

      „Olgu siis,” ütles ta tuima häälega. „Lähme tagasi alla ja tantsime.”

      Ta tõusis ja silus masinlikult kleiti. Matthew oli umbusklik.

      „Oled kindel?”

      „Me peame tänase päeva mööda saama,” ütles Robin. „Inimesed on kaugelt kohale tulnud. Mamps ja paps maksid palju raha.”

      Ta kergitas jälle seelikut ning suundus ukse poole.

      „Robin!”

      Robin pöördus, arvates, et Matthew ütleb: „Ma armastan sind,” oodates, et ta naeratab, anub ja nõuab tõelisemat leppimist.

      „Pane parem see ka,” ütles mees, sirutades Robini poole laulatussõrmuse, mille Robin oli ära võtnud, ja tema ilme oli sama külm kui Robinil.

      Kuna Strike’il oli kavas jääda senikauaks, kuni ta saab Robiniga uuesti rääkida, polnud ta suutnud välja mõelda paremat tegevusplaani kui edasi joomine. Ta oli eemaldunud Stepheni ja Jenny lahke kaitse alt, tundes, et neil peaks olema võimalus sõprade ja sugulaste seltskonnast vabalt rõõmu tunda, ja otsinud abi meetoditest, mida ta tavaliselt uudishimulike võõraste eemalepeletamiseks kasutas – oma heidutavast suurusest ja harjumuspäraselt pahurast ilmest. Mõnda aega passis ta õlleklaasi käes hellitades baarileti otsas, siis aga siirdus terrassile, kus seisis teistest suitsetajatest eemal ja silmitses varjulaigulist õhtut, hingates sisse magusat aasalõhna roosakaspunase taeva all. Isegi Martin ja tema sõbrad, kes nüüd olid ka ise purjus ja suitsetasid ringis nagu teismelised, ei suutnud koguda piisavalt julgust, et teda tülitama tulla.

      Mõne aja pärast aeti külalised oskuslikult kokku ja suunati karjas tagasi puittahveldisega saali, mis oli nende äraolekul tantsusaaliks muudetud. Pooled lauad olid ära viidud, teised seina äärde lükatud. Bänd oli võimendite taga valmis, kuid pruuti ja peigmeest ei olnud ikka veel. Üks higine, lihav ja punase näoga mees, kes Strike’i arusaamist mööda oli Matthew’ isa, oli teinud juba mitu nalja selle kohta, millega pruutpaar võib tegeleda, kui Strike avastas, et teda kõnetab kitsas türkiissinises kleidis naisterahvas, kelle suline peakaunistus kõditas tema nina, kui naine tema käe surumiseks talle lähemale kummardus.

      „Teie olete Cormoran Strike, eks ole?” küsis ta. „Milline au! Sarah Shadlock.”

      Sarah Shadlockist teadis Strike kõike. Tema oli Matthew’ga ülikoolis maganud, kui Matthew oli Robiniga kaugsuhtes. Jälle osutas Strike oma käesidemele, et näidata, miks ta ei saa naisel kätt suruda.

      „Oh, vaeseke!”