Surmav valge. Роберт Гэлбрейт

läheb, Robin?” küsis ta ja andis tühjale õhule Robini kõrva lähedal väikese tervitusmusi. Robin, kes oli õnnetu, pettunud ja tundis end süüdi, kuna ei rõõmustanud, tajus korraga, kui vähe ta sellele naisele, oma värskele mehetädile meeldib. „Imekena kleit,” lisas tädi Sue, kuid tema pilk oli juba nägusal Matthew’l.

      „Kui vaid sinu ema…” alustas ta, siis aga ahhetas ja mattis näo taskurätti oma käes.

      Vaikselt tulid saali näost säravad sõbrad ja sugulased, suudlesid ja surusid kätt. Geoffrey püsis vastuvõtjate rivi lõpus ning jagas karukallistusi kõigile, kes aktiivselt vastu ei hakanud.

      „Ta siis ikkagi tuli,” tähendas Robini lemmiknõbu Katie. Ta oleks olnud pruutneitsi, kuid oli lapseootel ja tohutu suur. Täna pidigi olema tähtaeg. Robin imestas, et ta veel kõndida suudab. Kui ta suudluseks Katiele lähemale kummardus, tundis ta, et naise kõht on kõva nagu arbuus.

      „Kes tuli?” küsis Robin, samal ajal kui Katie astus kõrvale ja kallistas Matthew’d.

      „Sinu boss. Strike. Martin tüütas teda äsja seal…”

      „Sina lähed vist sinna, Katie,” ütles Matthew ja osutas lauale saali keskel. „Sa tahad kindlasti istuma saada, selle palavusega on vist raske?”

      Robin peaaegu ei märganudki mitme järgmise külalise möödumist. Ta vastas nende õnnesoovidele huupi, tema pilk tõmbus kogu aeg uksele, kust kõik sisse voorisid. Kas Katie pidas silmas, et Strike on ikkagi siin hotellis? Kas ta oli neile kirikust järele sõitnud? Kas ta ilmub varsti? Kus ta end peitnud oli? Robin oli otsinud igalt poolt – terrassilt, vestibüülist, baarist. Lootus tärkas, kuid ainult selleks, et jälle kustuda. Võib-olla peletas Martin, kes oli kuulus oma taktitundetuse poolest, Strike’i minema? Siis tuletas Robin endale meelde, et Strike pole selline nõrguke, lootus paisus jälle, kuid sel ajal, kui Robini sisemine mina rändas ootuse ja hirmu vahet, oli võimatu teeselda tavapärasemaid pulmapäevatundeid, mille puudumist Matthew kindlasti märkas ja pahaks pani.

      „Martin!” hüüatas Robin rõõmsalt, kui oma semude seltsis ilmus tema noorem vend, juba hea mitu õlut hinge all.

      „Sa kindlasti juba teadsid?” tähendas Martin, pidades endastmõistetavaks, et ta teab. Tal oli telefon käes. Ta oli maganud öö ühe sõbra pool, et tema magamistoa saaks anda lõunast tulnud sugulastele.

      „Teadsin mida?”

      „Et ta sai eile õhtul Kõrilõikaja kätte.”

      Martin tõstis telefoni ja näitas Robinile uudist. Robin ahhetas, kui nägi, kes Kõrilõikaja on. Tema käsivarrel tuikas sellesama mehe löödud noahaav.

      „Kas ta on veel siin?” küsis Robin, heites teeskluse tuulde. „Strike? Kas ta ütles, et jääb siia, Mart?”

      „Jumal küll,” pomises Matthew.

      „Anna andeks,” ütles Martin, kes tabas Matthew’ pahameele. „Ma pean järjekorda kinni.”

      Martin loivas minema. Robin pöördus Matthew’ poole ja nägi justkui termokaamerapildil temas hõõguvat süütunnet.

      „Sa teadsid,” ütles Robin ja surus äraolevalt kätt ühel vanatädil, kes oli tervitussuudlust oodates talle lähemale kummardunud.

      „Teadsin mida?” nähvas Matthew.

      „Et Strike oli Shaklewelli Kõrilõikaja kätte…”

      Kuid nüüd nõudsid Robini tähelepanu Matthew’ vana ülikoolisõber ja töökaaslane Tom ning tema kihlatu Sarah. Robin ei kuulnud peaaegu ainsatki sõna, mida Tom lausus, sest ta jälgis pidevalt ust, kus lootis näha Strike’i.

      „Sa teadsid,” kordas ta, kui Tom ja Sarah olid ära läinud. Jälle jäi jutuajamine toppama. Geoffrey oli saanud kokku ühe nõoga Kanadast. „Teadsid, jah?”

      „Ma kuulsin hommikul uudistest selle loo lõppu,” pomises Matthew. Ta vaatas üle Robini pea ukse poole ja tema ilme kalgistus. „Noh, siin ta ongi. Sinu soov täitus.”

      Robin pöördus. Strike oli äsja pead kummardades saali astunud, üks silm tiheda habemetüüka kohal hall ja lilla, üks kõrv paistes ja õmmeldud.

      Kui tema ja Robini pilgud kohtusid, tõstis ta sidemes käe ja üritas nukralt naeratada, kuid see lõppes võpatusega.

      „Robin,” ütles Matthew. „Kuule, ma pean…”

      „Oota üks hetk,” heitis Robin rõõmuga, mis oli temas terve päeva silmatorkavalt puudu olnud.

      „Ma pean sulle ütlema, enne kui sa temaga räägid…”

      „Matt, palun, kas see ei saa oodata?”

      Keegi sugulastest ei tahtnud kinni pidada Strike’i, kes ei saanud oma vigastuse tõttu kätt suruda. Ta hoidis kinniseotud kätt enda ees ja nihkus küljetsi tervitajate rivist mööda. Geoffrey põrnitses teda pahaselt ja isegi Robini ema, kellele Strike oli nende ainsal eelneval kohtumisel meeldinud, ei suutnud naeratust näole manada, kui mees teda nimepidi tervitas. Tundus, et kõik külalised saalis vaatavad teda.

      „Sul polnud vaja seda nii dramaatiliselt teha,” ütles Robin, kui Strike lõpuks tema juurde jõudis, ja vaatas naeratades üles mehe paistes näkku. Strike naeratas laialt vastu, kuigi see tegi haiget – kahesaja miili pikkune teekond, mille ta nii uljalt ette oli võtnud, oli end siiski ära tasunud, sest Robin naeratas talle niimoodi. „Kirikusse tormata. Sa oleksid võinud lihtsalt helistada.”

      „Jah, andke andeks, et ma lilled ümber lõin,” vastas Strike, hõlmates selle vabandusega ka morni Matthew’. „Ma ju helistasingi, aga…”

      „Mul ei olnud telefon hommikul sees,” katkestas teda Robin, mõistes, et hoiab järjekorda kinni, kuid tal oli juba ükskõik. „Mine meist mööda,” ütles ta lõbusalt Matthew’ ülemusele, pikka kasvu punapäisele naisele.

      „Ei, ma helistasin… see oli vist kaks päeva tagasi?” pakkus Strike.

      „Mida?” küsis Robin, samal ajal kui Matthew’l käis ülespuhutud jutuajamine Jemimaga.

      „Paar korda,” ütles Strike. „Ja jätsin teate.”

      „Minule ei tulnud mingit kõnet,” lausus Robin, „ega teadet.”

      Korraga tundus sadakonna külalise kõnesumin, söögiriistade kilksumine ja kõlin ning keelpillikvarteti õrn meloodia summutatud, justkui oleks Robin sattunud paksu jahmatusemulli sisse.

      „Millal… millal sa… kaks päeva tagasi?”

      Pärast vanematekoju jõudmist oli Robin olnud ainsagi pausita hõivatud tüütute pulmaasjade korraldamisega, kuid ometi oli tal õnnestunud tihti ja vargsi oma telefoni vaadata, lootes, et Strike on helistanud või sõnumi saatnud. Täna öösel kell üks üksi voodis olles oli ta vaadanud läbi kogu kõneajaloo tulutus lootuses, et leiab mõne vastamata kõne, kuid avastanud, et ajalugu oli kustutatud. Kuna ta polnud viimased paar nädalat peaaegu üldse maganud, oli ta järeldanud, et oli kurnatusest segi läinud, vale nuppu vajutanud ja selle kogemata ära kustutanud…

      „Ma ei taha jääda,” pomises Strike. „Ma tahtsin ainult andeks paluda, ja paluda, et sa tuleksid…”

      „Sa pead jääma,” katkestas teda Robin ja haaras tal käest, nagu kardaks, et ta põgeneb.

      Robini süda tagus nii kiiresti, et tal tuli õhust puudu. Ta teadis, et on näost kaameks läinud, sumisev saal tema ümber tundus võbisevat.

      „Palun jää,” ütles ta, hoides endiselt kõvasti Strike’il käest ja tegemata väljagi Matthew’st, kes oli tema kõrval turris. „Ma pean… ma tahan sinuga rääkida. Ema?” hõikas ta.

      Linda astus tervitajate rivist välja. Paistis, et ta on seda kutset oodanud, ja ta ei olnud rõõmus.

      „Palun, kas sa saaksid Cormorani mõnda lauda paigutada?”