Surmav valge. Роберт Гэлбрейт

mulje, et Barclay on lükatud neile ette kui sobiv patuoinas, ja ta otsustas asjas ametliku uurimise kõrvalt vaikselt ja omaette pisut sügavamale kaevuda.

      Sellega tuli välja huvitavat informatsiooni ehitusmaterjalide ja tööriistade kohta, mida oli kulunud ja juurde tellitud täiesti uskumatus koguses. Kuigi see polnud esimene kord, kui Strike sedasorti korruptsiooni paljastas, olid kaks ohvitseri, kes vastutasid nende salapäraselt haihtunud ja ülimalt kergesti edasimüüdavate varude eest, juhtumisi needsamad mehed, kes ihkasid hirmsasti Barclayd tribunali alla saata.

      Ühe silmast-silma küsitluse ajal Strike’iga oli Barclay jahmunud, kui avastas, et eriuurimisosakonna seersant ei olnudki enam ühtäkki huvitunud mitte hašišist, vaid hoopis ehituslepingutega seotud anomaaliatest. Algul ettevaatlik ja kindel, et teda ei usuta olukorra tõttu, millesse ta oli sattunud, tunnistas Barclay viimaks Strike’ile, et ta polnud mitte üksnes märganud seda, mida teised ei näinud või pidasid paremaks lähemalt mitte uurida, vaid hakanud pidama tabelit ja dokumenteerima, kui palju täpselt need ohvitserid varastasid. Barclay õnnetuseks said kõnealused ohvitserid haisu ninna, et ta on nende tegemistest pisut üleliia huvitatud, ning varsti pärast seda tuligi Barclay asjade seast välja kilo hašišit.

      Kui Barclay näitas Strike’ile enda tehtud märkmeid (märkmik oli peidetud tublisti osavamalt kui hašiš), avaldasid metoodika ja algatusvõime, mida need näitasid, Strike’ile muljet, kuna Barclay polnud kunagi uurimisvõtetes koolitust saanud. Kui talt küsiti, miks ta võttis ette juurdluse, mille eest keegi ei maksnud ja mis talle nii palju hädasid kaela tõi, kehitas Barclay oma laiu õlgu ja vastas: „Nii pole ju õige. Nad röövivad sõjaväe ta’nt. Ajavad oma taskusse maks’maksja raha, kurat võtaks.”

      Strike oli pühendanud juhtumile palju rohkem tunde, kui see tema kolleegide arvates väärt oli, kuid lõpuks, sellele lisamas kaalu ka Strike’i omapoolne uurimine, viis Barclay koostatud toimik tema ülemuste tegevuse kohta nende süüdimõistmiseni. Muidugi langes kogu au eriuurimisosakonnale, kuid Strike hoolitses selle eest, et Barclay-vastased süüdistused vaikselt kalevi alla pandaks.

      „Kui sa ütled „töö”,” mõtiskles Barclay nüüd kuuldavalt, samal ajal kui pubi nende ümber sumises ja kõlises, „mõtled sa detektiivivärki?”

      Strike nägi, et see mõte meeldib.

      „Just,” vastas ta. „Mida sa oled pärast seda teinud, kui ma sind viimati nägin?”

      Vastus oli masendav, kuid mitte ootamatu. Esimesel paaril aastal pärast sõjaväest äratulekut oli Barclayl olnud raske pikemat aega ühel töökohal püsida ja ta oli teinud natuke maalritööd oma naisevenna firmas.

      „Naine toob suurema osa ra’ast,” ütles ta. „Tal on ’ia töö.”

      „Olgu,” lausus Strike, „ma arvan, et alustuseks saan ma anda sulle tööd paariks päevaks nädalas. Kui midagi välja ei tule, võime mõlemad iga kell oma teed minna. Sobib?”

      „Jeh,” ütles Barclay, „jeh, sobib ikka. Mis sa maksad ka?”

      Nad arutasid viis minutit rahaasju. Strike seletas, et teised tema palgalised tegid ennast eraettevõtjaks ning büroo hüvitab tšekid ja muud tööga seotud kulutused. Viimaks tegi ta kausta lahti ja lükkas üle laua Barclay ette, et talle selle sisu näidata.

      „Seda meest tuleb jälitada,” ütles ta ja osutas fotole, kus oli paksude krussis juustega priske nooruk. „Kõigist, kellega ta kokku saab, ja kõigest, mida teeb, pildid teha.”

      „Jeh, selge,” ühmas Barclay, võttis mobiili välja ning pildistas sihtmärgi fotot ja aadressi.

      „Täna jälgib teda üks teine minu mees,” ütles Strike, „aga homme hommikul kell kuus pead sa olema tema korteri ees.”

      Ta pani heameelega tähele, et Barclay ei löönud varajase alguse pärast kõhklema.

      „A’ mis tolle tüdrikuga juhtus?” päris Barclay telefoni tagasi taskusse pannes. „Sellega, kes suga koos lehtedes oli?”

      „Robiniga?” küsis Strike. „Ta on puhkusel. Järgmisel nädalal on tagasi.”

      Nad läksid lahku käepigistusega ja Strike nautis põgusat optimismihetke, enne kui talle meenus, et nüüd peab ta minema tagasi büroosse, mis tähendas, et ta peab olema lähedal Denise’ile, kes vadistab nagu papagoi, kellel on harjumus rääkida täis suuga ja kes ei suuda meeles pidada, et Strike jälestab kahvatut, piimast teed.

      Tottenham Court Roadi otsas pidi Strike büroosse tagasi pääsemiseks alatistest teetöödest mööda laveerima. Oodanud, kuni ta oli kõige lärmakamast lõigust möödas, helistas ta Robinile, et talle öelda, et ta oli Barclay palgale võtnud, kuid tema kõne läks otse kõneposti. Strike’ile meenus, et Robin peaks praegu salapärases kliinikus olema, ja ta lõpetas kõne, ilma et oleks teadet jätnud.

      Edasi kõndides tuli talle korraga pähe üks mõte. Ta oli eeldanud, et kliinik on seotud Robini vaimse tervisega, aga mis siis, kui…?

      Telefon helises tema käes – büroo number.

      „Halloo?”

      „Härra Strike?” kostis talle kõrva Denise’i kabuhirmus kraaksatus. „Härra Strike, palun, kas te saaksite kiiresti tagasi tulla? Palun… siin on üks härrasmees… tal on väga kiire teiega kokku saada…”

      Taustal kostis vali kolksatus ja mehe karjumine.

      „Palun tulge tagasi nii ruttu, kui saate!” karjatas Denise.

      „Juba tulen!” hüüdis Strike ja hakkas kohmakalt jooksma.

      2

       … ta ei paista sedasorti inimesena, keda peaks siia sisse laskma.

      HENRIK IBSEN, „ROSMERSHOLM”

      Hingeldades, parem põlv valus, vinnas Strike end oma büroosse viivast metalltrepist käsipuust kinni hoides üles. Klaasukse panid värisema kaks valju häält, üks mehehääl, teine kile ja hirmunud naisehääl. Kui Strike sisse tormas, ahhetas Denise, kes oli seljaga vastu seina taganenud: „Oh, jumal tänatud!”

      Strike’i hinnangul oli keset tuba seisev mees kahekümne ja kolmekümne eluaasta vahel. Tumedad juuksed langesid korrapäratute salkudena kõhna ja räpase näo ümber, kus domineerisid lõõskavad aukuvajunud silmad. Nii mehe T-särk, teksad kui kapuutsiga dressipluus olid lõhkised ja räpased, ühe tossu tald irvitas. Detektiivile lõi ninna pesemata looma lehk.

      Ei saanud olla vähimatki kahtlust, et võõras on vaimuhaige. Umbes iga kümne sekundi järel puudutas ta ilmselt sundharjumuse tõttu kõigepealt ninaotsa, mis oli pidevast kopsimisest punaseks läinud, siis vaevukuuldava õõnsa mütsatusega rinnaku keskosa ja siis laskis käel külje peale langeda. Peaaegu otsekohe sööstis käsi jälle ninaotsa juurde. Jäi mulje, nagu oleks ta unustanud, kuidas risti ette lüüa, või oleks seda rituaali lihtsustanud, et kiiremini hakkama saada. Nina, rind, käsi küljele; nina, rind, käsi küljele – masinlikke liigutusi oli häiriv vaadata, seda häirivam, et noormees ise tundus vaevalt teadvat, et neid teeb. Ta oli üks neist haigetest ja meeleheitel inimestest, keda võib pealinnas näha ja kes on alati kellegi teise mure, nagu mõni reisija metroos, kellega kõik püüavad silmsidet vältida, või segaselt jaurav naine tänavanurgal, kellest eemale hoidmiseks inimesed teisele poole teed lähevad – kildudeks lõhutud inimjäänused, kes on liiga tavalised, et kujutlusvõimet kauaks vaevama jääda.

      „Teie oletegi?” küsis lõõskavate silmadega noormees, samal ajal kui tema käsi jälle nina ja rinda puudutas. „Teie oletegi Strike? Teie oletegi see detektiiv?”

      Teise käega, mis ei sööstnud pidevalt nina juurest rinnale, hakkas ta korraga oma püksilukku sikutama. Denise halises, nagu kardaks, et võõras võib end paljastada, ja see tundus ka täiesti võimalik.

      „Jah, mina olen Strike,” vastas detektiiv ja seadis end võõra ja ajutise sekretäri vahele. „Kas kõik on kombes, Denise?”