55. James Delargy

on peaaegu üksteist, Jasper hakkab üheksa saama.“

      „Sarah ja Jasper. Kenad nimed,“ sõnas Gabriel.

      Chandler märkas öeldus veidi tundeid. „Sul pole kedagi? Tütarlast? Vendi või õdesid? Nõbusid? Onusid?“

      Pearaputus. „Ei. Mitte kedagi.“ Järsk, kaitsev toon, mida ta oli kasutanud politseijaoskonnas, oli tagasi.

      „Vabandust,“ lausus Chandler. Tema ise ei suutnud ettegi kujutada elu ilma oma perekonnata.

      Gabriel vaatas teda ainiti ega öelnud mõne sekundi jooksul midagi. Pilk oli kõhedust tekitav. Viimaks hakkas ta alistunud häälel rääkima.

      „Olen sellega harjunud.“

      „Sa ütlesid enne, et perekond ja religioon on su hüljanud ...“

      Chandler laskis öeldul nende kahe vahel hõljuda. Nad möödusid Stuart MacAlleni ausambast, selle šotlase omast, kes avastas rauamaagi, mis puhus linnale taas elu sisse. Vähemalt paariks aastakümneks. Nüüd, mil puuraugud olid kuivad ja maha jäetud, hakkasid noored tasapisi maakera jõukamatele aladele suunduma. Ta ei saanud neid süüdistada. Inimesed pidid minema sinna, kus leidus tööd. Ja siin oli töökohti väga vähe.

      Kuigi Chandler andis Gabrielile aega, ei saanud ta vastust. Võib-olla vastust polnudki. Oli vaid keelevääratus pinge ajal. Või ei soovinud ta võõraga pereasjadest rääkida. Nagu ka peatselt saabuvast järelevalve alla võtmise lahingust, arvas politseinik.

      Nad möödusid Punase Kõrtsi ereoranžist verandast. Asutusest, mis kuulutas uhkelt, et on olnud tegev 19. sajandi lõpust, kuigi on kaks korda pidanud ümber kolima, enne kui lõpuks praegusesse asukohta pidama jäi. See toimus 1950. aastal, kui sündis tema ema.

      Gabriel segas ta mõtisklust. „Ja mis edasi saab?“

      „Politseitoimingud.“

      „Millised? Ma ei muretseks nii palju, kui teaksin, et teie teate, mida teete.“

      „Sa ei usalda meid?“

      Gabrieli ebalevast naeratusest ei saanud midagi välja lugeda.

      „Me teame, mida teeme, härra Johnson. Olen teinud seda tööd üle kümne aasta.“

      „Aga mitme sarimõrvariga te olete kokku puutunud?“ Küsimusel oli jumet.

      „Kui ma sind hotellis sisse sean, kutsun kokku otsingurühma.“

      „Oh.“ Gabriel kehitas õlgu. „See on mõistlik.“

      „Ma saadan selle üle kogu osariigi laiali, põhja poole ja kahtlemata ka lõuna poole. Seejärel organiseerime otsingud mäel, püüame leida selle mehe või ta laiba, siis otsime üles need hauad. Kuigi pean möönma, et mehe, Heathi leidmine, kui ta on harjunud siinses ümbruses ellu jääma, ei saa olema kerge, arvestades piirkonna suurust.“

      Chandler vaatas Gabrieli poole. Ja nägi, et ta vastus oli muutnud kaassõitja veidi rahutuks.

      „Me saadame kopteri ja lennuki üles.“

      „Nii nagu te kadunud inimest otsite?“

      „Enam-vähem. Me alustame otsinguid ka maa peal.“

      „Tundub, nagu otsiksite nõela heinakuhjast.“

      Chandler kehitas õlgu. „See on kõik, mis meil pakkuda on, arvuline ülekaal – üks mees sadade vastu.“

      „Nagu Jeesus uskmatute vastu.“

      Chandler heitis noormehele pilgu. „Sa oled siis usklik?“

      Gabriel puhus õhku ninast välja. „Ma usun, jah, kui te seda küsite. Aga te ise?“

      „Ma toetan seda. Minu meelest on see moraali algõpetus lastele. Nad teevad oma otsuse ise, kui suuremaks saavad. Jumal pole sundinud kedagi ennast järgima.“

      „Ei ... kui ainult ta järgijad peaksid kinni samast põhimõt-

      test.“

      Vestlus katkes järsult. See ei olnudki oluline. Nad olid jõudnud Gardneri hotelli juurde. Maja oli ebaproportsionaalne kolmekordne ehitis, mis näis olevat välja tahutud ühestainsast suurest liivakiviplokist, erepunane, eredamgi veel kui tolm, mille all kannatas maastik. Vajadus tingis mustaks tõrvatud katuse valgeks värvimise, et peegeldada tagasi osagi õelast kuumusest, puitluugid olid iga akna ees ning kaitsesid maja omakorda.

      Kitsas vastuvõturuumis tervitasid neid kaks paigatud tugitooli. See ei olnud Ritzi hotell, kuid piisavalt hea nendeks harvadeks puhkudeks, kui oli vaja kedagi lähedal hoida.

      Omanik Ollie Orlander tervitas neid. Ta kõht loksus üle pükste vöökoha nagu ülekuumenenud potitäis vormitut pastat. Ollie oli enam kui õnnelik, et sai nende hulkureid vastu võtta. Valitsus maksis alati oma arved ära ja tema sai täishinna eest välja üürida kõige kallima toa, valenime kandva presidendisviidi.

      Ollie silmitses uut külastajat, olemaks kindel, kas viimane sai aru, kellele see koht kuulub. Ebavajalik püüd külalisi heidutada oli osa põhjustest, miks Ollil olid vaid vähesed korduvkülastajad. Chandleri kogemuste põhjal eelistasid kliendid südamlikku tervitust ilmse kahtlustamise asemel.

      Ollie väikesed õelad silmad pöördusid Chandleri poole. „Ega ta mingit kahju ei põhjusta?“

      „Ta ei ole kurjategija,“ lausus Chandler.

      „Mida ta siis sinu juures teeb?“

      „Ta varustas meid teatud informatsiooniga. Meil on vaja talle öömaja anda.“

      „Kas tavapärane sviit?“

      Chandler noogutas vaevatult. „Tavapärane sobib.“

      „Väga hea, härra.“ Vildakas naeratus libises üle ta priske näo. Ta läks õõtsudes minema, et paari asja ette valmistada, Chandler aga juhatas Gabrieli ülemisele korrusele.

      „Ära liiga palju looda,“ hoiatas Chandler.

      „Kui seal saab sooja vanni võtta ja voodi on pehme, piisab sellest minule täiesti.“

      Chandler uuris poisi nägu. Osa närvilisusest oli tagasi. Silmad heitsid pilke siia-sinna, nagu oodates Heathi iga nurga tagant välja ilmumas.

      „Ma jätan politseiniku ukse taha.“

      „Pole vaja, seersant.“

      Nad jõudsid presidendisviidi ukse taha.

      „Ma nõuan seda,“ ütles Chandler. Ta ei kavatsenud lasta Gabrie­lil omaenda vapruse ohvriks langeda.

      5. peatükk

      Saabus konstaabel Jim Fall, kaasas ristsõnaraamat, ja hakkas oma lahjat keret jupphaaval politseiautost välja kangutama; parem jalg, siis vasak, seejärel haarasid käed katusest ja hiivasid ta torso hilisesse pärastlõunasse. Chandler ei suutnud siiani taibata, kuidas ta küll kitsastes maa-alustes kaevanduskäikudes ellu oli jäänud. Kuigi nad olid politseiga vaid paariaastase vahega ühinenud, oli Jim keeldunud kõrgemast auastmest kui konstaabel. Talle piisas vähimast vastutusest, mida see auaste nõudis, ning ta oli äärmiselt usaldusväärne.

      „Mis ülesande ma saan?“ päris Jim, venitades viimast vokaali, ise samal ajal oma korratut hallinevat juuksekuhilat kratsides.

      „Jälgi hotelli. Sa pead tagama meie külalise turvalisuse.“

      „Kas ta võib põgeneda?“

      „Seda ei oska ma öelda.“

      Gabrieli mõtlemisvõime oli piisavalt taastunud, et tahta linnast välja saada – võib-olla sellepärast ta alguses oligi tõrkunud politsei kaitset vastu võtmast.

      „Ole väga valvas,“ lisas Chandler, jättes Jimi istuma üle tänava asuva Annie’ kohviku varikatuse alla.

      Kui Chandler jaoskonda