55. James Delargy

Chandler nägi vaevatud viltust naeratust. Välgatasid suurepärased sirged hambaread: kas head geenid või ortodondi oivaline töö.

      „Ma tahan vaid koju minna,“ sõnas Gabriel.

      „Mulle jäi mulje, et sul pole kodu?“

      „Ei olegi.“

      „Kuhu sa siis lähed?“

      „Ükskõik kuhu. Siit kaugele.“

      „Mõnda teise tallu?“

      „Ei, käigu need kuradile.“

      „Mulle meeldiks, kui sa läheduses püsiksid.“

      Gabrieli naeratus muutus kulmukortsutuseks. Ta ei tahtnud seda kuulda.

      „Miks?“

      Seletuskiri oli võetud ja Chandleril ei olnud õigust Gabrieli kinni pidada. Tuli välja mõelda põhjus, kuidas teda seal hoida.

      „Juhuks, kui meil tuleb laipa tuvastada.“

      Pilk, mis talle suunati, pani Chandleri aru pidama, kas Gabriel oli ta kavaluse kohe läbi näinud. Silmad, mis varem olid põgeneda igatsenud, püsisid liikumatuina ja vaatasid ainiti politseinikku. Need näisid anuvat, et Chandler tõtt räägiks, ja andsid hinnangu ta valedele.

      „Kus ma siis peatuksin?“

      Chandler mõtles otsekohe vangikongidele, kuid need ei oleks hirmunud Gabrieli jaoks ahvatlevad. Aga pakkumine öö luksuses mööda saata ...

      „Meil on linnas esmaklassiline hotell.“

      See oli veidi silmakirjalik. Ollie Orlanderi hotell polnud mingi õige koht, kuid talutöölisele, kes on harjunud magama kahekümne voodiga ühikas, võis see piisavalt luksuslik olla.

      „Olgu,“ lausus Gabriel äraootavalt.

      „Ma panen kellegi valvama.“

      Seda ta teeb. Jimile meeldib päev otsa istuda ja mitte midagi teha. Tegeleb vaid oma poolenisti lahendamata ristsõnadega.

      „On sul keegi, kellele helistada?“ päris Chandler.

      „Ei,“ vastas Gabriel järsult. Sõbralikud suhted, mida Chandler oli püüdnud nende vahele luua, olid läinud. Perekonnast rääkimine näis olevat valulik teema.

      „Sul ei olegi perekonda?“ urgitses Chandler edasi.

      Vastuseks sai ta aeglase pearaputuse.

      „Miks?“ Chandler pani oma õnne proovile, kuid tundlike punktide tuvastamine küsitluse ajal oli oskus, mida ta oli endas kasvatanud ja mida oli raske tegemata jätta. Mõnikord ei ajanud see vihale mitte ainult teisi, vaid ka teda ennast.

      Gabriel vaatas teda endiselt külma pilguga. Pilk vihjas sellele, et Chandler ei tohiks meest edasi torkida. Ta otsustas lõpetada. Mees oli täna piisavalt palju läbi elanud ja tal polnud vaja kuulutada, miks tal polnud perekonda, kellele helistada. Lõpuks tuli Gabriel ta soovile vastu.

      „Nad kõik on surnud, seersant.“

      Poiss teatas uudise ilma emotsioonideta. Rahutud liigutused olid läinud, närviline energia ära kulutatud. Pärast meeletut põgenemist, elu eest jooksmist, vägivalda, mida ta keha oli üle elanud, näis lõpuks, et Gabriel on end viimaks välja lülitanud.

      „Seersant,“ sõnas ta aeglaselt, rahuliku häälega, mis muutis kõik siidiseks. „Üks asi on meil kõigil sündides ühine – vajadus oma vanemate ja religiooni tröösti järele. Mul ei ole kumbagi.“

      „Mida sa öelda tahad?“

      Gabriel ohkas ja sulges silmad. „Midagi. Mõtlesin perekonda. Ma olen väsinud, vihane, hirmul. Ma soovin vaid magada.“

      Chandler tahtis väga veel küsimusi esitada, kuid ta vastas oleva marionettnuku nöörid olid läbi lõigatud.

      Ta juhatas Gabrieli tagasi kontorisse. Noormehe kõnnak oli ebakindel, ta oleks nagu pidanud võitlust püsti jäämise nimel. Tanya ühines nendega, ta vaevumärgatav noogutus andis Chandlerile teada, et lindistus oli edukas olnud.

      „Kuidas meil riietega on?“ küsis ta Tanya käest.

      „Neid on üsna vähe,“ vastas naine, õngitsedes särgikastist, mis oli täis riideid, mida isegi heategevuspood ei suutnud ära müüa. Ta korjas sellest halvast hunnikust välja parima: plekilise oranži T-särgi, mille rinna peal ilutses väike leegitsev logo.

      „Mille jaoks see on?“ küsis Gabriel, kui Chandler särgi talle ulatas.

      „Kandmiseks.“

      „Mul on juba särk.“ Gabriel vaatas oma verega määrdunud pluusi. „Ma ei taha, et te mulle selle kaela määrite.“

      „Sa ei saa niimoodi mööda linna käia. Sa ehmatad kõik ­elanikud ära,“ lausus Chandler, kui nad liikusid liivakivist müüriga ümbritsetud hoovi, mis külgnes politseijaoskonnaga, ja suundusid politsei­autode juurde.

      Gabriel vaatas tema poole. Poiss ei olnud enam nii kaitsevalmis.

      „Mul ei ole palju asju, härra. Mulle ei meeldi midagi ära anda. Isegi seda särki mitte.“

      Chandler mõistis, mida Gabriel tundis. Lapsena kaitses ta raevukalt oma asju. Ta oli isegi oma parima sõbraga kaklema läinud. Ammu kaotatud parima sõbra Mitchelliga. Tüli tekkis ühe vana jalgpalli pärast, mida oli nii palju kordi löödud, et see oli vormist väljas ja laperdas nagu Brian East laupäeva õhtul mööda Printsi tänavat.

      „Sa ei peagi andma. Võta puhas särk ja kanna seda. See on kingitus,“ ütles Chandler.

      Gabriel võttis. „Ma käin enne duši all ära,“ ütles ta, kui nad jõudsid säravvalge politseiauto juurde.

      4. peatükk

      Chandler sõitis jaoskonna hoovist välja ning suundus linna. Silma­pilk hakkas pärastlõunane päike neid küpsetama. Tugev kuumus püüdis neid musta värvi sünteetiliste istmete külge liimida ning mehi nende oma kehamahlade sees hautada. Kui nad möödusid pereäridest ja mahajäetud poodidest peatänava ääres, viskas ­Chandler pilgu oma kaasreisijale. Gabriel vaatas talle samuti otsa. Mees oli end istmel välja sirutanud, ta olek oli rahulik ning sobis kehakeelega. Teades, et nüüd on ta politsei kaitse all, lootis ­Chandler, et nad ei jäta meest hätta.

      „Oled sa kindel, et arsti ei vaja?“ küsis politseinik.

      „Need on ilmselt vaid sinikad. Ta ei saa mind kuidagi aidata. Valu meenutab vähemalt, et ma valvas oleksin.“

      Chandler naeratas. „Oota, kuni sa saad endale lahutatud abikaasa.“

      Ta reisikaaslane püüdis naeratada. „Millal see juhtus?“

      Isegi Gabrieli hääl oli pingevaba. Närviline piiksatus oli asendunud pehme, kaasakutsuva, hilisõhtuse raadio-DJ särava tooniga. Soe hääl, mis saatis kuulajatele uinumiseks nukraid meloodiaid. Chandlerile tundus, et ta on autos koos täiesti teistsuguse inimesega.

      Chandler vaikis ja arvutas mõttes. „Seitse ... seitse ja pool aastat tagasi.“

      „Pikk aeg. Igatsed sa tema järele?“

      „Mitte sellest ajast alates, kui ta ähvardas mu lapsed ära võtta.“

      „Oh.“ Gabriel vaatas teda üksisilmi. „Oli tal mingit alust neid ära võtta?“

      Tegelikult ei tahtnud Chandler seda teemat võõraga arutada, kuid hääl oli nagu õlg, mille najal nutta; ta oli kesköine helistaja, kes ei suutnud uinuda ja hädaldas ebasobival ajal oma hirmude ja murede üle.

      „Ma arvan, et mitte.“

      „Mitu last teil on?“

      „Kaks. Võib-olla on see üks hea asi, mida ma oma elus teinud olen.“ Chandler naeratas ja vaatas kaasreisija poole. „Kaks head asja.“

      Kui